JALGSI TARTUST SANTIAGOSSE

On foot from Tartu to Santiago

Hr Isaga Santiagosse / To Santiago with Mr Dad

11 kommentaari

iss1

Nüüd kus ma olen oma blogiga seonduvad minevikuvõlad likvideerinud, on aeg olevikku tulla. Või õigupoolest kirjutan siin hoopiski tulevikuplaanidest. Oktoobris on mul veelkord plaan Santiago poole teele asuda. Seekord isaga.

Kuna isa vorm ei ole pehmelt öeldes just hiilgav, siis seekord plaanime minna ratastega. Isa läheb tavalise rattaga – tal saab igal juhul raske olema. Võrdsuse huvides plaanin mina tõukerattaga minna – ega mul ei pea siis ka ainult üks lust ja lillepidu olema. Muidu ma äkki veel ei saagi kõiki neid patte andeks, mis ma kevadisest palverännust tänaseni toime panna olen suutnud …

Meie teekonna täpne alguspunkt on veel lahtine. Kaks tüüpilist alguspunkti on Saint-Jean-Pied-de-Port, mis on veel Prantsusmaal Püreneedes, pisut enne Hispaania piiri, ja Roncesvalles, mis asub juba Hispaanias, veidi pärast Prantsuse-Hispaania piiri. Kui Saint-Jean-Pied-de-Port’ist teele asuda, siis tuleks meil läbi teha mägedeületus, mis tähendaks kogu Camino Francesi kõige raskema tõusu võtmist ja seda kohe esimesel päeval. Arvestades minu isa vormi, oleks märksa loomulikum ja mõistlikum alustada Roncesvallesist. Kuid otsused alguspunkti osas sõltuvad väga suurel määral ka sellest, kuhu meil on lihtsam ligi pääseda. Meie plaan on leida veoautojuhid, kes on nõus meid kaasa võtma – lennukiga rataste vedamine oleks liiga kulukas.

Now that I have freed myself from my past depts concerning the blog, it is time to move on to the present moment. More precisely, I am going to write about my future plans. In October, I plan to do yet another camino – this time with my dad. Since he is not in a fantastic shape, to put it mildly, this time we plan to go on bikes. He is going to go on a normal bike and I’d like to use a kickbike, in order to also have a challenge to meet.

We intend to find some friendly truck drivers to take us along to France/Spain, as flying with bikes would be too expensive. We’ll start our camino close to the French-Spanish border, but it is as yet undecided, on which side – this partly depends on where it is easier to get to.

Continued below

Isaga sellele teele minek on minu jaoks väga tähtis. Ma olen viimastel aastatel isaga seoses palju muret ja valu läbi elanud.

Minu isa on kogu oma elu märkimisväärselt hea tervisega olnud – ta ei olnud praktiliselt kunagi haige – ei mingeid külmetusi, nohusid, köhasid, grippe ega muud sellist. 2007. aasta sügisel aga tuli tal ühel nädalavahetusel väga tugev kõhuvalu, mida ta terve nädalavahetuse kangelaslikult talus. Esmaspäeval võttis ta siiski tema jaoks väga ebatavalise teekonna ette ja läks arsti juurde, mille järel ta kohe haiglasse suunati. Käisin õhtul teda haiglas vaatamas. Tuli välja, et tal oli diagnoositud pankreatiit – kõhunäärmepõletik. Ma veel ütlesin, et näe kui hea, et kohe diagnoos panna osati. Isa aga jäi seejuures harjumatult tõsiseks …

Järgmiseks päevaks oli ta Maarjamõisa intensiivraviosakonnas, kus ta pandi kunstlikku koomasse, et organism ilmaasjata muude asjade peale oma energiat ei raiskaks, vaid saaks täiel määral haigusega võitlemisele pühenduda. Koomasse jäi ta nädalateks. Mõned päevad pärast reanimatsiooniosakonda sattumist avati isa kõri ning pandi sealt toru sisse ning sellest alates aitas hingamisaparaat tal selle raske tegevusega toime tulla.

Isa oli palatis, kus arstid-õed teda 24 tundi ööpäevas jälgisid. Käisime õdedega iga päev selle palati ukse taga istumas, kuni meid sisse lubati. Isa lamas elutult voodis, keha üles paistetanud nagu mägi, igasugused voolikud ja juhtmed küljes, mis olid ühendatud piiksuvate masinatega, mis oma ekraanidele graafikuid joonistasid. Vaatasime hirmuga neid sakke, kartes, et ühel hetkel jääb järele ainult sirge joon ning piiksude asemele tuleb pidev toon (nii see vist filmides käib?) … Kummaline oli seal niimoodi istuda ja isaga monoloogi pidada, aga kusagil hingesopis väreles siiski salajane lootus, et äkki see jutt jõuab mingil tasandil temani ja ta tunneb, et tema kõrval on inimesed, kes temast hoolivad, teda toetada tahavad ja väga tema paranemist soovivad. Äkki saab ta sellest haigusega võitlemisel jõudu …

Arstid ei tahtnud arusaadavalt mingeid prognoose teha, alusetuid lubadusi ega asjatut lootust anda, aga pika pinnimise peale öeldi meile, et 90% sellises seisundis olijatest ei jää ellu.

Mind saatis pidev hirm telefonikõnede ees – nii tundmatutelt numbritelt kui oma pereliikmetelt. Kas see ongi see kõne, mis toob kardetud sõnumi?

Doing the camino with my dad is very important for me. I have been worrying a lot about him over the past several years.

In 2007 he was very sick. He spent weeks in the intensive care and was kept in artificial coma to make it easier for his body to direct all its forces towards fighting with the disease. It was very sad and painful to see all kinds of tubes and wires attached to his lifeless body, a tube coming out of his throat that connected him to a breathing machine, all kinds of medical apparatuses beeping around him and drawing lines on their monitors. He was operated on many times – I have lost count of how many, but worst of all, on 6 February 2008 (I will always remeber that date) he underwent a clinical death. Since his brain was deprived of oxygen for several minutes, this event caused more damage to him than the whole preceding illness.

His recovery was considered a miracle by the medical staff, since very few come out of such a serious state as he had been in. They said this man had an enormous will to live. Having lain in bed for six months, my dad had to learn to walk again. And he succeeded!
However, after he was released from the hospital, he and his wife kept pursuing a very unhealthy lifestyle. After his wife’s death half a year ago, my father’s lifestyle has changed. In my opinion, his health has improved a lot. He is taking more interest in life and this spring after ten-fifteen years he started to ride a bike again.

When I walked from Estonia to Spain last year, he did not take as much interest in my journey, as I had hoped for. However, now he wants to do the camino by himself. He really does! I have checked it with him several times, whether he believes he is really ready to take the challenge up. The answer has always been “yes“. If your parent really wants something – so be it!

Continued below

Ühel ilusal päeval olid isa silmad lahti – ta oli ärkvel. Rääkida ta muidugi ei saanud, kuna tal oli endiselt toru kõris. Kirjutamisest ei tulnud ka midagi välja, sest ta käsi ei kuulanud sõna. Ta suhtles meiega tähtedetabeli abil, millel ta meile sõrmega vedades sõnu joonistas. Mõne aja pärast koliti ta ümber gastroenteroloogia osakonda.

See oli suur rõõm. Tundus, et isa on kõige hullemast läbi murdnud ja kindlal kursil paranemise poole. Äkki aga hakkasid jälle häirekellad lööma: isal olid soolte seintesse augud tekkinud ning kõhus võtsid võimust halastamatud mädanemisprotsessid. Isa hakkas ise oma paranemisse usku kaotama ning rääkis meile, mida me peaksime temast maha jääva maise varaga peale hakkama. Seda oli väga valus kuulata.

Peagi oli ta tagasi intensiivraviosakonnas ja koomas. Ma ei teagi, kui mitu korda teda haiglasoleku jooksul opereeriti – viis, kuus, rohkem?

Igatahes murdis ta ka seekord ennast intensiivraviosakonnast välja. Nüüd tundus juba küll, et kõik on hästi ja paranemisprotsess täies hoos. Kuid 6. veebruaril 2008 (ma ei unusta seda kuupäeva iialgi) oli isal äkki kliiniline surm – mingi tromb vist. Õnneks saadi kiiresti jaole, kuid isa aju oli umbes kuus minutit ilma hapnikuta, mis kokkuvõttes saatis korda suurema laastustöö, kui kogu eelnev haigus.

Sellest hetkest edasi isa küll füüsiliselt paranes, kuid viibis omas maailmas. Miskipärast oli ta kindel, et ta on Ameerikas. Tal ei tekitanud selles osas mingeid kahtlusi seegi seik, et haiglapersonal suhtles temaga eesti keeles ja et meie kõik samuti miskipärast Ameerikas olime. Ta teadis meile rääkida isegi möödunud päevade sündmustest, näiteks kuidas ta oli meie ameerika tädi mehega kalal käinud. Ühel tasandil oli see naljakas, aga teisel väga murelikuks tegev.

Mingil hetkel jõudis ta siiski Ameerikast Eestisse tagasi. Lõpuks ometi oli paranemisprotsess tõesti täies hoos. Pärast kuut kuud lamamist oli isal muuhulgas vaja uuesti kõndima õppida, millega ta ka tublilt hakkama sai. Haiglas peeti isa paranemist imeks ja öeldi, et sellel mehel on uskumatu elutahe.

Siiski oli ka paaril aastal pärast haiglast välja saamist teda veel mitmel korral opereerida vaja, kuna tal arenes song. Operatsioonid läksid kõik edukalt.

Äraütlemata suur aitäh ja sügav kummardus Maarjamõisa arstidele, et minu isa mul ikka veel olemas on!

Kahjuks jätkati pärast isa haiglast koju naasmist seal majas ennasthävitava elu elamist. Lisaks tervise hävitamisele käidi ka isa finantsidega vapustavalt halvasti ümber. Kiirlaenufirmadel oli sellest muidugi palju rõõmu. (Aga keegi peab ju kiirlaenufirmasid ka toetama! Või kas ikka peab?)

Oma pikale rännakule Tartust Santiago de Compostela poole teele asudes, lootsin muuhulgas, et isa minu teekonda jälgib ja mulle kaasa elab ning sellest ehk inspiratsiooni ammutab. Paraku ei suutnud ta minuga poole maanigi sammu pidada …

Ma ei tea kas see jutt siin tundub nüüd lõputu halana või ausa kirjeldusena, nagu ta mul plaanis oli, aga eks igaüks ise otsustab.

Selle poole aasta jooksul, mis nüüd isa naise surmast möödunud on, on isa eluviis täielikult muutunud ning minu tütresilmade läbi vaadates on tema tervis teinud suure hüppe paremuse poole. Tal on taas tekkinud huvi elu vastu. Kevadel hakkas ta pärast kümmet-viitteist aastat uuesti jalgrattaga sõitma.

Minu elu jooksul oleme me isaga palju asju koos ette võtnud – kui ma olin laps, siis käisime me koos suusa- ja rattaretkedel ning hiljem ka kaugematel reisidel. Isale meeldis matkamine ja reisimine. Nüüd hakkavad need huvid tal taas tärkama. Olen temalt igaks juhuks kümneid kordi üle küsinud, kui tõsine huvi tal selle Santiago-retke vastu on ja kas ta on kindel, et see talle jõukohane on. Vastuseks on alati kõhklematu „jah“ olnud. Kui lapsevanem väga tahab, siis peab lapsevanem oma tahtmise saama!

When I was a child and also later in my life, my dad and I did lots of things together – he liked biking, skiing, hiking, traveling (which, surprisingly, I love too). I really want to share such experiences with him again.

To be honest, we still lack lots of equipment – I need to become very active organising. Neither of us has an appropriate bike for this journey, my dad has neither suitable clothing nor footwear. As for bikes, I hope I can borrow them for this trip.

If you consider this enterprise inspiring or worthy, any kind of support is most welcome, be it material (the required details can be found on the right pane of this blog) or in the form of advice or encouraging words! Also if you consider this seemly, please share and distribute this blog address and the information in the current entry. Thanks!

See ettevõtmine võib näida küll väiksemamastaabiline, kui minu pikk Santiago-rännak, aga kõik oleneb taustsüsteemist: tegelikult on isa ettevõtmine (ca 800 km) suurem, kui minu läbikõnnitud 5000 kilomeetri pikkune tee. Ehk suudab temagi mõnedele inspiratsiooniallikaks olla – võid ju olla 60+ ja invaliidsuspensionär, aga see veel ei tähenda, et sa ainult kodus peaksid konutama ja suurte asjadega hakkama ei võiks saada. Arvamused nagu „ma ei saa“, „ma ei suuda“, „ma olen liiga vana“, „ma olen liiga halvas vormis“, „praegu on veel liiga vara“, „praegu on liiga hilja“ – mina usun, et see kõik on eelkõige mõtlemises kinni, ükskõik millisest ettevõtmisest me räägime. Tuleb vaid leida endale sobiv viis ja voila!

Nüüd on meil muidugi selline lugu, et varustus meil suures osas veel puudub. Minul ei ole tõukeratast ja isal ei ole samuti selleks teekonnaks sobilikku ratast. Ka ei ole meil rattakotte. Loodan, et üht-teist õnnestub lihtsalt siit-sealt laenata. Isal ei ole selleks ettevõtmiseks sobivat kerget ja kiirestikuivavat riietust ega jalatseid. Seekord on meil vaja eriti kergelt reisida, sest isa ratast ei saa üle koormata ning minu tõukerattale ei ole ka võimalik eriti palju pagasit laadida.

Meil on ka selline mure, et isal on kaks rumalat, kuid ülevoolavat armastust tulvil taksi. Praegu me veel ei tea, kuhu nemad jätta või kuidas nende igapäevane toitmine jms organiseerida. Urukoerad, nagu nad on, ei saa neid ka suvalises aias pidada, sest nad kaevavad end aia alt läbi. Kui teil on takside osas ettepanekuid ja nõuandeid (või ehk on teil vastupandamatu soov nad kuuks ajaks enda hoole alla võtta?), siis palun võtke minuga ühendust.

Kui peate seda ettevõtmist inspireerivaks või muidu vahvaks, siis igasugune toetus on teretulnud – nii nõu kui jõuga. Ränduri pangarekvisiidid on endiselt leitavad selle lehekülje paremas ääres. Kui teil on nõuandeid, kellele sellest ettevõtmisest tasuks teada anda ja kust võiks sponsorlust paluda, siis palun võtke ühendust (kas selle blogi kommentaaride või Facebooki kaudu, ning kõikvõimas internet teab minu kontaktidest veel nii mõndagi). Kui kellelgi on soov meid varustuse osas aidata, siis jällegi võtke palun ühendust. Kaasaelamine ja head soovid on samuti väga teretulnud. Ma ei saa seekord küll blogipidamist lubada – nagu olen varemgi maininud: sellisel reisil sa kas liigud, aga siis ei saa sa kirjutada, või kirjutad, aga siis sa ei liigu edasi. Kui mul õnnestub enda valdusesse üks fotokas saada (minu oma leidis mu viimasel Hispaania-külastusel endale paraku uue omaniku), millega ka filmida saab, ning üks vabatahtlik leida (kui teile see roll meeldiks, siis võtke julgesti ühendust), kes need videod siia üles riputaks, siis videoblogi pidamine oleks minu meelest päris hea alternatiiv. Lõpetuseks, kui teile see kohane ja sobiv tundub, siis palun levitage siinset blogikannet ja selles sisalduvat informatsiooni edasi. Tänud!

iss2

Advertisements

Written by maari13

september 21, 2013 kell 12:04 e.l.

Posted in Uncategorized

11 kommentaari

Subscribe to comments with RSS.

  1. Olgu Teie tee takistuseta ja saagu teile kõik vajalik teekonnale. Valgust ja rõõmu.

    p.s. võimalik, et isal võis taaselustuda mingi Ameerika elu elude reas. Olete võtnud võimsalt ette suguvõsa karma puhastamise käies Santiago teed oma vanematega.

    Valgust. Armastust. Jõudu.

    E

    september 21, 2013 at 7:17 e.l.

  2. Hoiame teile pöialt kallid endised naabrid!
    Indra ja Erik

    Indra Tago

    september 21, 2013 at 7:17 p.l.

  3. Ma/me soovin/soovime jõudu ja armastust. Millegagi toetada saab ikka 🙂 Takside osas – ehk on Tartus mõni hoiukodu, kes nad natukeseks ajaks endale võtaks? Koerte varjupaigast peaks neid kontakte saama.

    Jane

    september 24, 2013 at 3:25 p.l.

    • Aitäh, Jane! Jah, uurime seda takside asja – küllap mingi lahendus ikka leidub!

      maari13

      september 24, 2013 at 4:29 p.l.

  4. Ohh,.. rõõm kuulda, et otsustasite selle teekonna ikkagi hoolimata Su isa läbielamistest ette võtta! 🙂
    Ma loodan, et teil läheb kõik hästi!

    Taksid mulle väga meeldivad, aga kahjuks hoiule mul neid võimalik võtta pole. Küll aga saaksin teid moraalselt ja sümboolselt rahaliselt toetada.

    Jään Sinu järgmisi sissekandeid ootama!

    Egle

    september 25, 2013 at 9:14 p.l.

    • Aitäh Egle! Küllap me nende takside osas ikka lahenduse leiame. Kuigi caminot läbitakse ju ka koertega. Aga seal on omad komplikatsioonid ja mitte vähe …

      maari13

      september 25, 2013 at 9:23 p.l.

      • Ma muidu kohtasin oma teel paari rändurit koeraga, aga kindlasti koertega keerulisem. Arvestades, et igas alberges ei ole lemmikloom teretulnud.

        Igal juhul… Buen Camino!

        Egle

        september 26, 2013 at 5:51 e.l.

      • Jah muidugi neid koertega käijaid on. Aga siit minnes on veel igasugused keerulised koertega reisimise teemad – vaktsineerimised, reisipassid jne.

        maari13

        september 26, 2013 at 8:12 e.l.

  5. Kallis Maarika, see on väga liigutav lugu, olgugi, et mulle ju varasemastki teada. Väga vapper mõte teie mõlema jaoks – soovin teile palju rõõmu, vastupidavust, vedamist ja mida kõike sellisel teekonnal vaja läheb! Eva

    Eva Piirimäe

    september 29, 2013 at 1:58 p.l.

    • Kallis Eva! Suur aitäh heade soovide eest. Kas järgmine kord lööd ise kampa?

      maari13

      september 29, 2013 at 2:12 p.l.


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: