JALGSI TARTUST SANTIAGOSSE

On foot from Tartu to Santiago

Hr Isaga Santiagosse / To Santiago with Mr Dad

11 kommentaari

iss1

Nüüd kus ma olen oma blogiga seonduvad minevikuvõlad likvideerinud, on aeg olevikku tulla. Või õigupoolest kirjutan siin hoopiski tulevikuplaanidest. Oktoobris on mul veelkord plaan Santiago poole teele asuda. Seekord isaga.

Kuna isa vorm ei ole pehmelt öeldes just hiilgav, siis seekord plaanime minna ratastega. Isa läheb tavalise rattaga – tal saab igal juhul raske olema. Võrdsuse huvides plaanin mina tõukerattaga minna – ega mul ei pea siis ka ainult üks lust ja lillepidu olema. Muidu ma äkki veel ei saagi kõiki neid patte andeks, mis ma kevadisest palverännust tänaseni toime panna olen suutnud …

Meie teekonna täpne alguspunkt on veel lahtine. Kaks tüüpilist alguspunkti on Saint-Jean-Pied-de-Port, mis on veel Prantsusmaal Püreneedes, pisut enne Hispaania piiri, ja Roncesvalles, mis asub juba Hispaanias, veidi pärast Prantsuse-Hispaania piiri. Kui Saint-Jean-Pied-de-Port’ist teele asuda, siis tuleks meil läbi teha mägedeületus, mis tähendaks kogu Camino Francesi kõige raskema tõusu võtmist ja seda kohe esimesel päeval. Arvestades minu isa vormi, oleks märksa loomulikum ja mõistlikum alustada Roncesvallesist. Kuid otsused alguspunkti osas sõltuvad väga suurel määral ka sellest, kuhu meil on lihtsam ligi pääseda. Meie plaan on leida veoautojuhid, kes on nõus meid kaasa võtma – lennukiga rataste vedamine oleks liiga kulukas.

Now that I have freed myself from my past depts concerning the blog, it is time to move on to the present moment. More precisely, I am going to write about my future plans. In October, I plan to do yet another camino – this time with my dad. Since he is not in a fantastic shape, to put it mildly, this time we plan to go on bikes. He is going to go on a normal bike and I’d like to use a kickbike, in order to also have a challenge to meet.

We intend to find some friendly truck drivers to take us along to France/Spain, as flying with bikes would be too expensive. We’ll start our camino close to the French-Spanish border, but it is as yet undecided, on which side – this partly depends on where it is easier to get to.

Continued below

Isaga sellele teele minek on minu jaoks väga tähtis. Ma olen viimastel aastatel isaga seoses palju muret ja valu läbi elanud.

Minu isa on kogu oma elu märkimisväärselt hea tervisega olnud – ta ei olnud praktiliselt kunagi haige – ei mingeid külmetusi, nohusid, köhasid, grippe ega muud sellist. 2007. aasta sügisel aga tuli tal ühel nädalavahetusel väga tugev kõhuvalu, mida ta terve nädalavahetuse kangelaslikult talus. Esmaspäeval võttis ta siiski tema jaoks väga ebatavalise teekonna ette ja läks arsti juurde, mille järel ta kohe haiglasse suunati. Käisin õhtul teda haiglas vaatamas. Tuli välja, et tal oli diagnoositud pankreatiit – kõhunäärmepõletik. Ma veel ütlesin, et näe kui hea, et kohe diagnoos panna osati. Isa aga jäi seejuures harjumatult tõsiseks …

Järgmiseks päevaks oli ta Maarjamõisa intensiivraviosakonnas, kus ta pandi kunstlikku koomasse, et organism ilmaasjata muude asjade peale oma energiat ei raiskaks, vaid saaks täiel määral haigusega võitlemisele pühenduda. Koomasse jäi ta nädalateks. Mõned päevad pärast reanimatsiooniosakonda sattumist avati isa kõri ning pandi sealt toru sisse ning sellest alates aitas hingamisaparaat tal selle raske tegevusega toime tulla.

Isa oli palatis, kus arstid-õed teda 24 tundi ööpäevas jälgisid. Käisime õdedega iga päev selle palati ukse taga istumas, kuni meid sisse lubati. Isa lamas elutult voodis, keha üles paistetanud nagu mägi, igasugused voolikud ja juhtmed küljes, mis olid ühendatud piiksuvate masinatega, mis oma ekraanidele graafikuid joonistasid. Vaatasime hirmuga neid sakke, kartes, et ühel hetkel jääb järele ainult sirge joon ning piiksude asemele tuleb pidev toon (nii see vist filmides käib?) … Kummaline oli seal niimoodi istuda ja isaga monoloogi pidada, aga kusagil hingesopis väreles siiski salajane lootus, et äkki see jutt jõuab mingil tasandil temani ja ta tunneb, et tema kõrval on inimesed, kes temast hoolivad, teda toetada tahavad ja väga tema paranemist soovivad. Äkki saab ta sellest haigusega võitlemisel jõudu …

Arstid ei tahtnud arusaadavalt mingeid prognoose teha, alusetuid lubadusi ega asjatut lootust anda, aga pika pinnimise peale öeldi meile, et 90% sellises seisundis olijatest ei jää ellu.

Mind saatis pidev hirm telefonikõnede ees – nii tundmatutelt numbritelt kui oma pereliikmetelt. Kas see ongi see kõne, mis toob kardetud sõnumi?

Doing the camino with my dad is very important for me. I have been worrying a lot about him over the past several years.

In 2007 he was very sick. He spent weeks in the intensive care and was kept in artificial coma to make it easier for his body to direct all its forces towards fighting with the disease. It was very sad and painful to see all kinds of tubes and wires attached to his lifeless body, a tube coming out of his throat that connected him to a breathing machine, all kinds of medical apparatuses beeping around him and drawing lines on their monitors. He was operated on many times – I have lost count of how many, but worst of all, on 6 February 2008 (I will always remeber that date) he underwent a clinical death. Since his brain was deprived of oxygen for several minutes, this event caused more damage to him than the whole preceding illness.

His recovery was considered a miracle by the medical staff, since very few come out of such a serious state as he had been in. They said this man had an enormous will to live. Having lain in bed for six months, my dad had to learn to walk again. And he succeeded!
However, after he was released from the hospital, he and his wife kept pursuing a very unhealthy lifestyle. After his wife’s death half a year ago, my father’s lifestyle has changed. In my opinion, his health has improved a lot. He is taking more interest in life and this spring after ten-fifteen years he started to ride a bike again.

When I walked from Estonia to Spain last year, he did not take as much interest in my journey, as I had hoped for. However, now he wants to do the camino by himself. He really does! I have checked it with him several times, whether he believes he is really ready to take the challenge up. The answer has always been “yes“. If your parent really wants something – so be it!

Continued below

Ühel ilusal päeval olid isa silmad lahti – ta oli ärkvel. Rääkida ta muidugi ei saanud, kuna tal oli endiselt toru kõris. Kirjutamisest ei tulnud ka midagi välja, sest ta käsi ei kuulanud sõna. Ta suhtles meiega tähtedetabeli abil, millel ta meile sõrmega vedades sõnu joonistas. Mõne aja pärast koliti ta ümber gastroenteroloogia osakonda.

See oli suur rõõm. Tundus, et isa on kõige hullemast läbi murdnud ja kindlal kursil paranemise poole. Äkki aga hakkasid jälle häirekellad lööma: isal olid soolte seintesse augud tekkinud ning kõhus võtsid võimust halastamatud mädanemisprotsessid. Isa hakkas ise oma paranemisse usku kaotama ning rääkis meile, mida me peaksime temast maha jääva maise varaga peale hakkama. Seda oli väga valus kuulata.

Peagi oli ta tagasi intensiivraviosakonnas ja koomas. Ma ei teagi, kui mitu korda teda haiglasoleku jooksul opereeriti – viis, kuus, rohkem?

Igatahes murdis ta ka seekord ennast intensiivraviosakonnast välja. Nüüd tundus juba küll, et kõik on hästi ja paranemisprotsess täies hoos. Kuid 6. veebruaril 2008 (ma ei unusta seda kuupäeva iialgi) oli isal äkki kliiniline surm – mingi tromb vist. Õnneks saadi kiiresti jaole, kuid isa aju oli umbes kuus minutit ilma hapnikuta, mis kokkuvõttes saatis korda suurema laastustöö, kui kogu eelnev haigus.

Sellest hetkest edasi isa küll füüsiliselt paranes, kuid viibis omas maailmas. Miskipärast oli ta kindel, et ta on Ameerikas. Tal ei tekitanud selles osas mingeid kahtlusi seegi seik, et haiglapersonal suhtles temaga eesti keeles ja et meie kõik samuti miskipärast Ameerikas olime. Ta teadis meile rääkida isegi möödunud päevade sündmustest, näiteks kuidas ta oli meie ameerika tädi mehega kalal käinud. Ühel tasandil oli see naljakas, aga teisel väga murelikuks tegev.

Mingil hetkel jõudis ta siiski Ameerikast Eestisse tagasi. Lõpuks ometi oli paranemisprotsess tõesti täies hoos. Pärast kuut kuud lamamist oli isal muuhulgas vaja uuesti kõndima õppida, millega ta ka tublilt hakkama sai. Haiglas peeti isa paranemist imeks ja öeldi, et sellel mehel on uskumatu elutahe.

Siiski oli ka paaril aastal pärast haiglast välja saamist teda veel mitmel korral opereerida vaja, kuna tal arenes song. Operatsioonid läksid kõik edukalt.

Äraütlemata suur aitäh ja sügav kummardus Maarjamõisa arstidele, et minu isa mul ikka veel olemas on!

Kahjuks jätkati pärast isa haiglast koju naasmist seal majas ennasthävitava elu elamist. Lisaks tervise hävitamisele käidi ka isa finantsidega vapustavalt halvasti ümber. Kiirlaenufirmadel oli sellest muidugi palju rõõmu. (Aga keegi peab ju kiirlaenufirmasid ka toetama! Või kas ikka peab?)

Oma pikale rännakule Tartust Santiago de Compostela poole teele asudes, lootsin muuhulgas, et isa minu teekonda jälgib ja mulle kaasa elab ning sellest ehk inspiratsiooni ammutab. Paraku ei suutnud ta minuga poole maanigi sammu pidada …

Ma ei tea kas see jutt siin tundub nüüd lõputu halana või ausa kirjeldusena, nagu ta mul plaanis oli, aga eks igaüks ise otsustab.

Selle poole aasta jooksul, mis nüüd isa naise surmast möödunud on, on isa eluviis täielikult muutunud ning minu tütresilmade läbi vaadates on tema tervis teinud suure hüppe paremuse poole. Tal on taas tekkinud huvi elu vastu. Kevadel hakkas ta pärast kümmet-viitteist aastat uuesti jalgrattaga sõitma.

Minu elu jooksul oleme me isaga palju asju koos ette võtnud – kui ma olin laps, siis käisime me koos suusa- ja rattaretkedel ning hiljem ka kaugematel reisidel. Isale meeldis matkamine ja reisimine. Nüüd hakkavad need huvid tal taas tärkama. Olen temalt igaks juhuks kümneid kordi üle küsinud, kui tõsine huvi tal selle Santiago-retke vastu on ja kas ta on kindel, et see talle jõukohane on. Vastuseks on alati kõhklematu „jah“ olnud. Kui lapsevanem väga tahab, siis peab lapsevanem oma tahtmise saama!

When I was a child and also later in my life, my dad and I did lots of things together – he liked biking, skiing, hiking, traveling (which, surprisingly, I love too). I really want to share such experiences with him again.

To be honest, we still lack lots of equipment – I need to become very active organising. Neither of us has an appropriate bike for this journey, my dad has neither suitable clothing nor footwear. As for bikes, I hope I can borrow them for this trip.

If you consider this enterprise inspiring or worthy, any kind of support is most welcome, be it material (the required details can be found on the right pane of this blog) or in the form of advice or encouraging words! Also if you consider this seemly, please share and distribute this blog address and the information in the current entry. Thanks!

See ettevõtmine võib näida küll väiksemamastaabiline, kui minu pikk Santiago-rännak, aga kõik oleneb taustsüsteemist: tegelikult on isa ettevõtmine (ca 800 km) suurem, kui minu läbikõnnitud 5000 kilomeetri pikkune tee. Ehk suudab temagi mõnedele inspiratsiooniallikaks olla – võid ju olla 60+ ja invaliidsuspensionär, aga see veel ei tähenda, et sa ainult kodus peaksid konutama ja suurte asjadega hakkama ei võiks saada. Arvamused nagu „ma ei saa“, „ma ei suuda“, „ma olen liiga vana“, „ma olen liiga halvas vormis“, „praegu on veel liiga vara“, „praegu on liiga hilja“ – mina usun, et see kõik on eelkõige mõtlemises kinni, ükskõik millisest ettevõtmisest me räägime. Tuleb vaid leida endale sobiv viis ja voila!

Nüüd on meil muidugi selline lugu, et varustus meil suures osas veel puudub. Minul ei ole tõukeratast ja isal ei ole samuti selleks teekonnaks sobilikku ratast. Ka ei ole meil rattakotte. Loodan, et üht-teist õnnestub lihtsalt siit-sealt laenata. Isal ei ole selleks ettevõtmiseks sobivat kerget ja kiirestikuivavat riietust ega jalatseid. Seekord on meil vaja eriti kergelt reisida, sest isa ratast ei saa üle koormata ning minu tõukerattale ei ole ka võimalik eriti palju pagasit laadida.

Meil on ka selline mure, et isal on kaks rumalat, kuid ülevoolavat armastust tulvil taksi. Praegu me veel ei tea, kuhu nemad jätta või kuidas nende igapäevane toitmine jms organiseerida. Urukoerad, nagu nad on, ei saa neid ka suvalises aias pidada, sest nad kaevavad end aia alt läbi. Kui teil on takside osas ettepanekuid ja nõuandeid (või ehk on teil vastupandamatu soov nad kuuks ajaks enda hoole alla võtta?), siis palun võtke minuga ühendust.

Kui peate seda ettevõtmist inspireerivaks või muidu vahvaks, siis igasugune toetus on teretulnud – nii nõu kui jõuga. Ränduri pangarekvisiidid on endiselt leitavad selle lehekülje paremas ääres. Kui teil on nõuandeid, kellele sellest ettevõtmisest tasuks teada anda ja kust võiks sponsorlust paluda, siis palun võtke ühendust (kas selle blogi kommentaaride või Facebooki kaudu, ning kõikvõimas internet teab minu kontaktidest veel nii mõndagi). Kui kellelgi on soov meid varustuse osas aidata, siis jällegi võtke palun ühendust. Kaasaelamine ja head soovid on samuti väga teretulnud. Ma ei saa seekord küll blogipidamist lubada – nagu olen varemgi maininud: sellisel reisil sa kas liigud, aga siis ei saa sa kirjutada, või kirjutad, aga siis sa ei liigu edasi. Kui mul õnnestub enda valdusesse üks fotokas saada (minu oma leidis mu viimasel Hispaania-külastusel endale paraku uue omaniku), millega ka filmida saab, ning üks vabatahtlik leida (kui teile see roll meeldiks, siis võtke julgesti ühendust), kes need videod siia üles riputaks, siis videoblogi pidamine oleks minu meelest päris hea alternatiiv. Lõpetuseks, kui teile see kohane ja sobiv tundub, siis palun levitage siinset blogikannet ja selles sisalduvat informatsiooni edasi. Tänud!

iss2

Advertisements

Written by maari13

september 21, 2013 at 12:04 e.l.

Posted in Uncategorized

Strasbourg & Pärnu-Jaagupi

4 kommentaari

Umbes kuu aega pärast oma pikalt rännakult naasmist, avastasin ühel hommikul oma Facebook’i postkastist üllatusega ühe ootamatu ja erilise e-maili: mulle kirjutati Euroopa Parlamendist Tunne Kelami büroost. Tuli välja, et Tunne oli minu rännakut läbi Euroopa huviga jälginud. Sain teada ka seda, et Europarlamendis tegutseb Santiago de Compostela toetusrühm, mille liikmed on kas ise mõne lõigu palverännakust läbinud või tunnevad selle teema vastu huvi, ning kelle eesmärgiks on läbi Euroopa kulgenud-kulgevate keskaegsete palverännuteede taaselustamine. Tunne Kelam on samuti selle toetusgrupi liige. Mind kutsuti Strasbourg’i Europarlamendi Jakobitee toetusgrupi koosolekule esinema. Mõelda vaid! Kunagi ei või teada, kellele Sinu tegemised silma jäävad ja milleni need välja viia võivad …

13-05-22 Kelam Santiago Intergroup-5

Tunne Kelamiga Strasbourg’is Europarlamendis / With Tunne Kelam at the European Parliament in Strasbourg (© Union Européenne 2013)

Ja jõudiski kätte mai teine pool, ehk aeg Strasbourg’i poole teele asuda. Lennud, hotell jms olid minu jaoks ära organiseeritud – tore oli vahelduseks ka viisaka ja kultuurse inimese moodi reisida. Reis sujus muidu hästi, aga üks rong hilines Saksamaal, mistõttu ma ei jõudnud järgmise rongi peale. Sealt ei olnud Strasbourg enam kaugel. Ei, jala ma astuma ei hakanud. Saksamaal kantakse klientide eest hästi hoolt. Mina ei olnud ainus, kes rongi hilinemise tõttu Strasbourg’i rongist maha jäi ja meie seltskond paigutati taksodesse ning transporditi (loomulikult raudteefirma kulul) sihtkohta.

Pärastlõunal suundusingi Europarlamenti, mis koosneb muljetavaldavalt suurest hoonetekompleksist. Mind võttis vastu Tunne Kelami nõunik Kadri Vanem, kes juhatas mu Tunne juurde. Ajasime Tunne kabinetis juttu ja kohvitasime-koogitasime parlamendi saadikute kohvikus. Sellele järgnes väike ringkäik parlamendi hoonetes. Õhtul tutvustas Kadri mulle Strasbourg’i ja kohalikke spetsialiteete. Hotelli naasnud, tegelesin varavalgeni oma ettekande jaoks piltide valimisega, mida mul on tohutult palju.

Hommikul kell 9 algaski minu tähtis etteaste. Sellel koosolekul esinemine oli mulle suur au. Koosolek kestis tund aega. Juttu ja pilte oleks mul jätkunud palju kauemaks, aga muidugi oli saadikutel palju tähtsaid tegemisi ning vaja pärast seda koosolekut kohe järgmistele kiirustada. Mulle esitati mitmeid küsimusi erinevate riikide teedemärgistuse kohta, jne. Koosoleku lõpus kinkis saadikugrupi esimees Francisco José Millán Mon mulle üüratult suure värviliste piltidega raamatu Camino de Santiago kohta Hispaanias.

europe_political

Slaid minu ettekandest: minu väriseva käega joonistatud umbmäärane teekond läbi Euroopa / A slide from my presentation: my approximate trajectory through Europe drawn by my shaky hand

One morning, about a month after my return home, I found a surprise e-mail in my Facebook inbox. It came from Tunne Kelam’s (Estonian Member of the European Parliament) office. It turned out that he had been closely following my journey from Estonia to Spain. I also learned that there is a Ways of Saint James Intergroup at the European parliament who aim to restore the medieval network of St James’ Ways in Europe. Tunne Kelam invited me to talk about my walk at the meeting of the intergroup.

My visit to the parliament took place towards the end of May. It was a great honour to give a talk to the MEPs. I showed them lots of photos, shared my experiences and answered their questions. I would have had lots more to tell, but of course the MEPs had many important things to do and had to hurry to their next meetings. At the end of the meeting Francisco José Millán Mon, the president of the intergroup, presented me with a huge colourful book about the St James’ Ways in Spain.

Pärast koosolekut jätkasime Kadriga ringkäiku parlamendis ja siis tuligi Tunne ja Kadriga hüvasti jätta. Tunne pidi juba samal õhtul edasi Rooma lendama, et seal paavstiga kohtuda ning Kadri suundus tagasi Brüsselisse. Mina jäin veel mõneks päevaks Strasbourg’i.

Str10

Koos Tunne Kelami, Jaakobitee intergrupi presidendi Francisco José Millán Moni, Pablo Zalba Bidegainiga ja minu hiiglasliku raamatuga / With Tunne Kelam, Francisco José Millán Mon, the president of the Ways of St James Intergroup, Pablo Zalba Bidegain and my giant book (© Union Européenne 2013)

Strasbourg on väga ilus linn. Seal on armsate vahvärk majadega vanalinn ning palju palju vett – jõgesid ja kanaleid. Kanalitel on võimalik klaaskatusega laevadega eksurseerida, mida ma ka tegin. Käisin katedraalis kontserdil ning tegin väljasõidu Colmari nimelisse linnakesse, mis on samuti väga ilus, aga ma eelistan siiski Strasbourg’i – just veerohkuse pärast. Minu mõte jalgratas laenutada ja sellega lähikonnas väike tiir teha, ei teostunud, sest kuigi ma olin palunud ka ilusa ilma oma reisipaketti lisada, ei osutunud see miskipärast võimalikuks. Samal ajal, kui Eestis juba suurt suve nautida sai, oli Strasbourg’is ilm varakevadiselt jahe – ühel hommikul koguni ainult 3 kraadi.

2013-05_small

La Petit France’i piirkond, Strasbourg / La Petit France district, Strasbourg

 

line2

Nüüd räägin natuke ka ühest teisest üritusest, mis toimus juuli lõpupoole Eestis – nimelt Jaakobitee palverändurite kokkutulekust Eestis. Algselt mul ei olnud väga plaani sinna minna, kuna see toimus Viljandi folgiga täpselt samal ajal. (Kunagi, kui Viljandi folk oli veel oluliselt väiksemamastaabiline üritus, oli see üks nendest sündmustest, kus ma tahtsin kindlasti kohal olla.)

Olin olnud nädalakese ema suvekodus Saaremaal ning Tartusse tagasi kavatsesin sõita jalgrattaga (kuigi see pole mul suurem asi). Ühe jutiga – natuke hull plaan, nagu mul neid ikka aeg-ajalt pähe tuleb. Vaevalt ema juurest asfaltteele välja jõudnud, nägin kahte uhket põtra teed ületamas (mis ei seostu küll kuidagi edasiste sündmustega, aga oli nii võimas vaatepilt, et tundus, et seda on vaja siinkohal mainida. Lisaks tundus see mulle kuidagi hea märgina oma teekonna suhtes – algus oli igatahes huvitav.)

Praami peal hakkas mind siiski huvitama küsimus, et kus see Jaakobitee palverändurite kokkutulek ikkagi täpselt toimub. Osutus, et kohaks oli Pärnu-Jaagupi, mille ma sain väga kenasti oma Tartu teekonna osaks sättida. Sealsamas saigi teoks plaan siiski Jaakobitee palverändurite kokkutulekul osaleda.

Kas teate, et Pärnu-Jaagupi on tegelikult Eesti Santiago? Seal asub apostel Jaakobusele pühitsetud Pärnu-Jakobi kirik. Aga Jaagupi nimi tulebki ju apostel Jaakobusest, mis on sama, mis hispaania keeli Santiago. Meil on kokku vähemalt kolm Santiagot (võib-olla veel mõni, millest ma teadlik ei ole): Pärnumaal asuvad Pärnu-Jaagupi ja Jaagupi küla ning Lääne-Viru maakonnas asuv Viru-Jaagupi. Jaakobusele pühendatud kirikuid on meil Eestis terve hulk ning ka kammkarbi kujutisi (Camino de Santiago sümbolid) leiduvat mitmel pool.

Pärnu-Jaagupis võtsid ürituse korraldajad Jane Vain ja Epp Sokk mu väga lahkesti vastu ning aitasid nii majutuse (saabusin sinna päeva võrra varem) kui varustusega (voodiriided, kuna mu enda ettevalmistus oli selles osas puudulik).

IMG_7643

Kaunistame pakutrükiga rätikuid (autor Alla Ferman) / Using woodblock print technique to decorate scarves with the symbols of St James Way (author Alla Ferman)

Järgmisel päeval saabusid teised osalejad, kelle hulgas enamus olid juba caminol käinud, aga oli ka neid kellel see ettevõtmine veel ees seisis. Õhtul esines meile Pärnu-Jakobi kirikus eriliste noorte ansambel „Allikabänd“, mille solistil, pimedal tütarlapsel, Veronika Sõstral, on vaieldamatult väga kaunis lauluhääl. Järgnenud ühisel õhtusöögil oli tore teiste ränduritega kogemusi jagada. Pärast õhtusööki oli kõigil võimalik endale pakutrükitehnikas kammkarpide ja kollaste nooltega (camino märgistus Hispaanias) pea-/kaelarätid disainida.

Järgmistel kahel päeval toimus meil väike ca 45-kilomeetrine palverännak Pärnu-Jaagupist Kullamaale. Ilmataat soosis meid – ilm oli soe ja päikseline. Sihtkohta kohale jõudnud, anti meile Kullamaa kirikus pidulikult üle meie palveränduritunnistused, tõendamaks, et olime selle rännaku edukalt läbinud (ja patud andeks saanud?).

A few words about another event that took place in Estonia towards the end of July. There was a meeting of St James’ Way pilgrims at Pärnu-Jaagupi. In a sense, this is our Santiago, since the Estonian name Jaagup comes from Jakobus – St James. Among other things we did a little pilgrimage of about 45 km from Pärnu-Jaagupi to Kullamaa. The weather was on our side – sunny and warm, and the whole event was a lot of fun.

IMG_7686

Jaakobitee palverändurid teel Pärnu-Jaagupist Kullamaale (autor Alla Ferman) / St James’ Way pilgrims on their way from Pärnu-Jaagupi to Kullamaa (author Alla Ferman)

Samal õhtul kella poole kuue paiku asusin rattaga edasi Tartu poole teele. Mõne tunni pärast, juba Suure-Jaani lähistel, jäin muidugi pimeda kätte. Olin oma teekonna valinud Google Mapsi jalgsikõndimise režiimi kasutades, mis kokkuvõttes mängis mulle väikse vingerpussi. Suure-Jaanist mõnevõrra edasi sõitnud, sattusin ma metsade vahele väikestele kruusateedele, mis üha kitsamaks muutusid, kuni järgi jäi vaid heinakasvanud rada, kus kasvasid õlgadeni ulatuvad takjad ning olid suured porimülkad. Kuna tagasipööramine ei ole minu stiil, siis pressisin edasi, nüüd juba jalgratast käe kõrval lükates, ise hingevärinal lootes, et see tee ikka kuhugi välja viib ning sootuks ära ei lõpe. Õnneks see nii ka oli, aga edasised shortcutid jätsin igaks juhuks tegemata.

Kui poole kahe paiku Viljandi-Tartu maanteele välja jõudsin, hakkas mulle kange uni peale tikkuma. Uni surus ennast nii peale, et silmad hakkasid juba ratta seljas kinni vajuma. Tegin mitmes bussipeatuseputkas peatuse, toetasin selja vastu seina ja proovisin korraks silma looja lasta. Paraku oli öö kaunis külm – kahetsesin, et mul ei olnud magamiskotti või midagi muud soojemat kaasas. See osa teest läks väga aeglaselt ja vaevaliselt. Lõpuks kolme või poole nelja paiku öösel jõudsin Puhja, kus asus minu teekonna esimene tankla. Suundusin sinna, et üks tassike kohvi juua. Õnneks oli tankla töötaja minu vastu armuline ja lasi mu uksest sisse sooja, kuigi muidu toimus öisel ajal teenindamine luugi kaudu.

Ta ei saanud mitte aru, miks ma sellisel kellaajal rattaga teel olen. Rääkisin talle Pärnu-Jaagupis toimunud Jaakobitee üritusest ning uurisin, kas ta teab midagi Santiago de Compostelast ja Camino de Santiagost. Ta ütles, et jah, ta olla seda blogi lugenud. “Seda blogi? Kas minu blogi?” Selgus, et nii see oligi. Mul oli muidugi selle üle väga hea meel ja tema jaoks muutusin ma ka oluliselt erilisemaks külaliseks. Ta pakkus mulle lahkesti küpsist. Kahtlevalt uuris ta, et kas tõesti-tõepoolest keegi mind sellel pikal rännakul ei kimbutanud. “Näed, ei kimbutanud, tegelikult on heade inimeste osakaal oluliselt suurem, kui kiputakse arvama.”

Puhjast edasi läks sõit juba nagu lepase reega. Oli päiksetõusu aeg, orud olid uduliniku sees – vaatepilt oli äraütlemata ilus ja hea oli olla. Koju jõudsin viie paiku hommikul.

IMG_7715

Palverändurite puhkehetk (autor Anna Ferman) / A little rest for the pilgrims (author Anna Ferman)

Written by maari13

september 18, 2013 at 9:45 e.l.

Posted in Uncategorized

Kolme vapra naise teekond Santiagosse / The Journey of Three Bold Women to Santiago

4 kommentaari

Kas tõesti on täna lõpuks see päev? See päev, kus ma likvideerin ühe oma pikaaegse võlgnevuse … Või õigupoolest teen ära selle, mis mul juba mitu kuud on hinges kripeldanud. See puudutab blogikannet, mida ma alustasin juba neli kuud tagasi, aga mis siis seisma jäi, ja mille kirjutamine päev-päevalt edasi lükkus … Olen kirjutamisega küll kõvasti hilinenud, aga see-eest tuleb see kanne ka tõsiselt pikk …

Kui ema ja tädi Iivi minu pikal rännakul minuga Prantsusmaal nädalakeseks ühinesid, rääkisime naljaga pooleks, et minu rännaku lõpuosas tulevad nad Hispaaniasse ja kõnnime koos Santiagoni. Detsembris nad seda seiklust siiski ette ei võtnud, aga kui olin Tartusse tagasi jõudnud, hakkasime tasapisi arutama võimalust millalgi kevadel koos Hispaaniasse minna. Aprilli alguses saidki kuupäevad paika pandud ja 19. aprilliks lennupiletid ära ostetud. Ma oleksin hea meelega ka mõnda muud Santiago teed mööda kõndinud, aga et nn prantsuse jaakobiteel (Camino Frances) on kõige rohkem majutuskohti ja ei pea ilmtingimata väga pikki vahemaid käima, siis langes valik Camino Francesi lõpuosale. Algselt oli plaanis Astorgast Santiagoni kõndida, aga siis meenus mulle, et 16 kilomeetrit enne Astorgat on üks väga vinge vana kivisild – kõige pikem kivisild, mida ma oma elus näinud olen. Tegin ääri-veeri ettepaneku Hospital de Orbigost kõndimist alustada. Sellega jäi nii, et kui Hispaaniasse jõuame, siis otsustame.

Ryan Airiga lennates oli meil kaks suhteliselt võrdset valikut – kas lennata Santiagosse või Santanderi (mõlemad ümberistumisega), ja siis sealt bussiga Astorgasse seigelda. Otsustasime, et Santiago ja sealse katedraali külastuse tahame siiski alles retke lõpukommiks jätta, kui me fanfaaride saatel pidulikult Santiagosse sisse marsime.

DSC00253

Harjutame hispaania keelt / Practicing Spanish

This is an old story – but most of you don’t know that this is an old story. I started the blog entry about four months ago, but then days went past, and here we are now … Better late than never! In any case, I personally will feel relieved after having published this entry, since I’ve carried the guilt of not having finished this story in my heart for months.

When my mom and my aunt came to walk with me for a week in France, we spoke about the possibility that they might join me again in Spain and walk with me to Santiago. It didn’t happen during my super-long camino from Tartu, Estonia to Santiago de Compostela, Spain, however, we did it this spring! We flew to Santander on April 19th, took a bus to Leon and the next morning another bus from Leon to Hospital de Orbigo. Originally we had planned to start our walk from a town called Astorga, but then I remembered that there was a very beautiful old bridge – the longest stone bridge I have ever seen – in Hospital de Orbigo, only 16 km before Astorga. 250 km lay ahead of us and we had two weeks to reach Santiago.

On the bridge of Hospital de Orbigo an unbelievable coincidence happened. I met a French couple whom I had met in Finisterre in December, at the end of my long camino. They had walked there from their home in France with their three little children and three mules. They planned to stay in Spain for the winter and then walk back home in spring. For us it was our first day and the very start of our camino and they had just reached that point on their return journey – what a timing!

Continued below

Santanderi jõudsime ilma probleemideta. Ryan Airiga on alati natuke kõhe reisida – et kas pagas ikka mahub täpselt käsipagasile ettenähtud mõõtmetesse, ega ta kogemata paarsada grammi rohkem ei kaalu (millisel juhul saab muidugi endale nii viis T-särki selga ja mitu paari pükse jalga panna), jne – lend võib küll odav olla, aga iga eksimuse eest tuleb korralikult pappi välja köhida. Ümberistumise puhul, kui esimene lend juhtub hilinema ja koguni nii täbarasti läheb, et järgmisest lennust maha jääd, pole sugugi kindel, et Ryan Air vastutulelikkust üles näitab ja Su siiski tasuta Sinu sihtkohta toimetab (omast kogemusest räägin).

Santanderis oli meil tiba aega ringi vaadata. Tädil oli kindel soov endale kõndimiskepid osta, sest ta oli niimoodi harjunud, aga Ryan Airi käsipagasis me selliseid ohtlikke relvi muidugi kaasa võtta ei saanud. Kõndimiskepimissioon läks edukalt. Peatselt tuligi bussijaama minna, et bussiga Leoni poole sõitma hakata. Buss aga jäi hiljaks, kokkuvõttes koguni kaks tundi, ja enamus sellest ajast hoiti meid infosulus. Nii jõudsime Leoni alles pool kaks öösel. Õnneks oli kodumajutuse pidaja Blanca väga mõistev ja võttis meid ka veel nii hilisel tunnil vastu. Majutus (üllatus, üllatus – samuti nimega Blanca) asus Leoni kesklinnas, oli väga hubane ja ilus ning samas vägagi taskukohane. Ma ei tea, mis materjalist need voodilinad olid tehtud, aga nii pehmeid voodilinu ei ole ma varem kogenud. Kuna olime Leoni jõudnud nii hilja ning voodid olid nii mõnusad, siis otsustasime, et lubame endale natuke hilisema äratuse ja ei hakka pungestama, et esimesele bussile jõuda.

Hospital de Orbigo - pikim vanaaegne kivisild, mida ma näinud olen / Hospital de Orbigo: the longest old stone bridge I have ever seen

Hospital de Orbigo – pikim vanaaegne kivisild, mida ma näinud olen / Hospital de Orbigo: the longest old stone bridge I have ever seen

Hommikul võtsime taas üles teema, et millisest alguspunktist siis ikkagi oma jalgsiteekonda alustada. Kuna me ei tõusnud just varavalges, siis ei saanud liiga pikka teekonda plaani võtta. Nii leppisimegi kokku, et alustame Hospital de Orbigost, selle pika kivisilla juurest, ning kõnnime esimesel päeval sissejuhatuseks ainult 16 km kuni Astorgani. Hommikul enne bussi peale minekut imetlesime veel Leoni – ta on seda väärt.

Hospital de Orbigosse jõudsime varasel pärastlõunal. Seal juhtus mul täiesti uskumatu kokkusattumus, mis oli seda uskumatum, et see juhtus kohe esimesel päeval ja ainult seetõttu, et olime otsustanud oma rännaku alguspunkti Hospital de Orbigosse nihutada. Kohtasin sillal inimesi, keda olin oma eelmisel rännakul Atlandi ääres Finisterres kohanud. Tegu oli prantsuse perekonnaga, kes oli oma kodust koos kolme väikse lapse ja kolme muulaga sügisel Finisterreni rännanud. Kevadel oli plaan tagasi rännata. Ning juhtuski nii, et nemad olid sel hetkel oma kojurännakuga just Hospital de Orbigoni jõudnud, kui mina sealt oma järjekordset rännakut alustasin.

Muulad või eeslid? / Mules or donkeys?

Muulad või eeslid? / Mules or donkeys?

Kilomeeter pärast meie rännaku algust oli tädi Iivi käimiskepi plastmassots juba kaotsi läinud. Läksin tuldud teed tagasi seda otsima, kuna mulle see metallikolin tõesti ei meeldinud – ma oleksin väga eelistanud loodushääli kuulata. Paraku ma seda otsa ei leidnud.

Järgmine ootamatu lugu juhtus järgmises külas, Villares de Orbigos. Astusime sisse baari nimega Piris, et väike lõunasnäkk võtta. Seal olin kohvi joonud ka oma eelmisel rännakul. Ja mind mäletati seal! Baaridaam mäletas isegi, millises lauas ma olin istunud. Eks detsembris ole neil vähem kliente, aga siiski oli minu viimasest külastusest saadik sealt juba vooride kaupa palverändureid läbi rännanud. Küsisime baarmanilt, et kas ta äkki saaks Iivi käimiskepile veinikorgist uue otsa teha, mida ta ka lahkesti tegi. Arvasime küll, et ega see ots kuigi kaua vastu ei pea, aga selles osas ta ületas meie ootusi.

Improviseerid palverändurikuju seltsis / In the company of an improvised pilgrim

Improviseerid palverändurikuju seltsis / In the company of an improvised statue of a pilgrim

Since we started to walk in the afternoon we only planned to walk 16 km that day and spend the night in Astorga. The next incredible thing happened in Villares de Orbigo, the next village after Hospital de Orbigo. We decided to take a snack in the only pub in the Village. When we sat down, the barman asked me whether I had been there before. Yes, I had: in December during my previous camino. His wife, who was behind the bar, had recognised me – she even remembered the table at which I sat! I was flabbergasted – they have hordes of people walking through there, and she remembers me! True, in winter there are less people on the camino, but still …

The next familiar face was David, a hippie who lives under a little modest shelter five kilometres before Astorga. This was the third time I met him. The second time I stopped a little bit longer and had a tea with him – he remembered me too. He has dedicated his life to serving pilgrims. He has a little improvised bar where he serves biscuites, organic juice, tea, lets be honest – rather lousy coffee … Every day he needs to walk kilometres to bring water for the coffee/tea. His dedication is impressive – he has been permanently living there for over three years!

Continued below
Hippi David / David the hippie

Hippi David / David the hippie

Sellel päeval kohtasin ma veel ühte oma tuttavat. See kohtumine oli juba etteaimatav. Nimelt elab 5 km enne Astorgat ühe väikse varikatuse all hipi David, kes on seal juba kolm aastat elanud ja ennast palverändurite teenimisele pühendanud. Tal on seal väike improviseeritud baar, kust saab kohvi-teed-mahla-küpsist annetuse eest, mille suurus on muidugi Su enda otsustada. Annetuste eest täiendab David siis järgmiste külastajate jaoks oma varusid. Ja nii tema elukene seal veereb. Muidugi oli ta seal olemas ka seekord – mina kohtasin teda juba kolmandat korda. Ta oli vahepeal oma juuksed lühikeseks lõiganud ja erinevalt meie varasematest kohtumistest, mis toimusid novembris ja detsembris, oli ta seekord väga päevitunud. Ta mäletas mind ja me ajasime pisut juttu. Iivi võttis sealt väikse kohvi ja mina natuke mahla. Iivi ei malda pikalt paigal olla – talle meeldib pigem kiiremini sihtkohta jõuda. Nõnda astusimegi pärast väikest peatust edasi.

Astorgasse jõudsime kella 6 paiku õhtul ja panime oma seljakotid ära alberguesse (palverändurite hostel). Alberguedes on enamasti suured toad terve hulga narivooditega. Astorga albergues on tegelikult ka väiksemaid tubasid, aga kuna jõudsime võrreldes teiste palveränduritega suhteliselt hilja, olid väiksemad toad juba välja antud ning meid majutati suurde ruumi, milles oli umbes 20 nari. Tegime Astorga peal väikse tiiru – vaatasime väljastpoolt üle sealse uhke katedraali ja Gaudi maja ning astusime läbi matkapoest ning ostsime Iivi kepile varuks mõned otsikud.

DSC00284

Astorga katedraal / The Cathedral of Astorga

DSC00280

Gaudi maja / A building by Gaudi

Järgmise päeva plaan oli kõndida Foncebadonini. See oli meie esimene (üle 1400m) kahest tõsisest tõusust meie teel Santiagoni. Algas see väikse kallakuga, mida oli küll märgata, aga kõndimist ta eriti ei raskendanud. Iivi pani turbo peale ja oli meist emaga enamus aega omajagu ees, kuid juba enne ilusate kivimajadega ajaloolist Rabanali küla muutus kallak järsemaks ning Iivi südameprobleemid hakkasid tunda andma. Edasine teelõik Foncebadonini oli Iivi jaoks tõesti raske. Mul oli tema pärast tõsine hirm. Lootsin, et midagi halba ei juhtu, aga kartsin ka seda, et Iivi otsustab pärast seda katsumust rännaku pooleli jätta. Seda õnneks ei juhtunud. Kuid ma teadsin, et teine tõsine tõus, mis meid enne Galicia piiri ees ootab, on palju järsem.

Kuidas kõndides käsivarte sisekülgi päevitada / How to suntan the insides of your arms whilst walking

Kuidas kõndides käsivarte sisekülgi päevitada / How to suntan the insides of your arms whilst walking

Sel ööl ööbisime Foncebadonis. Keskajal oli Foncebadon üks oluline punkt palverändurite teel ja pulbitses elust. Ka tänapäeval kõnnivad palverändurite hordid sealt läbi, aga ometi on suur hulk maju varemetes.

DSC00313

Foncebadonis on terve hulk maju varemetes / In Foncebadon lots of houses are in ruins

Seekord ööbisime ühes eraalbergues – laias laastus on alberguesid kolme tüüpi – riiklikud, era- ja kirikuga seotud albergued. Selles Foncebadoni albergues tehti õhtul kõigile soovijatele paellat, mis ei ole küll selle Hispaania piirkonna, vaid Lõuna-Hispaania roog, aga minu meelest on Hispaania toitudest üks parimaid (pean tunnistama, et ma ei ole eriline Hispaania köögi fänn, aga äkki pole ma lihtsalt õigetes söögikohtades käima juhtunud …). Sellised ühised õhtusöögid on toredad – neid tuleb ette ainult era- ja kirikualberguedes, riiklikes alberguedes selliseid asju ei korraldata.

The next day we walked from Astorga to Foncebadon – this involved a climb to the height of over 1400 metres. The last part of the ascent was very difficult for Iivi, my aunt. She has some problems with her heart and I really got worried about her. But we did make it to Foncebadon. I knew that further ahead, on the border of Galicia a much more difficult climb awaited us.

Foncebadon used to be an important point on the pilgrims’ path to Santiago. Although these days once again hordes of pilgrims walk through there, lots of houses are in ruins.

The next morning we passed the famous Cruz de Ferro – an iron cross, where pilgrims from all over the world bring stones from their home country. There are a variety of reasons to leave stones there – to free yourself from your sins, ask God for protection on your way to Santiago, in remembrance of someone, to leave a piece of your country at the cross, to leave a sign of your having been there, etc. I tried to find the two stones I had left there during my previous camino, but of course they had already been hidden under a thick archaeological-cultural layer.

Continued below

Kuulus raudrist Cruz de Ferro / Cruz de Ferro, the famous iron cross

DSC00325

Jätan raudristi juurde ühe kivi enda ja ühe isa nimega / I leave a stone for myself and another one for my dad at the iron cross

Järgmise päeva hommikupoole jõudsime kuulsa Cruz de Ferro (raudrist) juurde. Rist ise on tegelikult väike, aga ta on kõrge posti otsas. Juba ammustest aegadest on kombeks sinna, eelistatavalt oma kodumaalt, kivikesi tuua – olgu siis selleks, et selle näol oma patud või muu koorem sinna maha panna, kedagi mälestada, jumalalt kuni oma palverännaku lõpuni kaitset paluda või muul eesmärgil. Minul oli Eestist kaasa võetud enda ja oma isa kivike. Viisin need raudristi jalamil oleva kõrge kivikuhja otsa. Vaatasin seal ringi, et ega ma oma eelmisel korral, detsembris, toodud kivikesi ei leia, aga need olid muidugi juba kultuurikihi alla mattunud.

Peatselt pärast raudristi jõudsime Manjarini albergue juurde. See on väga omapärane albergue. Seda peab legendaarne templirüütel Tomas, kes on seal elanud juba umbes 20 aastat. Tomas ehitas albergue oma kätega üles, aga tõsi ta on, et see albergue kompleks paistab parajate kokkuklopsitud hurtsikutena. On neid, kes on Manjarinist vaimustuses ja neid, kellele ta üldse ei meeldi. Mina pean teda huvitavaks vaatamisväärsuseks, aga kiusatust seal ööbida mul ei ole. Samas pole mul nagu õigust liigselt arvamust avaldada, kuna ma pole seal ise peatunud. Tomas hoiatas meid mitu korda, et me kindlasti oma asjadel pilku peal hoiaksime, kuna mööda caminot liiguvad inimesed, kes elatuvad varastamisest. Jah, ma olin sellest ka varem kuulnud, aga isiklikku kogemust polnud õnneks olnud.

Manjarini albergue / Manjarin albergue: a templar knight's pilgrim hostel with character

Manjarini albergue / Manjarin albergue: a Knights Templar pilgrim hostel with character

Päevad olid päikselised ja palavad (kuigi hommikud võisid ka päris jaheda temperatuuriga alata) – me kõik põletasime ennast ära. Sellega, et seal oli väga roheline ning õunapuud ja rododendronid õitsesid, ma nüüd enam ammu kellelegi muljet ei avalda (Eestist lahkudes oli veel lumi maas) … Kuulsast veinipiirkonnast Bierzost läbi kõndides jalutasime viinamarjapõldude vahel. Eriti palju oli neid pärast Ponferradat, kus muuseas on uhke, muinasjutulisena näiv templirüütlite loss. Viinamarjapõldudel ilutsesid sel aastaajal vaid veidrakujulised jändrikud tüükad – ma ei teadnudki, et viinamarjataimed igal aastal nii väikseks tagasi lõigatakse ja et nad siis sügiseks jõudsasti kasvavad. Varasematel kahel korral olen Bierzos saanud korjest maha jäänud viinamarjadega maiustada.

DSC00390

Ponferrada templirüütlite loss / The Knights Templar Castle of Ponferrada

DSC00377

Bierzo viinamarjakasvandused / Vineyards of Bierzo

Villafranca del Bierzos vaatasime sisse legendaarsesse Fööniksi-nimelisse alberguesse, mis olla kunagi täiesti maha põlenud ja siis palverändurite poolt uuesti üles ehitatud. Ööbimisruumid olid rõsked, mistõttu me kokkuvõttes siiski sinna peatuma ei jäänud.

Teel kohtab palju püha Jaakobuse kujusid / There are lots of statues of Saint James on the way

Teel kohtab palju püha Jaakobuse kujusid / There are lots of statues of Saint James on the way

Järgmise päevateekonna lõpupoole alustasimegi oma teise tõsise tõusuga. Olime otsustanud tõusu kaheks jagada ja see öö poole mäe peal asuvas La Faba albergues mööda saata. Tõus oli palju järsem, kui Foncebadoni juures, aga tuli välja, et Iivi oli juba piisavalt treenitud, nii et suuri probleeme ei olnud. Eks muidugi tuli vahepeal puhkepause teha.

La Fabast umbes neli kilomeetrit edasi ja 400 meetrit ülespoole rühkinud, jõudsime Galicia piirini. Galicia on üks omapärasemaid Hispaania piirkondi – sealsel rahval on oma kultuur ja oma keel. Galeegi keel on portugali keelele sarnasem kui hispaania keelele. Galeegi keelt kasutatakse rohkem maapiirkondades, linnades domineerib siiski hispaania keel. Galicia sai oma nime keldi hõimult, kes elas esimesel aastatuhandel e.m.a. Douro jõest põhja pool. Ladina keeles kutsuti neid kelte galleaci. Ja kas teate, mis on Galicia rahvuspill? Torupill, nagu Šotimaalgi!

Galicias tegeletakse väga palju põllumajandusega, eriti karjakasvatusega. Mööda caminot väikestest küladest läbi kõndides saab nii sügisel, talvel, kui kevadel (suvel pole ma seal veel käinud) ohtrasti sõnnikuhaisu sisse hingata – mis teha, maa lõhnad! Samuti tasub jalge ette vaadata, et millegi ebameeldiva sisse ei astuks. Valgete tennistega ma päris kindlasti ei soovita sinna kõndima minna. Minu jaoks on kummaline, et mitmetes nendest väikestest küladest ei olegi baari. Arvestades, kui palju inimesi sealt tipphooajal läbi marsib, võiks ju eeldada, et see ärinišš on igal pool ära kasutatud.

Galicia piir - viimane pilt, kus mul on veel olemas mu väike oranž õlakott / The border of Galicia: the last photo where I still have my little orange shoulder bag

Galicia piir – viimane pilt, kus mul on veel olemas mu väike oranž õlakott ja fotokas / The border of Galicia: the last photo where I still have my little orange shoulder bag and my camera

A few days later we had to conquer our next peak – the peak of O Cebreiro. Although the slope was much steeper, this time Iivi did not have huge problems – slowly, but steadily, we climbed to the top. Clearly the effect of the training of the previous days was already noticeable! Slightly before reaching the highest point we crossed the border of Galicia. Did you know that Galician people are descendants of the Celts? Do you know what the Galician national musical instrument is? Bagpipe – like in Scotland! Did you know that they have their own language, which is more similar to Portuguese than to Spanish? Of course, in the cities Spanish is the dominant language, but in the countryside, Galician is very much alive.

On the top of the mountain, there is the picturesque O Cebreiro village. Unfortunately, this time I was struck by bad luck there. We had a coffee at a bar, and I hung my little shoulder bag with my most valuable things at the back of the chair. Did I remember to take it with me when we left? Unfortunately not. After I discovered that my bag was missing, I returned there immediately. I was there about 20 minutes later. Although my heart was pounding, I was sure that I would find it either still hanging where I had left it (when we had the coffee, we were the only clients) or the barwoman would have put it away somewhere – after all she had to clean our table, and surely she would have noticed it. To my horror, I found out that my bag was nowhere to be seen and the barwoman claimed that she knew nothing about it. I was trying to still be positive and believed that some other pilgrim who had seen me carrying this bag would have taken it with them to give it to me, although it was strange that they hadn’t said anything to the lady at the bar. Several local people helped me to look for my bag, driving me around in their cars. Yet, they gave up before I did – we got the Spanish police involved, but the truth is that they did not do much to look for my things. I was hoping that they would position one or the other of my mobile phones that were also in the lost bag, but they said it was too difficult and they were not going to do anything of the kind.

Until the evening I still kept up my hope and asked every pilgrim I met whether they had noticed a little orange bag anywhere … By the night though, I had to give up my hope and accept my defeat … There went my 300 euros, my ID-card, my driving license, my bank cards, my two mobile phones – one of them my darling smartphone that had guided me all through Europe during my previous camino, and my camera. Why did I have that much cash with me? Well, in the pilgrims’ hostels as well as in most bars you cannot pay by credit card – you need cash all the time. Of course in the bigger places you have the cash machines, but to withdraw money they charge a lot.

My mobile phones were still ringing for a long time – the smartphone’s battery died by the next morning, but my normal old-style Nokia was still alive for days. Obviously, my phones had ended up in a rubbish bin or in the bush – why on earth would a thief keep the phones switched on! It was so sad to think that my little, helpless phones were crying out for me somewhere, but I could do nothing.

Continued below

Esimene Galicia küla, kuhu me pärast piiriületust jõudsime, kannab nime O Cebreiro. Enam kui 1300m kõrgusel asuvast maalilisest külast ei voori läbi mitte üksnes palverändurid, vaid seda tulevad ka muud turistid spetsiaalselt vaatama.

Maaliline O Cebreiro küla / The picturesque village of O Cebreiro

Maaliline O Cebreiro küla / The picturesque village of O Cebreiro

Selles ilusas külas tabas mind taas kokkusattumiste jada. Seekord kahjuks üldse mitte meeldiv. Tegime O Cebreiros ühes O Moreno nimelises baaris väikse kohvipeatuse, tähistamaks seekordse ronimise lõppu ja Galiciasse jõudmist. Kõndinud O Cebreirost umbes 15 minutit edasi, avastasin, et olin oma väikse oranži koti, mille sees olid minu kõige tähtsamad asjad – kogu minu raha (300 eurot; Miks mul üldse oli nii palju sularaha? Aga sellepärast, et alberguedes ja enamustes baarides ei saa kaardiga maksta), minu dokumendid, kaks mobiili (üks neist seesama nutitelefon, mis oli mind mu eelmisel rännakul läbi terve Euroopa juhtinud) – ning oma fotoka sinna baari unustanud. Pöördusin kohe tagasi, kuna parajasti kõndisime mööda maanteed, hääletasin enda esimese auto peale. Olin kindel, et mu kott kas ripub endiselt samas kohas tooli seljatoe küljes või on baaridaam ta kuhugi ära pannud – me olime tol hetkel seal baaris ainsad kliendid olnud.

Baari jõudnud, ei näinud ma kotti tooli seljatoe küljes ning baaridaamilt küsides, ei teadnud tema minu kotist midagi. Sel hetkel oli baaris juba rohkem rahvast ning baaridaami väitel olla üks seltskond juba sama laua taga istunud, kus meie olime olnud, ja juba ära läinud. Nii ruttu?! Ta ütles, et tema meelest oli tegu kahe noormehe ja ühe lühikeste blondide juustega neiuga. Ta oli kindel, et tegu oli palveränduritega. Ma lootsin, et ehk on keegi neist palveränduritest, kes mul seda kotti olid nägema juhtunud, koti kaasa võtnud, et see mulle edasi toimetada. Siiski kummaline, et nad baaridaami sellest ei teavitanud. Olin küll ehmunud, aga uskusin ikkagi, et saan oma asjad tagasi.

DSC00465

Jooksin taas edasisuunas, seekord mööda rajavarianti, mis läks läbi metsa. Teel nägin paari palverändurit ja teavitasin neist juhtunust ning palusin, et nad helistaksid mu ema numbrile, kui nad minu asjade kohta midagi teada saama juhtuvad. Kui metsast välja jõudsin, ootas mind seal üks auto. Olin üllatunud. Tuli välja, et tegu oli kohalikega, kes olid sel hetkel baaris olnud, kui ma oma kotti otsimas käisin. Nad pakkusid mulle lahkesti oma abi. Sõitsime koos nendega edasi-tagasi mööda maanteed, mille äärt pidi palverännutee edasi kulges, peatusime rändurite juures ja küsitlesime neid. Paraku tagajärjetult. Ühtegi lühikeste blondide juustega tütarlast me samuti ei näinud. Lõpuks sõitsime tagasi poe juurde, kuhu ema ja Iivi mind ootama olid jäänud ning kohalikud abimehed helistasid politseisse. Politsei oli väga kiiresti kohal. Koos kohalikega seletasime neile ära, mis oli juhtunud. Paraku osutus mu lootus, et nad ehk näiteks mu telefoni positsioneerivad, asjatuks. Tegelikult ei teinudki need politseinikud midagi enamat, kui et läksid tagasi sinna O Moreno baari ja küsitlesid veelkord baaridaami. Mulle aga ütlesid nad, et pean järgmisel päeval politseijaoskonnas avalduse tegema. Ise ma lootsin ikka veel, et mõni palverändureist on mu koti enda kätte võtnud, ja et ma saan selle tagasi.

Otsustasin Triacastelasse hääletada, mis pidi meie selle öö peatuskoht olema, et siis mäest üles teistele palveränduritele vastu jalutada ja kõiki neid küsitleda, et ega nad juhtumisi minu kotist midagi ei tea. Ema ja tädi jätsin omapead edasi kõndima. Hääletamine osutus raskemaks kui olin arvanud – sellel teel lihtsalt praktiliselt ei liikunud autosid. Kui viimaks üks auto nähtavale ilmus, panin hääletades käed nagu palveks kokku: “Palun pea kinni”. Auto pidaski kinni ja mul oli muidugi väga hea meel. Lootus aga haihtus, kui nägin, et auto oli laeni kola täis ja luukpära pagasnikus oli kari koeri. Minu üllatuseks oli naisest autojuht aga ikkagi nõus mind peale võtma, juhul kui olen nõus koertega pagasnikus istuma – koerad pidid kõik väga sõbralikud olema. Muidugi jäin nõusse. Koerad oli tõesti sõbralikud – üks neist oli eriti armastav ja õrn ja lakkus mu nägu kogu see aeg, mis meil 20 kilomeetri läbimiseks kulus. Mõtlesin, et kui see kotiasi veel hästi lõpeks, siis see koertelugu oleks ju päris naljakas seiklus.

Jätsin oma seljakoti Triacastela alberguesse ja hakkasin mäest üles astuma. Rääkisin kõigi vastutulevate palveränduritega ja jätsin neile ema telefoninumbri. Kahjuks ei teadnud keegi minu kotist midagi. Ühes baaris rääksin sealsele baaridaamile oma loo ära ja ta pakkus lahkesti, et teeme tema autoga veel ühe ringi ja anname juhtunust teada kõigis selle palverännutee lõigule jäävates alberguedes ja baarides. Kui otsaga taas O Moreno baari jõudsime, oli baar suletud ja uksel silt, et baaridaam naaseb kahe tunni pärast. Sellega minu otsingud selleks päevaks ka lõppesid ja olin sunnitud kurvalt nentima, et need lõppesid tulemusteta. Siiski lootsin veel, et juhtub ime ja ma saan oma asjad tagasi …

Minu mobiiltelefonid kutsusid endiselt. Vähegi mõistlik varas oleks need ju välja lülitanud. Järelikult visati telefonid-dokumendid, võib-olla ka fotokas kuhugi põõsasse või prügikasti ning jäeti endale ainult raha – raha on ju anonüümne. No miks ei oleks see varas võinud niigi palju inimlik olla, et endale ebavajaliku kraami kuhugi sellisesse kohta puistata, kust keegi selle leidnud oleks? Nutitelefon pani juba õhtuks pildi taskusse, teine telefon kutsus veel päevi. Nii kurb oli mõelda, et minu väikesed väetid telefonid hüüavad kusagil minu poole, aga mina ei saa mitte midagi teha.

DSC00484

Kummaline on see, et tegelikult on caminot mööda edasi-tagasi käivad vargad kohalikele teada. Nad lihtsalt ei taha endale sekeldusi, ja muidugi on selleks, et kedagi milleski süüdistada, vaja ta otse teolt tabada. O Cebreiro albergues räägiti mulle ühest hispaanlasest, kes olevat väga jutukas ja rääkivat kõigiga. Hiljem kuulsin ühelt itaallaselt, et temale olid kohalikud päris mitmest sellist eluviisi viljelevast seltskonnast rääkinud. Üks kamp pidi näiteks koosnema prantslasest, portugaallasest ja mingi kolmanda rahvuse esindajast, aga ma olen ära unustanud, millise. Siin siis jälle üks näide, kuidas ühised huvid toovad suisa rahvusvahelise seltskonna kokku.

Tagantjärele tundub kokkuvõttes siiski, et baaridaam ise ei suutnud kiusatusele vastu panna ja toimetas minu asjad kõrvale. Muidu oleks pidanud ikka väga palju kokkusattumusi väga lühikese ajal jooksul aset leidma. Olime tol hetkel baaris ainukesed kliendid. Meie lahkudes pidi baaridaam ju meie laua ära koristama – kuidas ta siis minu tooli seljatoe küljes rippuvaid asju ei märganud? Kui tema see kelm oli, siis kuna on üldiselt teada, et sellised vargad mööda caminot liiguvad, on tal ju päris kerge süüd teiste peale ajada. No mine võta kinni, kuidas asjad tegelikult olid …

See oli minu jaoks tõesti suur materiaalne põnts. Mingit kindlustust mul ka seekord ei olnud. Ema isegi pakkus enne reisi, et ta teeb mulle kindlustuse välja, aga mina ütlesin, et ähh, ära raiska oma raha minu peale. Ega ma tea, kas antud juhul oleks pagasikindlustusest abi olnud või mitte – võib-olla jah, võib-olla ei. Positiivsest küljest vaadates andis see juhtum mulle jällegi võimaluse kogeda ülejäänud inimeste headust – need kohalikud, kes minuga ringi sõitsid ja mul minu asju otsida aitasid, naine koertega, kes mu auto peale võttis, kaaspalverändurid, kes uurisid, kas mind saaks kuidagi aidata ja pakkusid, et võivad mulle raha anda. Kui palju maksab inimeste lahkus ja abivalmidus? Selle halva mängu juures oli positiivne seegi, et mind vabastati mu asjadest täiesti rahumeelselt ja vägivallata, ma ei olnud seekord üksi – ema ja Iivi pakkusid mulle nii rahalist kui moraalset tuge, ning ma reisisin ainult ID-kaardiga, samas kui mu pass lebas turvaliselt kodus lauasahtlis.

Kui õhtul albergue vastas olevas baaris Fantat limpsisin – söök ei läinud mulle sel õhtul sisse – siis ühines minuga itaallane Luca. Ta püüdis mind lohutada ja rääkis mulle ühe Zeni traditsioonist pärineva loo. Olin seda küll varem kuulnud, aga et see nii hästi konteksti sobis, jagan seda siin teiega.

“Elas kord üks vaene talumees. Ühel heal päeval leidis ta hobuse. Külarahvas õhkas: “Milline vedamine!” Talumees kostis selle peale: “Võib-olla jah, võib-olla ei.” Ühel päeval selle hobusega ratsutades kukkus talumehe poeg hobuse seljast ning murdis jalaluu. Külarahvas halas seepeale: “Oi, milline õnnetus!” Talumees aga kostis: “Võib-olla jah, võib-olla ei.” Peagi puhkes riigis sõda ja kõik teised noormehed võeti sõjaväkke, talumehe poeg aga jäeti tema haige jala tõttu koju. Külarahvas õhkas taas: “Milline vedamine!” Talumees aga kostis: “Võib-olla jah, võib-olla ei.””

Raske on ette kujutada, milleks see, et ma oma asjadest ilma jäin, võiks pikas perspektiivis vajalik olla … Aga no näiteks sain harjutada hetkes elamist ja minevikule (millest ma kipun liigselt kinni hoidma) mitte mõtlemist, et mitte kogu oma ülejäänud rännakut sellel õnnetul juhusel ära rikkuda lasta. Igatahes loo moraal ei ole mitte see, et ärge caminole minge, vaid see, et oma asjadel tuleb silm peal hoida. Enamus kaasrändajaid caminol on väga usaldusväärsed, sõbralikud, toetavad ja abivalmis, ning tõenäosus, et teiega samasugune lugu juhtub on kaduvväike.

An Italian guy called Luca tried to console me and told me a Zen story. I had heard it before, and quite possible that several of you have already heard it. Yet, it was so befitting that I am going to write it down here:

“Once upon a time there was a poor farmer. One day he found a horse. The village people said: “How lucky you are!” The farmer replied: “Maybe yes, maybe no”. A few days later, the farmer’s son fell from the horse whilst riding. The people said: “What a great misfortune!” But the farmer replied: “Maybe yes, maybe no.” Soon a war broke out and all the young men had to go to the war. However, the farmer’s son was not eligible because of his broken leg, and could stay at home. The village people said: “What a great fortune!” But the farmer only replied: “Maybe yes, maybe no.””

It was hard to see, what purpose having my things stolen could serve for me. Will it become clear one day? I doubt. In any case, I could practice mindfulness – trying to concentrate on the present and let go of the past (in which I have been a complete failure for a very long time) – not to let this sad story ruin the rest of my camino.

This negative experience has already got too much attention here, but just another short paragraph. It is known that gangs of thieves as well as single self-employed individuals operate on the camino. Many of them are actually known to the local people – yet nothing is done about it. An Italian pilgrim told me about a gang composed of a Frenchman, a Portuguese guy and a representative of yet another nationality, which I don’t remember. This is yet another example how camino can bring together people of different nationalitites with similar interests … In any case, although I was struck by bad luck, my case was not the worst that can happen to a human being. Fortunately, I was only travelling with my ID-card, while my passport lay safely in a desk drawer at home. Also, this time I had my mum and my aunt with me, who supported me both morally and financially. Please do not take this story as an argument against doing the camino, just keep an eye on your belongings!

Continued below
Samal ajal, kui mina Lucale oma rasket saatust kurtsin, külastas ema ja Iivit albergue-toa akna taga üks nukranäoline külaline, kellele naeratas õnn (küllap mitte esimest korda) saada toidetud õunte, saia ja küpsistega / While I was telling Luca about my sad fate, my mom and my aunt had a visitor behind the window of our hostel room, who had the luck (probably not for the first time) to be fed apples, bread and biscuits

Samal ajal, kui mina Lucale oma rasket saatust kurtsin, külastas ema ja Iivit albergue-toa akna taga üks kurvasilmne külaline, kellele naeratas õnn (küllap mitte esimest korda) saada toidetud õunte, saia ja küpsistega / While I was telling Luca about my sad fate, my mom and my aunt had a visitor behind the window of our hostel room, who had the luck (probably not for the first time) to be fed apples, bread and biscuits

Nüüd pisike kõrvalehüpe – antagu mulle andeks selle vana loo üleskaevamine, aga nagu ma eelpool mainisin, ei oska ma väga hästi minevikku seljataha jätta. Eelmisel korral, mu pikal rännakul oli mul ka üks üldsegi mitte meeldiv lugu, mille puhul ma olen pikalt edasi-tagasi mõelnud, kas kirjutada sellest üks blogikanne või mitte. Räägime siis selle ka siinkohal lühidalt ära. Kui seekordne negatiivne sündmus kujutas endast ootamatut ja järska vapustust – suts ja valmis, siis minu eelmisel, pikal rännakul kurnas mind üks luupainaja kuid. Minu käest on mitmel korral umbusklikult uuritud, et kas tõesti mind keegi sellel pikal teekonnal ei kimbutanud. Jah, tõesti ei kimbutanud. Seda võin vanduda käsi südamel või piiblil või kuhu iganes te soovite, et ma selle käe paneksin. Kõik tee peal kohatud inimesed olid lihtsalt fantastilised ja rännak sujus suisa uskumatult hästi. Kahjuks tuli aga paha minuga Eestist kaasa. Paha nimi oli Reisiguru – see oli minu jaoks õudusunenägu. RG kasutas naiivset ja heausklikku rändurit ära ja tõmbas tal lihtsalt naha üle kõrvade. Uskumatu lugu, kas pole? Minu jaoks oli see äärmiselt ebameeldiv ja põhjustas mulle palju hingelisi kannatusi. Aga nojah – igal ettevõttel oma ärimudel. Ma väga loodan, et ülejäänud RG blogikirjutajatel on RG-ga teised kogemused ja suhted – et nende omavahelised kokkulepped kehtivad ja kõik osapooled on rahul ja õnnelikud. Lõpetasin just ühe andeksandmiseteemalise raamatu lugemise, aga ma veel ei suuda ega oska RG-le andeks anda ega head soovida.

Nii, see õnnetu vargusejuhtum leidis nüüd ebaproportsionaalselt üksikasjalikku kajastust. Aitab juba küll! Aga nagu ma olen viimasel ajal korduvalt kuulnud ja lugenud, on inimese ajul paraku eelsoodumus negatiivseid asju ületähtsustada ja positiivsed tihtipeale üldse märkamata jätta. Ülejäänud retk oli ka seekord väga tore ja läks igati korda.

DSC00496

Järgmisel ööl ööbisime Sarriast mõned kilomeetrid edasi väikses Barbadelo külas, kus ma muide avastasin ühe väga vana ja huvitava romaani stiilis kiriku, mis oli, üllatus, üllatus, pühendatud pühale Jaakobile ehk Santiagole. Sel hetkel, kui ma sinna läksin, oli ta isegi lahti. Hispaanias on enamus caminol asuvaid kirikuid kinni, mis on natuke ootamatu – tegu on ju palverännuteega. Põhjus olevat aga lihtsalt selles, et varastatakse liiga palju …

Barbadelos ööbides juhtus selline asi, et minu kõrvalvoodis olevale Mehhiko tütarlapsele tuli öö varjus Boliiviast pärit noormees külla. Noored olid vastselt üksteist leidnud. Caminol juhtub ju igasuguseid asju. Üks camino nimetusi ongi “tee abiellu”. Kas need noored hiljem ka abiellusid või abielluvad, kes seda teab – võib olla jah, võib olla ei. Igatahes nõudis noormees lakkamatult tütarlapselt: “Suudle mind!” “Aga miks siis ometi mitte?” Need kuumaverelised latiinod nahistasid ja kihistasid seal ning nende jutt läks päris häälekaks. Tagasihoidliku eestlasena ma lihtsalt kannatasin ja ei osanud midagi ette võtta, magada muidugi ei saanud. Õnneks oli üks rootslanna – samuti ju põhjamaalane – märksa hakkajam ning läks nende juurde ja tegi neile märkuse, et kui nad tahavad juttu ajada, siis mingu allkorrusel asuvasse puhkeruumi.

Järgmisel päeval jõudsime väga olulise teetähise juurde – 100 kilomeetri posti juurde – Santiagosse oli jäänud veel sada kilomeetrit kõndida. Sada kilomeetrit on ka miinimum, mis tuleb ära kõndida, et Sinu palverännak piisavalt tõsiseltvõetav oleks ja Sa oleksid ära teeninud Compostela tunnistuse, mida väljastatakse Santiagos. Seekord oli 100 km posti juures üks grupp inimesi suurte karvaste mikrofonide ja kaameratega. Tegemist oli Hollandi televisiooniga, nagu välja tuli. Nad kogusid materjali Camino de Santiagot tutvustava telesaate jaoks. Mind ja minu ema intervjueeriti pikalt. Jutuks tuli ka minu eelmine ülipikk rännak, mis muidugi jälle muljet avaldas. Tädi Iivi oli lihtsalt ilus, sest tema ei räägi peale eesti ja vene keele muid keeli. Kuna meile pühendati nii palju aega, siis on ülimalt tõenäoline, et meil õnnestus Hollandi telestaarideks saada.

Iivi ei räägi küll teisi keeli peale eesti ja vene keele, ja võib-olla leidub veel mõni üksik valdkond, milles ta nii tugev ei ole, aga sellel retkel avaldus tal üks eriline anne – nimelt oskab ta asju oma ellu manifesteerida. Näiteks mingil hetkel ütles ta, et tahaks endale juukseklambrit ja natuke hiljem ta selle maast leidiski. Ta leidis samamoodi ka teisi asju, aga ma ei mäleta mida. Palusin tal mulle natuke raha ka leida, aga miskipärast see ei töötanud …

We had a nice experience at the 100km kilometer post. A team from a Dutch TV channel was preparing material for a TV programme about the camino. They interviewed us for a long time, and of course, were very thrilled about my previous camino through the whole of Europe – they were happy to have caught such a specimen. As they dedicated so much time to us, I am quite sure, that we ended up becoming Dutch TV stars. I look forward to being offered other roles in the future …

The town of Melide is famous for its octopus. It is almost obligatory to have octopus there. I had had some octopus-training during my previous caminos, and had absolutely no problem eating it, although I have to admit I still don’t like the way the suction cups on their arms look. I managed to convince my mom to have a few pieces, but Iivi did not give in.

The next day we walked from Melide to Pedrouzo. We covered 33km which was the longest day’s distance during our camino. By the time we reached Pedrouzo, my mum’s feet were really hurting and she was exhausted. She could still feel the pain the next day, but kept her spirits up. There was also a good reason for it – that was the day of our grand entrance to Santiago!

The End

Kui meie rännaku alguses saatis meid suviselt soe päike, siis Galicias hakkas ilm muutuma. 100 km posti juurest edasi minnes üllatasid meid vihm ja rahe. Kui juba turvaliselt alberguesse olime jõudnud, algas akna taga suisa lumetorm. Tuul keerutas lund ja asi nägi pigem jõulude moodi välja. Järgmisel hommikul teele asudes oli maa kaetud valge lumevaibaga.

Lumine rododendron / A snowy rhododendron

Lumine rododendron / A snowy rhododendron

Melides on suisa kohustuslik kaheksajalga süüa. See linn ei ole veel üldsegi mere lähedal, aga miskipärast on ta kaheksajalgade poolest kuulus. Kõige parem koht kaheksajala söömiseks pidavat olema Garnacha baar. Sinna olin ma ka eelmisel rännakul koos ühe hispaanlaste seltskonnaga sattunud. Suundusime ema ja tädiga siis samuti sinna. Mina võtsin endale taldrikutäie kaheksajalga, plaaniga seda ema ja tädiga jagada. Ema ikka julges paar tükki võtta, aga Iivi keeldus kategooriliselt. Tõsi ta on, et need iminapad kombitsatel ei näe just eriti isuäratavad välja. Pidin siis ise kõik ära sööma ja pärast ägisesin, sest meil oli ka veel muid asju laual lisaks.

Nämma / Yummy

Nämma / Yummy

Järgmise päeva teekond Melidest Pedrouzoni oli meie rännaku kõige pikem päevateekond – 33 km. Emale ja Iivile oli see natuke liiast. Emal hakkas päeva lõpuks jalg ka valutama. See-eest järgmise päeva peale jäi ainult ca 20 kilomeetrit käia, et siis võidukalt fanfaaride, trompetite ja trummide saatel Santiagosse sisse marssida.

Seekordsel rännakul suhtlesin ma üsna vähe teiste inimestega – nõnda see läheb, kui Sul on oma väike kaasmaalaste grupp. Üksi rännates ja reisides kukub nii välja, et ma saan palju rohkemate inimestega tuttavaks. Muidugi see õnnetu varastatud asjade teema viis mind päris paljude inimestega kokku ja ma saavutasin omamoodi tuntuse. Sellel viimasel Santiago-eelsel päeval juhtusin aga rääkima sakslase Markusega. Tema sattus caminole vähi tõttu. Haiglas tuli talle kusagilt selline sõnum pähe, et ta peab caminole minema. Vähiravi tulemusel jõudis asi lõpuks nii kaugele, et ta sai vähist jagu. Siis võttiski ta selle rännaku ette. Muidugi peab ta veel pidevalt arsti juures kontrollimas käima. Üks tema sõber olla ka juba vähist puhtaks saanud, aga siis oli see uuesti arenema hakanud. Loodetavasti läheb Markusel kõik hästi.

Selle päeva pärastlõunal jõudsimegi kenasti Santiagosse. Meie 250 kilomeetri pikkune jalutuskäik oli võiduka lõpuni jõudnud. Läksime katedraalist läbi ning käisime palverändurite büroos oma Compostela dokumentide järel – see on tunnistus, mis tõendab, et Sa oled palverännaku edukalt läbinud. Varasematel rännakutel olin Santiagosse jõudnud novembri teisel poolel ja detsembri keskel ning siis oli palverändureid niipalju vähe, et palverändurite büroos oli selline soe ja isiklik vastuvõtt. Nüüd, aprilli lõpus, oli rändureid juba rohkem, kuigi tipphooajani oli veel aega. Ikkagi oli seekordne vastuvõtt märksa külmem ja toimus konveierimeetodil – tuli sabas oma järjekorda oodata, kus üks ingliskeelt rääkiv tädi oli pandud sulle võltsilt naeratama ja sind õnnitlema selle erakordselt suure saavutuse puhul.

DSC00566

Tere jälle, Santiago katedraal! / Hello again, the Cathedral of Santiago!

Pärast arvutuid öid alberguede ühismagalates tahtsid ema ja tädi Santiagos natuke mugavust nautida ja hotellis peatuda. Meil oligi tõeliselt mõnus ja ilus hotell. Tuleb tunnistada, et ega Tartus-Tallinnas selle hinnaga midagi sarnast ei leiaks. Kui hotelli saabusime, ootas mind üllatus – minu pass oli sinna juba saabunud. Õde oli selle eelmisel pärastlõunal DHLiga Tartust teele pannud ning järgmisel hommikul jõudis ta juba Santiagosse. Kuidas nad seda ometi teevad? Müstika! Endal pole küll kuidagi võimalik Santiagosse nii lühikese ajaga kohale jõuda. Tulevikus tahaksin ennast ka DHL-iga saata.

See on hästi hoitud saladus, aga Santiagosse jõudnud palveränduritel on Santiagosse jõudmise järgsel kolmel (või oli see neli?) päeval Compostela dokumendi ettenäitamisel võimalik kolm korda päevas tasuta süüa saada. Kohaks kus neid vaeseid väsinud rändureid toidetakse on uhke 5-tärni luksushotell “Hostal Dos Reis Catolicos”. See uhke ehitis valmis 15. sajandil ning toimis palverändurite haiglana – niisiis kohana, kus väsinud, vaevatud ja tihti tõbistele palveränduritele peavarju anti ja abi osutati. Selle aja jäänukina on säilinud traditsioon, et igal söögikorral saavad 10 palverändurit hotellis süüa. Aga ega teid hotelli uhkesse restorani ei lasta – seda ärge lootkegi – palverändurid sisenevad restorani köögipoolelt ja neile on seal üks väike söögituba. Meie käisime seal ühel hommiku- ja ühel õhtusöögil.

Näljased palverändurid naudivad õhtusööki oma Hostal Dos Reis Catolicos'i söögitoas / Hungry pilgrims enjoying dinner at the pilgrims' dining room at Hostal Dos Reis Catolicos

Näljased palverändurid naudivad õhtusööki oma Hostal Dos Reis Catolicos’i söögitoas / Hungry pilgrims enjoying their dinner at the pilgrims’ dining room at Hostal Dos Reis Catolicos

Ema ja tädi tahtsid Atlandi ääres ka ära käia ja seal endale teokarpe korjata. Jalgsiminekuks meil enam aega ei olnud, aga bussiühendus Finisterrega on kehvavõitu. Lõpuks võttis ema julguse kokku ja rentisime auto. Mina ju juhtida ei saanud – kahjuks oli ka mu juhiluba varastatud asjade hulgas.

DSC00637

Kilomeeter 0 maailmalõpus – Atlandi ookeani ääres Finisterres

DSC00639

Kilometer 0 at the end of the world: at Finisterre by the Atlantic

Ja jõudiski kätte meie viimane päev Santiagos. Ostsime mõned suveniirid ja käisime keskpäevasel palverändurite missal katedraalis. Tee pealt tuttavaid nägusid oli vähe näha – eks enamus neist olid juba koju sõitnud või teel Finisterresse. Vahepeal mõned inimesed küll tervitasid ja uurisid mu varastatud asjade saatuse kohta, aga kui aus olla, siis mina neid ära ei tundnud. Üks noormees jättis minuga põsemusidega hüvasti, aga teda ma ka ei mäletanud …

Nagu öeldakse – pikk jutt on kaka … Aga kui te lugemisega tõepoolest siiamaani olete jõudnud, siis ehk seekord kõige hullem ka ei olnud.

Nii – üks võlg likvideeritud! Teie muidugi ei teadnud, et mul teie ees selline võlg on, aga süütunne mu hinges ei andnud rahu. Tegelikult on mul plaanis lähipäevil veel paari blogikandega maha saada. Ei, Santiagos ma ei ole vahepeal rohkem käinud, aga selle teemaga seotud üritusi on olnud küll.

Written by maari13

september 8, 2013 at 6:41 e.l.

Posted in Uncategorized

Atlandini ja koju tagasi / To the Atlantic and Back Home

6 kommentaari

Tartu Werneri kohvik. Siin on väga head koogid. Tõsi küll, ehk peaks kookide, jäätise ja šokolaadi söömist nüüd natuke tagasi tõmbama – füüsiline koormus ei ole ju enam endine. Aga pingemaanduseks pärast raadiointervjuud ju ikka võib …

Koju tagasi jõudsin 24. detsembril üsna parajasti jõululauda istumise ajaks. Lennukipileti ostsin ainult kolm päeva varem – odavlennnu kohta oli ta kallivõitu, aga arvestades asjaolusid, et ostsin pileti viimasemast viimasel hetkel ja et tegu oli jõuluajaga, polnudki sugugi nii paha. Üks öö oli vaja mööda saata ka Lutoni lennujaamas, aga Ryanairiga lendamise puhul käib see asja juurde. Üks näide sellest, kuidas teinekord ei tasu asju lõpuni ära planeerida. Inglismaal oli mul vaja Stanstedi lennujaamast Lutoni lennujaama saada. Ma ei julgenud bussipiletit ette ära osta, juhuks, kui lend peaks maandumisega hilinema. Juhtumisi oli samal lennul ka Oxfordi lähistel elav palverändur Ed, kelle auto oli Stanstedi lennujaama lähistele pargitud ja kelle edasise trajektooriga klappis väga hästi minu Lutonisse äraviskamine. Aga siit jälle vastupidine näide: ka Tallinn-Tartu bussipiletit ei ostnud ma samadel kaalutlustel ära. Tallinna bussijaama jõudnud, selgus, et mitme järgmise tunni jagu busse oli välja müüdud … Aga kui ühtmoodi ei saa, siis teistmoodi ikka saab: kõndisin tagasi Tartu maanteele ja ajasin käe püsti. Väike kõhklus oli hinges, et kas see hääletamatulek oli ikka õige tegu – pakane oli päris krõbe ja talveriideid mul ju ei olnud … Seekord tasus risk ennast ära – Soomest töölt naasev Aivo korjas mu oma auto peale enne, kui külm mu ära napsata jõudis.

Jõuludeks koju: koos oma õepoegadega. Home for Christmas: with my nephews.

Jõuludeks koju: koos oma õepoegadega. Home for Christmas: with my nephews.

Cafe Werner in Tartu, my hometown. Lots of beautiful and very tasty cakes here. I guess I should cut back on eating cakes, chocolate and ice cream, now that I will not be getting as much exercise any more as in the past half a year. I should … But surely I can have one as a stress relief remedy after a radio interview (sorry, in Estonian).

I got back home on Dec. 24th. Pretty much right in time to sit at the Christmas dinner table (in Estonia, we mostly celebrate Christmas on Christmas Eve). I had only booked my flights three days earlier. Rather expensive for a bargain flight company, but still quite an acceptable deal for this time of the year. The journey included a night at Luton Airport, but that’s only natural when traveling with Ryanair. In England I needed to get from Stansted to Luton Airport. I was very lucky in that Ed, an English pilgrim, was on the same flight as I. He had his car parked close to Stansted Airport and was going to drive to Oxford from there. Luton was pretty much on his way and he gave me a lift. Good company and a meal together at a pub in Luton! (No luck with having sticky toffee pudding during this very short visit of mine to Britain – I’ll have to wait until the next time.) After arriving in Tallinn, it turned out, that the buses to Tartu leaving in the next few hours were already fully booked. Oh, well, I walked back to the Tallinn-Tartu road and lifted my arm up. I was not entirely convinced this had been a clever idea – the weather was really chilly (-12C) and I had no winter clothes. Luckily, this time it worked out: Aivo, who works in Finland and was returning home for holidays, picked me up before the cold could snatch me.

For several reasons the last part of the journey had been the most difficult. Firstly, the weather was mostly rather horrible – rain, rain, rain … and wind. Well, nothing to do there – Galicia just is the rainiest part of Spain. But thanks to the rain it is also very green. Another factor that rendered the post-Santiago part difficult was my mental state of indecisiveness. I had been walking for more than half a year and now this long journey was about to finish. Or not … As it happened, during this final part I once again walked quite a lot with Alin, the Romanian guy. He was going to continue to Portugal. I also started to quite seriously consider continuing my pilgrimage to Fatima and possibly further. It was a rather tempting option. The morning after my arrival in Finisterre, my backpack got locked in at the hostel while I was having my morning coffee at the cafe next doors. I only got it back after 4 pm. At first I was upset, since due to this mishap I lost a whole day of walking. Yet, the event turned out to be positive in a way, since it made me slow down a bit and finally find time to check the flight fares to Estonia. During the rather sleepless night that followed I made my mind up about returning home for Christmas. Meeting Paul again was also really nice. After a month apart I had already met him a few times since Ponferrada. However, as those times he was in the company of his new travel companion, it somehow turned out this way that we spoke very little with each other. In Finisterre he was on his own again, and we had a chance to speak longer and say good-bye properly – after all we had shared a very long portion of the way in Germany and France.

Kui võimalik, siis eelistan oma jalad ikka kuivad hoida, aga mõnikord lihtsalt ei ole valikut ... / I prefer to keep my feet dry if at all possible, but sometimes there is just no choice ...

Kui võimalik, siis eelistan oma jalad ikka kuivad hoida, aga mõnikord lihtsalt ei ole valikut … / I prefer to keep my feet dry if at all possible, but sometimes there is just no choice …

Rännaku viimane osa oli mõneski mõttes kõige raskem. Ilm oli valdavalt vihmane ja kallas ikka päris korralikult. Mis teha – Galicia lihtsalt on Hispaania kõige vihmasem piirkond. Neil päevil kõndisin taas mitmel korral koos rumeenlase Aliniga. Atlandi ookeani saime varbaga esimest korda ära proovida Muxia linnakese lähistel. Muxiast Finisterresse minnes tegin väikse kõrvalhaagi ja külastasin Cabo Touriñani poolsaart, kus asub mandri-Hispaania kõige läänepoolsem punkt. Muxia ja Finisterre vaheline märgistus oli teatud määral segadust tekitav ja paaril korral eksisin ära. Hiljem kuulsin Alinilt (kes jättis Cabo Touriñani külastamata ja jõudis seega Finisterresse enne mind), et tema eksis ka samades kohtades ära.

Cabo Touriñan: Hispaania kõige läänepoolsem punkt, kuigi tihti peetakse selleks ekslikult Finisterret (otsetõlkes "maa lõpp") - mis teha, vanasti ei olnud inimestel nii täpseid mõõtmisvahendeid / Cabo Touriñan - the actual westernmost point of Spain, although Finisterre ("land's end") traditionally has this fame - in the old times people just didn't have precise enough measurement equipment

Cabo Touriñan: Hispaania kõige läänepoolsem punkt, kuigi tihti peetakse selleks ekslikult Finisterret (otsetõlkes “maa lõpp”) – mis teha, vanasti ei olnud inimestel nii täpseid mõõtmisvahendeid / Cabo Touriñan – the actual westernmost point of Spain, although Finisterre (“land’s end”) traditionally has this fame – in the old times people just didn’t have precise enough measurement equipment

Järgmisel päeval juhtus selline lugu, et sellal kui mina kõrval asuvas kohvikus hommikukohvi jõin, pandi mu seljakott hostelis luku taha. Kätte sain ta lõpuks alles 4 ajal pärastlõunal. Alguses olin löödud, et ei saanudki sellel päeval edasi kõndida, aga lõpp-kokkuvõttes oli väike hingetõmbamis- ja mõttepaus hea – ma olin läbi Hispaania tuisanud nii, et tulejutt taga. Viimastel päevadel olin üsna segaduses olnud, et mis siis ikka edasi teha. Pärast enam kui poolt aastat kõndimist oli raske pidama saada. Alin kavatses edasi Portugali kõndida ja ka minul oli paras kiusatus selles suunas jätkata. Samas olin Hispaanias kiirustanud eelkõige selle mõttega, et oleks veel võimalus jõuludeks koju tagasi jõuda …

Hórreo: Galicias väga levinud ehitis - omamoodi "viljaait" / Hórreo - a typical granary in Galicia

Hórreo: Galicias väga levinud ehitis – omamoodi “viljaait” / Hórreo – a typical granary in Galicia

Sel päeval Finisterres kohtasin taas ka Pauli. Olin teda küll pärast kuupikkust lahusolekut Ponferradast saadik juba mitmel korral kohanud, aga kuna ta oli neil kordadel oma uue rännukaaslase seltsis, siis kuidagi kukkus nii välja, et rääkisime omavahel väga vähe. Finisterres oli ta taas omapead ja nii saime veel lõpetuseks natuke koos aega veeta ja korralikult hüvasti jätta – olime me ju ometigi Saksa- ja Prantsusmaal päris pika maa koos rännanud.

Kilomeeter null Finisterre tuletorni lähistel / Kilometer zero close to Finisterre Lighthouse

Kilomeeter null Finisterre tuletorni lähistel / Kilometer zero close to Finisterre Lighthouse

Sel õhtul jõudsin lõpuks ometi nii kaugele, et uurisin internetis natuke lennupiletite hindu. Öösel unetult voodis keereldes jõudsin otsusele, et selleks korraks oli piisavalt jalutatud ning aeg oli tagasi koju pöörduda. Järgmisel hommikul pärast lennupiletite ostmist kõndisin Pauli saatel randa ja pesin vana kombe kohaselt Atlandi ookeanis oma rännumustuse maha – teisisõnu, käisin ujumas. 20. detsembri kohta polnudki vesi nii hullumoodi külm. Rannas sain oma varbad naftaseks (või oli see miski tavott; võimalik, et see oli pärit veel 2002. a seal lähedal põhja läinud tankrilt Prestige) – pidin väga kõvasti vaeva nägema, enne kui selle enam-vähem eemaldatud sain. Mõtlesin, et vaesed linnud, kes ennast selle mögaga ära määrivad – nende lips on siis küll läbi …

Pärast ujumist Atlandi ookeanis: 20. detsembri kohta polnudki vesi nii hullumoodi külm / After a swim in the Atlantic: considering that it was Dec. 20th, the water was not all that cold

Pärast ujumist Atlandi ookeanis: 20. detsembri kohta polnudki vesi nii hullumoodi külm / After a swim in the Atlantic: considering that it was Dec. 20th, the water was not all that cold

See päev oli ühtlasi mu viimane kõndimise päev – nii olin hommikul otsustanud: kui mereäärne silmus Olveiroa, Muxia, Finisterre, Olveiroa tehtud saab, siis Santiagosse naasen juba bussi või häälega; nii saan enne kojulendu veel poolteist päeva Santiagos veeta. Mu viimane rännupäev algas isegi päris kena ilmaga, aga õhtupoole ilm pöördus – sellist vihma, tuult ja tormi ei olud ma sellel rännakul veel tunda saanud. Lisaks eksisin veel natuke ära ka ning mu telefoni gpsi määratud asukoht ei tahtnud Google Mapsi andmetega kuidagi klappida – teed, mida mööda mul kaardi kohaselt oli vaja minna, lihtsalt ei eksisteerinud. Tükk aega kolistasin mööda pimedat Figueiroa-nimelist külakest koerte haukumise saatel edasi-tagasi ja ringiratast. Lõpuks ei jäänudki muud üle, kui valida natuke pikem, aga reaalselt olemasolev tee. Nii kujunes viimane rännupäev veel parajaks võitluseks ning Olveiroasse kohale jõudsin läbivettinu- ja poolkülmununa alles poole kümne paiku õhtul – liiga hilja ja liiga väsinud selleks, et ennast rännaku lõpu puhul veel kohalikus baaris mõnusa õhtusöögiga premeerida. See-eest pakkusid kaks sealses hostelis peatuvat hispaania noormeest mulle neist ülejäänud sööki ja kohalikku veini – omamoodi tähistamine seegi.

Järgmisel päeval ilmnes, et mu ainus variant Santiagosse saamiseks oli hääletamine, kuna busse sinna Olveiroast ei käi. Hääletamine osutus oodatust vaevalisemaks. Kokkuvõttes käisin ka sel päeval veel päris palju kilomeetreid maha. Kui üks auto lõpuks kinni pidas, siis roolisolev naine ütles mulle, et inimesed ei võta hääletajaid peale, kuna neil on hirm. Vot seda ma ei osanud küll arvata, et ma nii hirmuäratav välja näen! Santiagosse jõudsin kolme autoga ning seal oli mul mitmeid toredaid taaskohtumisi teiste Hispaania jaakobiteedel varemkohatud palveränduritega.

This slideshow requires JavaScript.

Written by maari13

jaanuar 3, 2013 at 10:47 p.l.

Posted in Uncategorized

Santiaagooo!!!

25 kommentaari

Täna hommikul nii umbes üheteistkümne ringis seisime mina, Kriuks ja Harjavars viimaks Santiago katedraali ees. Kriuks: mônda aega pärast seda, kui ma need kingad endale sain, hakkas mu parem king miskipärast kriuksuma. Nüüd on ta kriuksunud juba sadu kilomeetreid ja ei ilmuta vähimatki märki sellest, nagu tal oleks plaanis kriuksumine millalgi lôpetada. Harjavars: kuigi ma ei tea, kas see rännukepp, mille ma Prantsusmaalt Miradoux’st oma eelmise asemele vahetuseks sain tegelikult ka kunagi harjavarrena on aega teeninud, igatahes on ta kangesti harjavarre moodi. Kuidas iganes see ka tegelikult ei oleks, ta oli mul Santiaagosse jôudmisel väga toeks ja abiks.

Kirjutada oleks veel nii môndagi ja pilte on mul ka päris palju, aga tik, tik, tik, aeg tiksub ja arvuti sööb raha. Nii et seekord see kanne kahjuks nii lühikeseks jääbki. Homme pärastlôunal jôuan ehk siin asjadega nii kaugele, et saan edasi Atlandi ookeani poole kôndima hakata. Seal vaja veel sellised kohad nagu Muxia ja Fisterra üle vaadata. Midagi kindlat ei oska selles osas veel öelda, aga vôib juhtuda, et järgmine kanne tuleb juba kodust (kuidas ja millal ma sinna jôuan ei ole üldse veel selge), kuna see arvutikasutamise vôimaluste otsimine on lihtsalt üks paras stress.

rsz_img_6098

This morning approximately 11 am the Squeak, the Broomstick and I finally stood in front of the Cathedral of Santiago. Squeak: slightly after I got these shoes the right shoe started to squeak. It has been squeaking for hudreds of kilometers and does not show any signs of stopping to squeak. Broomstick: the walking stick that I got from Miradoux in France looks very much like a broomstick, although I don´t know whether it has ever been used as such. In any case, it was a lot of help for me on my way to Santiago.

Of course, I would have many things to write about, but unfortunately the time is ticking and the computer is devouring coins. Therefore, this blog entry will be really short. Tomorrow afternoon I will probably already move further towards the Atlantic Ocean – I need to check out Muxia and Fisterra there. I won’t say anything for sure, but it is possible that I’ll do the next blog entry only after I get back home (when and how I will get there – this is not clear to me at all as yet), as looking for the opportunities to use a computer is quite stressful.

Written by maari13

detsember 14, 2012 at 11:19 p.l.

Posted in Uncategorized

León: vanasti elasid siin lôvid / León: Lions Used to Live Here

4 kommentaari

Nii väitis mulle üks eile ôhtul kohatud hispaanlasest palverändur. Nad olla Aafrikast siia tulnud. Sellepärast olla Leóni vapilgi lôvi. Mine vôta kinni … Eesti vapil on kolm lôvi, aga millal lôvi viimati Eesti metsades nähti, selle kohta ei oska mina midagi kosta … Karusid olla aga selles Hispaania piirkonnas veel praegugi – midagi millele môelda, kui ma oma kôndimisega jälle pimeda peale jään, mida mul kipub endiselt pea igapäevaselt ette tulema. Igatahes, jah, nüüd olen jôudnud Leóni ning Santiagoni on jäänud veel ümmarguselt 300 kilomeetrit kôndida.

Viimastel päevadel olen suures osas koos ühe Alini-nimelise rumeenia noormehega kôndinud. Tema alustas augustis koos sôbraga jalgratastega teed Portugali poole, Marseille’s aga varastati tal jalgratas koos kogu varustusega ära – ônneks jäid alles dokumendid ja raha. Selle asemel, et meelt heita, otsustas ta jalgsi jätkata ja Santiagosse kôndida.

That’s what a Spanish pilgrim who I met last night told me. Apparently, they came from Africa. That’s the reason why a lion is depicted on the coat of arms of León. Who knows … There are three lions on the coat of arms of Estonia, but I have no information about when the last lions where seen roaming around in the Estonian forests … Some bears still live in this region of Spain – something to think about when I leave too late, want to cover too long distances and end up walking in the dark, something that still tends to happen to me almost on a daily basis … In any case, I have reached León now, and roughly 300 km remain until Santiago.

The last days I have been walking a lot with Alin, a guy from Romania. He started out by bike with a friend in August with the plan of biking from Romania to Portugal. In Marseilles, his bike was stolen along with all his equipment and belongings (luckily he had his documents and money in his pocket). Rather than despairing, he decided to continue on foot and walk to Santiago de Compostela.

Since slightly before Burgos, I have been walking on La Meseta – a huge plateau, most parts of which are at the height of about 800-900m from the sea level. The weather has been chilly, but sunny. During the daytime the temperature is a few degrees above zero, at night it is below zero. It has not been snowing, but as I will have to cross two mountains before getting to Santiago, there is still hope to see some snow on the way.

There are lots of leaping pilgrims now to be seen. Most of them started in Saint-Jean-Pied-de-Port. Now that they have covered half of the distance, most of them have developed a foot problem of some kind. Two nights ago I met an Australia lady: she can only walk if she puts on her boot and tightens the laces, if she takes the boot off, she cannot step on the foot … It is always easy to give good advice to other people, but I am no different myself …

Unfortunately, due to the technical reasons, this blog entry will also be without any photos. I hope to be able to use a slightly more modern model of a computer at some point. At the same time, I am not sure, whether I will be able to do another blog entry before getting to Santiago. As far as I remember, the albergues (pilgrims hostels in Spain) in Galicia, do not have any computers, and even if they do, I am unwilling to pay a fee that tends to start from 50 cents per 10 minutes: in ten minutes I cannot even start to think … Unless something unexpected happens, in about ten days from now I should definitely be in Santiago.

Natuke enne Burgost algas pihta La Meseta – see on merepinnast valdavalt 800-900 meetri kôrgusel asuv platoo. Ilm on olnud siin karge, kuid päikseline. Päeviti on paar kraadi plusspoolel, öösiti langeb temperatuur alla nulli. Lubatud lumi jäi tulemata. Ees seisab veel kaks mäeületust, nii et lund on veel lootust näha küll.

Tee on siin nüüd lonkavaid palverändureid täis. Enamus neist alustas oma teekonda Saint-Jean-Pied-de-Port’st. Nüüd, kus neil pool teed on kônnitud, on enamusel tekkinud üht- vôi teistsorti jalavaevus. Kaks ôhtut tagasi kohtasin ühte austraalia naisterahvast: kui ta saapa jalga paneb ja kôvasti kinni nöörib, siis saab ta kôndida küll, kui aga saapa jalast ära vôtab, siis ei saa jala peale toetadagi … Nojah, teistele on alati lihtne head nôu anda, aga eks ma ise ole samasugune pôikpäine.

Kahjuks ka seekordne blogikanne jääb tehnilistel pôhjustel ilma pildilise tôendusmaterjalita. Ehk millalgi järgmine kord näkkab kaasaegsem arvuti. Samas ma ei ole üldse kindel, kas mul veel enne Santiagot môni vôimalus avaneb oma blogi täiendada. Minu mäletamist mööda Galiitsia alberguedes (palverändurite hostelites) arvuteid eriti ei ole. Ja kui isegi oleks, siis minu käsi ei tôuse maksma tariifi, mis algab 50 sendist kümne minuti eest – kümne minutiga ei hakka mul isegi môte liikuma … Kui midagi ettearvamatut ei juhtu, siis kümne päeva pärast peaksin küll juba Santiagos olema.

Written by maari13

detsember 5, 2012 at 9:50 e.l.

Posted in Uncategorized

¡Hola España! Tere Hispaania! Hello Spain!

leave a comment »

See on tegelikult nüüd juba natuke vananenud uudis. Üle Hispaania piiri kôndisin juba enam kui nädal aega tagasi. Tôsi küll, nii ühel- kui teiselpool piiri oli ikka seesama Baskimaa. Kuidas iganes sellele asjale ka vaadata, nüüdseks olen igatahes päris Hispaanias: neli päeva tagasi sisenesin sellisesse Hispaania piirkonda nagu Castilla y León ja nüüd istun Burgose raamatukogus. Tänane postitus tuleb kahjuks ilma fotodeta, kuna siinsel arvutil ei ole SD-kaardi slotti (kui lähiajal selline vôimalus avaneb, siis lisan kandele ka mône foto).

Mööda GR10-t jôudsin Atlandi-äärse Prantsuse linnakese Hendayeni. Seal ületasin üle Bidasoa jôe kulgeva Santiago silla ja jôudsin nii Irunisse, mis asub juba Hispaania territooriumil. Üle silla jôudnud, oli mul hirmus hea meel eest leida juba eelmisest aastast tuttavad kollased nooled, mis Hispaanias näitavad teed Santiago poole. Seda Santiago teed, mida mööda ma nüüd kôndima asusin, tuntakse Baski jaakobitee, sisemaa jaakobitee vôi Bayonne’i tee (Via de Bayona) nime all. See on üks ajaloolisi jaakobiteid, aga märgistatud sai ta vôrdlemisi hiljuti ning ilmselgelt on ta palju vähem tuntud kui Camino Frances (Saint-Jean-Pied-de-Port’st algav jaakobitee). Ühtegi teist palverändurit ma sellel teel ei kohanud. Briviesca hosteli külalisteraamatu viimane sissekanne oli kuu aega tagasi tehtud. Leidsin paaril korral üle hulga aja CouchSurfingu kaudu öömaja, ülejäänud kordadel ööbisin palverändurite hostelites (mille hinnaks oli sellel teel 3-4 eurot). Teisel-kolmandal päeval oli hirmus palju mööda asfalti kôndimist ja tööstusmaastikku, aga ülejäänud ajal on küll päris nauditav ja ilus tee olnud. Selle tee haripunkt, nii meetrites kui emotsionaalselt, oli San Adriani tunneli läbimine. See on kôrgel mägedes asuv looduslik koobas, mida juba iidsetest aegadest on kasutatud mägede ületamisel läbipääsuteena. Praegugi saab seal veel näha roomlaste ajast pärit sillutist.

Alates Bidasoa jôe ületamisest Irunis on inimesed olnud jälle väga sôbralikud ja kontaktialtid. Tihti tehakse minuga tänaval juttu. Nii mônelgi kônetajatest on endal mingid jaakobitee kogemused. Prantsusmaal kulges tee ainult läbi väikeste külade ja linnade. Tihti oli tegu väga ilusate kohtadega, aga nad kippusid olema väga inimtühjad ja justkui väljasurnud. Siinne tee on kulgenud ka läbi natuke suuremate linnade ja tänavatel on pidevalt inimesi näha.

Kuulsin, et Eestis tuli lumi maha. Ka siin on päris külm. Üleeile oli kole ja vihmane päev, aga eks pea kôike olema … Nüüd lubatakse juba suisa lund (tegelikult eile enne Burgosesse jôudmist juba nägin natuke lund maas, aga väga väga vähe).

Burgoses suubus Via de Bayona Camino Frances’i. Sel ööl ööbis hostelis 14 palverändurit, nii et edaspidi saab elu jälle vähem üksildane olema.

This news is actually already somewhat out of date: I crossed the Spanish border already more than a week ago. True, the Basque Country was on both sides of the border … By now I am definitely in Spain: four days ago I entered in the region of Castilla y León and at the moment I am sitting at the library of Burgos. Unfortunately, today’s post will be without photos, since the computer here does not have an SD slot (if I find a possibility in the near future, I’ll add some photos to the post).

I followed the GR10 until Hendaye, where I crossed the bridge of Santiago over the river Bidasoa into Irun and Spain. From there I followed the yellow arrows (these mark the way to Santiago in Spain) of Via de Bayona. This St James’ Way is much less known than Camino Frances and I did not see any other pilgrims. While staying at the pilgrims hostel in Briviesca, the last entry in the guestbook was from a month ago. As for spending the nights, a few times I used the services of CouchSurfing, while the rest of the nights I spent in the pilgrims hostels (which cost ca 3-4 euros on this way). The highest point and the highlight of Via de Bayona was crossing the Tunnel of San Adrian, a natural cave in the rock, high in the mountains that has been used as a mountain pass since ancient times.

After crossing the river Bidasoa, people became very open and friendly: they often start to speak to me in the street. Several of them have some camino experience of their own. In France, the way passed mostly through very quiet little villages and towns, very nice, but quite often rather deserted. In Spain the way has crossed some slightly bigger towns and cities as well, and there are always people in the streets.

It has become rather cold here. The day before yesterday was very gray and with heavy rain. Now the forecast is that there will be snow (I already saw just a little bit of snow yesterday before arriving in Burgos).

Camino de Bayona joined Camino Frances in Burgos. Last night there were 14 pilgrims in the hostel. Life will be less lonely in the next days …

Written by maari13

november 30, 2012 at 11:47 e.l.

Posted in Uncategorized