JALGSI TARTUST SANTIAGOSSE

On foot from Tartu to Santiago

Archive for november 2013

Maailma lõppu / To the End of the World: Santiago – Finisterre – Muxía

leave a comment »

17.nov

Varahommik väikses Muxía-nimelises linnakeses Atlandi rannikul. Vaatan albergue aknast välja otse lahele – taevas ei ole päris selge, aga siia-sinna viskab päikeselaike. Jälle tuleb üks ilus päev. Hr Isa veel magab, ja ma loodan, et mõnda aega, nii et ma saan siin oma blogi-internetitoimetused ära teha, ilma, et tema minu kõrval igavlema peaks. Täna öösel ööbisime väga mõnusas eraalbergues nimega Delfin. Olime siin ainukesed, mis oli vahelduseks väga hea. Seltsis on segasem, aga me oleme nüüd juba kuu aega järjest kogu aeg oma magamistuba väiksema või suurema arvu teiste palveränduritega jaganud. Üle hulga aja oli tõesti mõnus ka omaette olla. Seda enam, et tegu on koduselt hubase alberguega (suur kontrast võrreldes Galicia riiklike alberguedega). Isegi oma muusika saad valida. Hetkel turgutab kargelt värske Vivaldi mu mõttetööd.

Early morning in a little town called Muxía, by the Atlantic. I am sitting by the window of our albergue and looking out onto the gulf. This night we were just by ourselves – me and dad. Meeting other pilgrims is one of the best things on the camino. Yet, it was so nice to have our own place for a change after having shared our bedroom with a variable number of other pilgrims for a month. This cosy albergue, Delfin, has a very home-like feel.

A selection of videos from our way to Finisterre and Muxía will follow. If everything goes as planned, another blog entry should appear here in a few days with lots of videos. After that the next entry will be posted in a few weeks, hopefully already from home …

Järgnevad mõned videomeenutused meie teekonnast Santiagost Atlandi ookeanini, mis ma arvan, räägivad iseenda eest. Kui kõik läheb plaanikohaselt, siis mõne päeva pärast peaks siia ilmuma veel üks blogikanne rohke videomaterjaliga. Seejärel tuleb järgmine kanne kokkuvõtetega loodetavasti juba kodust. Asusimegi tasapisi tagasisõiduvõimaluste kohta infot koguma. Naasta on plaanis samamoodi veoautodega, nagu Prantsusmaale kohalegi tuldud sai. Ainult et siit tagasi Eestisse on küüti omaagu keerulisem leida – asume ju nüüd üsna Euroopa lõpus, kus Eestist käijaid juba päris vähe. Kui kellelgi on juhtumisi selles osas meile kasulikku infot jagada, siis võtke julgesti ühendust, kas sellele blogile kommentaari jättes, Facebooki kaudu, vms.

Pildikesi teelt Finisterre poole


Some pictures and ramblings from the way towards Finisterre


Maailma lõpus – Finisterre neeme ninas


At the end of the world – Cape Finisterre


Atlandi ookeanini jõudes said palverändurid lõpuks ometi rännuhigi ja -saasta oma nahalt maha pesta … / Arriving at the Atlantic Ocean the pilgrims could finally clean themselves of the muck and filth that had accumulated on their skin during the long journey …


Otsime küüti yle Atlandi 😉 / Trying to hitch a ride over the Atlantic 😉


Ookeanivaated / Ocean views


Advertisements

Written by maari13

november 19, 2013 at 11:56 p.l.

Posted in Uncategorized

Videoblogi retrospektiivis / Retrospective Video Blog: Saint-Jean-Pied-de-Port — Santiago de Compostela

with one comment

 

EESTI KEELES

IN ENGLISH

Written by maari13

november 14, 2013 at 6:25 p.l.

Posted in Uncategorized

Ja olemegi Santiagos! And in Santiago we are!

3 kommentaari

11. nov

Täna kella kahe ajal pärastlõunal jõudsime Santiago katedraali esisele Obradoiro väljakule – mõlemad palverändurid õnnelikud ja hea tervise juures. Hr Isast õhkus rõõmu ja rahulolu. Seekord võttis Santiago meid vastu kuiva ilmaga, aga piduliku torupillimuusika saatel nagu ikka (torupill on Galicia rahvuspill). Keskpäevaseks palverändurite missaks me täna kohale ei jõudnud, aga osaleme sellel homme. Ja nii ongi parem, sest homme on Hr Isa sünnipäev – mis võiks olla uhkem, kui tähistada oma sünnipäeva palverändurite missaga Santiago katedraalis pärast 800-kilomeetrise palverännaku edukat lõpetamist!

20131112-IMG_4890

Meie tiim Santiago katedraali ees / Our team in front of the Cathedral of Santiago

Today, around 2pm, we arrived at the Obradoiro square in front of the Cathedral of Santiago – both pilgrims happy and in good health. We missed the pilgrims’ mass today at noon, but we’ll be there tomorrow, on Mr Dad’s birthday!

Our joy and happy mood was lessened by the news from my younger sister that my dad’s house had been broken into and everything mildly valuable removed. To be honest, I was relieved to hear that it was only a burglary, after my sister had started the delivery of her news with the words “I have some bad news for you …” – it’s only things! Sure thing, the situation will really strike home once we actually are back home.

As there is nothing we can do from here now (and what could we do even if we were at home?), we’ll continue our journey towards Finisterre (once believed to be the end of the world) by the Atlantic. Mr Dad cannot wait to take the refreshing dip in the chilly waves of the Atlantic, and get rid of the muck of the nearly 1000 km long pilgrimage.


20131112-IMG_4896

Värskelt diplomeeritud palverändurid / The pilgrimage officially completed

Kahjuks  tumestas paar tundi hiljem meie rõõmu teade nooremalt õelt, et isa majja on sisse murtud ning kõik vähe väärtuslik kraam ära viidud. Kui õde helistas ja ütles, et tal on meile halbu uudiseid, siis olin tõsiselt ehmunud. Teade, et tegu oli kõigest vargusega, mõjus kergendusena – mis on mõni telekas või arvuti võrreldes sellega, kui mõne kalli inimesega oleks midagi juhtunud! Siit kaugelt vaadates hetkel ei mõjugi juhtunu nii suure šokina, aga küllap kord Tartus tagasi olles jõuab asi päriselt kohale. Kummaline on see, et oma kevadisel palverännakul koos ema ja tädiga elasin mina üsna suure materiaalse põntsu läbi, kui O Cebreiro külas terve hulk minu asju minu tahte vastaselt endale uue omaniku leidis. Ja nüüd kannatas isa siis veel suuremat materiaalset kahju! Kui siit tahta nüüd mingit sõnumit välja lugeda, siis kumab küll midagi selles noodis läbi nagu et asjad pole olulised, hoopis muu on elus palju tähtsam. Tõtt-öelda olen ma sellest ju ammu aru saanud, aga muidugi ei saa ma väita nagu ma asjadesse kiindumise patust prii oleksin … Hispaania politsei ei ole minu kadumaläinud tavaari leidmise osas mingit edu saavutanud. Hetkel on mul Eesti politseisse miskipärast suurem usk, eks aeg näitab, kas ka põhjendatult.

Nojah, kuna me siit eemalt nagunii selle vargusega seoses midagi ette võtta ei saa (ja mida me kohapealgi olles teha saaksime?), siis homme jätkame oma teekonda Atlandi ookeani ääres asuva Finisterreni (mida ammustel aegadel peeti maailma lõpuks). Hr Isa ei jõua ära oodata, millal kord selle puhastava supluse maailmalõpus asuvate randade kargetes vetes ära teha ning endalt palverännu higi ja mustuse maha pesta saaks.



Written by maari13

november 12, 2013 at 11:49 e.l.

Posted in Uncategorized

Logroño – Portomarin (päevadearvestus on juba ammu sassis/ I have lost the count of days)

leave a comment »

7. nov

On kell 7 hommikul ja palverändurid pakivad hoolega oma asju, et teele asuda. Mõned ongi juba lahkunud. Õnneks on ka mõned laisemad, kes veel voodis on. Põhimõtteliselt peaks me 8ks alberguest läinud olema, aga nüüd, kus hommikud on pimedad ja külmad, pigistatakse üldjuhul selles osas silm kinni ja lubatakse palveränduritel enamasti ka pool tundi kuni tund kauemaks tuppa jääda. Ja nii lasengi Hr Isal veel mõnikümmend minutit magada ning püüan natuke aega napsata, et siin mõned laused kirja panna. Olen paaril hilisõhtul, siis kui kõik teised juba voodis on, selle plaaniga maha istunud, aga mis seal salata – ka mina väsin õhtuks ära, ning nii ei ole need öised istumised just kuigi produktiivsed olnud.

Eile ületasime Galicia piiri – niisiis ei ole me tegelikult enam Santiagost kaugel. Natuke enne piiri algasid kilomeetripostid, mis meid iga poole kilomeetri tagant informeerivad, kui palju Santiagoni veel maad on jäänud. O Cebreiro külast, kus me sel ööl ööbisime, on kilomeetriposti andmeil Santiagoni veel 152 km, kuid mõnes kohas on võimalik veel natuke pikema või lühema tee osas valikuid teha.

Now we are already in Galicia. Approximately 85 km remain to Santiago from Gonzar, where we stay this night. All the biggest obstacles, the highest peaks, have already been overcome. This does not mean that it’s going to be easy to cover the remaining distance. Apparently, it’s going to be a constant uphill and downhill, which based on the information of a biker-pilgrim’s booklet, is known as “rompepiernas” (i.e. “legs breaker”) among bikers.

Mostly we have been doing somewhere around 30 km a day, but our longest daily distance was almost 80 km. That was back on the Meseta (a high plateau mostly approx. 800-900 m above the sea level), where the camino was on biker friendly country roads. Mr Dad keeps surprising me with how well he manages to handle the uphills (alhough mostly walking and pushing the bike, which suits me alright), in spite of his modest pre-camino physical training. I am positive that his physical form has improved immensely since the start of our camino a few weeks ago.


Galicia piir


Galician border

O Cebreiro küla asub pea 1400 meetri kõrgusel ja nii oli meil eile vaja tubli mäkketõus sooritada. Eks me enamus aega lükkasime rattaid käekõrval, aga Hr Isa jälle tõsiselt üllatas mind sellega, kui hästi ta selle tõusuga hakkama sai. Ilm õnneks eile soosis meid ja nii saime täiel rinnal meid ümbritsevat ilu ja imelisi vaateid nautida.

20131111-IMG_4808

Teel üles Galicia piiri ja O Cebreiro poole / Heading up towards the Galician border and O Cebreiro

Nojah, tädi Iivit me seekord kätte ei saanud – tema lendas juba eile koju. Aga eks me näeme teda ju jälle Tartus, ja küll siis saame muljeid vahetada. Ega me selleks siia kaugele ei tulnud, et see füüsiline harjutus võimalikult kiiresti sooritada – tulime ju ikka selleks, et caminost rõõmu tunda! Valdavalt oleme läbinud päevateekondi, mis ka jalgsikäijale jõukohased on, aga näiteks mesetal (800-900 meetri kõrgusel asuv platoo), kus maapind oli tasane, läbisime ka oma pikima päevatee, mis oli pea 80 kilomeetri pikkune. Nüüd siin mägisemal maastikul üles-alla käies oleme mitu ööd üsna samade inimestega koos ööbima juhtunud, aga täna, kus meie teekond suures osas laskumisest koosneb, tuleb jalgsikäijatest kaaslastega tõenäoliselt hüvasti jätta ning seal kuhu täna ööbima jääme, kohtame juba täiesti uusi rännumehi.

20131111-IMG_4842

O Cebreiro hommikuudus / O Cebreiro in the morning fog

Sama õhtu. Vahepeal oleme jõudnud Sarriasse. Istun ühes kohvikus, et Galicia piiril tehtud videod veebi üles laadida. Kell on juba 21:58, esimenegi video ei ole veel üles saanud. Ametlikult pannakse meie albergue kell 10 õhtul kinni. Loodan, et saan ikka veel sisse … Ega nüüd enam vahet ei ole – nagunii ma kahe minutiga sinna ei jõuaks.

Täna valisime kahest teevariandist selle pikema – tulime Samose kaudu. Samoses on uhke benediktiinide klooster. Oma esimesel caminol ööbisin ma sealses albergues ja külastasin ka kloostrikompleksi. Oma järgmistel caminodel püüdsin nii sättida, et satun jälle sinna ööbima – tegelikult hoopiski ühe söögikoha (A Veiga) pärast, kus olin saanud kogu camino parima palverändurieine. Mitte ei tahtnud need teepikkused niimoodi klappida, et sinna ööbima jääda. Ka seekord ei läinud õnneks. Siis aga otsustasime Samosesse hoopiski lõunat sööma minna. Oli küll väga korralik kõhutäis – endiselt väga hea söögikoht. Pärast seda kõhutäit, mille juurde kuulus ka pudel veini, oli päris raske uuesti edasi väntama-tõukama hakata. Kohaleilmunud vihmapilv aitas meil veinist tekitatud uimasusest üle saada.

Veinist rääkides – üleeile El Bierzo viinamarjaistanduste vahel rännates kutsus üks vanem härrasmees meid oma majakesse veini maitsma. Tema enda tehtud valge vein, eelmise aasta oma. Mis mina nüüd nii väga veinist tean, aga minu meelest oli päris hea. Lisaks pakkus ta värskelt korjatud seeni, mida ta parasjagu praadis. Ühed seentest olid männiriisikad – omajagu meie omade moodi, aga oranžimad – natuke teistmoodi männid, natuke teistmoodi riisikad.

20131111-IMG_4784

El Bierzo värvid / The colours of El Bierzo

Seekordsel rännakul on mul olnud juba kaks kokkupuudet lutikatega – kahes erinevas albergues. Loodan, et rohkem ei tule. Eks see ole selline (mitte)vedamise asi. Minu esimesel caminol ei hammustanud mind ükski satikas, isa ei ole keegi hammustanud ja ka Iivil ja tema sõbrannal nendega kokkupuuteid ei olnud. Neid albergueid mingisse musta nimekirja kanda ei ole mõtet, sest eks see nii ole, et ükskord võib näkata ühes, teinekord teises albergues – inimesed kannavad neid parasiite tahtmatult ühest kohast teise.

Nüüd jällegi toredamate teemade juurde naastes – eelmisel nädalavahetusel ühines meiega paariks päevaks minu hispaania-baski sõber Iker, kellega ma kohtusin, kui minu pikk rännak mu tema kodulinnakesest läbi viis.

20131111-IMG_4732

Órbigo silla juures koos Ikeri ja Hr Isaga / At the bridge of Orbigo with Iker and Mr Dad

Villares de Órbigo külas astusin läbi baarist nimega Piris, kus mind juba mu kevadisel rännakul ära tunti. Ka seekord tunti mind ära ning nagu selgus, oli sealt kümmekond päeva varem läbi kõndinud tädi Iivi neid juba minu tulekust ette hoiatanud. Ka viis kilomeetrit enne Astorgat elava hipi Davidiga sain jälle kokku. Nii tore, kui tekivad sellised oma inimesed, kelle juurest vahepeal läbi astud ja paar sõna juttu ajad.

20131111-IMG_4671

Mesetal Hontanase külas / At the village of Hontanas on the Meseta

Ajas veel veidi tagasi minnes – mesetal asuvas Hontanase külas leppisime kokku kohtumise Pierre’i ja Christine’i (kelle juures olime Bayonne’is peatunud) perekonnaga – nemad naasid parasjagu autoga oma mõnepäevaselt palverännakult juba üsna Santiago külje alt (nad läbivad caminot osade kaupa).

20131111-IMG_4674

Pierre’i ja Christine’i perekonnaga, kes olid tagasiteel oma palverännakult Astorgast Sarriasse / In Hontanas, we met up with Pierre’s and Christine’s family who were on their way back from their pilgrimage from Astorga to Sarria

8. nov

Ja jäingi eile öösel albergue ukse taha. Lihtsaim lahendus oleks olnud Hr Isale helistada, et ta mu sisse laseks, paraku aga vettis tema telefon Cruz de Ferrost (raudrist) möödumise päeva paduvihmas nii läbi, et sellest ajast peale on ta mitmes tükis olnud, lootuses, et lõpuks siiski ära kuivab ja ehk uuesti tööle hakkab. Proovisin kivikeste viskamist teisel korrusel asuva magala akende pihta, aga keegi sellele ei reageerinud. Siis kõndis seltskond kohalikke minust mööda, kes ütlesid, et ikka tuleb ette, et mõni palverändur ukse taha jääb. Mõned olevat lähedalasuvast baarist mõne laua-tooli saanud, et nende abil rõdule ronida. Läksime siis koos sinna baari, seal aga soovitati ühe teise mehe käest redel laenata. Redelimees aga ütles, et me kolgiks kõvemini ukse pihta. Baarist meiega ühinenud noormees kolkis siis õige kõvasti ukse pihta, kuni lõpuks üks unine palverändur teise korruse akna juurde ilmus, alla tuli ja mu sisse lasi. Piinlik lugu küll, aga nii see seekord läks … Arvasin, et selle kolkimise peale ärkasid kõik üles, hommikul aga selgus, et oli ka neid, kes midagi kuulnud ei olnud. Hea seegi.

Keskpäev – oleme Sarriast ainult oma viis kilomeetrit edasi jõudnud. Meid tabas päris paras paduvihm ja oleme juba üsna märjad. Aga selline see Galicia ilm on. Samas, kuna ta on üsna muutlik, siis on lootust, et ehk jääb vihm varsti järele. Ega palverändur ei saa nüüd ennast ilmast heidutada lasta, aga veidi kuivema nahaga ju ikka parem olla. Kilomeetriposti andmeil on meie kaugus Santiagost siin 107,5 km.

Ja jällegi on juba öö kätte jõunud. Tänane päevateekond tõi meid Portomarini linnakesest mööda väiksesse Gonzari alberguesse ööbima. Saime täna nii vihma kui päikest. Galicia on imeliselt roheline, aga selle roheluse hinnaks on sagedased vihmasajud. Ilmateade lubab meile vihma ka kaheks järgmiseks päevaks, aga ikka võib ju loota, et nad eksivad. Santiago on siit juba kiviga visata – sinnani on veel umbes 85 kilomeetrit.

Written by maari13

november 11, 2013 at 12:52 e.l.

Posted in Uncategorized