Ja olemegi Santiagos! And in Santiago we are!

11. nov

Täna kella kahe ajal pärastlõunal jõudsime Santiago katedraali esisele Obradoiro väljakule – mõlemad palverändurid õnnelikud ja hea tervise juures. Hr Isast õhkus rõõmu ja rahulolu. Seekord võttis Santiago meid vastu kuiva ilmaga, aga piduliku torupillimuusika saatel nagu ikka (torupill on Galicia rahvuspill). Keskpäevaseks palverändurite missaks me täna kohale ei jõudnud, aga osaleme sellel homme. Ja nii ongi parem, sest homme on Hr Isa sünnipäev – mis võiks olla uhkem, kui tähistada oma sünnipäeva palverändurite missaga Santiago katedraalis pärast 800-kilomeetrise palverännaku edukat lõpetamist!

Meie tiim Santiago katedraali ees / Our team in front of the Cathedral of Santiago

Today, around 2pm, we arrived at the Obradoiro square in front of the Cathedral of Santiago – both pilgrims happy and in good health. We missed the pilgrims’ mass today at noon, but we’ll be there tomorrow, on Mr Dad’s birthday!

Our joy and happy mood was lessened by the news from my younger sister that my dad’s house had been broken into and everything mildly valuable removed. To be honest, I was relieved to hear that it was only a burglary, after my sister had started the delivery of her news with the words “I have some bad news for you …” – it’s only things! Sure thing, the situation will really strike home once we actually are back home.

As there is nothing we can do from here now (and what could we do even if we were at home?), we’ll continue our journey towards Finisterre (once believed to be the end of the world) by the Atlantic. Mr Dad cannot wait to take the refreshing dip in the chilly waves of the Atlantic, and get rid of the muck of the nearly 1000 km long pilgrimage.




Värskelt diplomeeritud palverändurid / The pilgrimage officially completed

Kahjuks  tumestas paar tundi hiljem meie rõõmu teade nooremalt õelt, et isa majja on sisse murtud ning kõik vähe väärtuslik kraam ära viidud. Kui õde helistas ja ütles, et tal on meile halbu uudiseid, siis olin tõsiselt ehmunud. Teade, et tegu oli kõigest vargusega, mõjus kergendusena – mis on mõni telekas või arvuti võrreldes sellega, kui mõne kalli inimesega oleks midagi juhtunud! Siit kaugelt vaadates hetkel ei mõjugi juhtunu nii suure šokina, aga küllap kord Tartus tagasi olles jõuab asi päriselt kohale. Kummaline on see, et oma kevadisel palverännakul koos ema ja tädiga elasin mina üsna suure materiaalse põntsu läbi, kui O Cebreiro külas terve hulk minu asju minu tahte vastaselt endale uue omaniku leidis. Ja nüüd kannatas isa siis veel suuremat materiaalset kahju! Kui siit tahta nüüd mingit sõnumit välja lugeda, siis kumab küll midagi selles noodis läbi nagu et asjad pole olulised, hoopis muu on elus palju tähtsam. Tõtt-öelda olen ma sellest ju ammu aru saanud, aga muidugi ei saa ma väita nagu ma asjadesse kiindumise patust prii oleksin … Hispaania politsei ei ole minu kadumaläinud tavaari leidmise osas mingit edu saavutanud. Hetkel on mul Eesti politseisse miskipärast suurem usk, eks aeg näitab, kas ka põhjendatult.

Nojah, kuna me siit eemalt nagunii selle vargusega seoses midagi ette võtta ei saa (ja mida me kohapealgi olles teha saaksime?), siis homme jätkame oma teekonda Atlandi ookeani ääres asuva Finisterreni (mida ammustel aegadel peeti maailma lõpuks). Hr Isa ei jõua ära oodata, millal kord selle puhastava supluse maailmalõpus asuvate randade kargetes vetes ära teha ning endalt palverännu higi ja mustuse maha pesta saaks.