JALGSI TARTUST SANTIAGOSSE

On foot from Tartu to Santiago

Kolme vapra naise teekond Santiagosse / The Journey of Three Bold Women to Santiago

4 kommentaari

Kas tõesti on täna lõpuks see päev? See päev, kus ma likvideerin ühe oma pikaaegse võlgnevuse … Või õigupoolest teen ära selle, mis mul juba mitu kuud on hinges kripeldanud. See puudutab blogikannet, mida ma alustasin juba neli kuud tagasi, aga mis siis seisma jäi, ja mille kirjutamine päev-päevalt edasi lükkus … Olen kirjutamisega küll kõvasti hilinenud, aga see-eest tuleb see kanne ka tõsiselt pikk …

Kui ema ja tädi Iivi minu pikal rännakul minuga Prantsusmaal nädalakeseks ühinesid, rääkisime naljaga pooleks, et minu rännaku lõpuosas tulevad nad Hispaaniasse ja kõnnime koos Santiagoni. Detsembris nad seda seiklust siiski ette ei võtnud, aga kui olin Tartusse tagasi jõudnud, hakkasime tasapisi arutama võimalust millalgi kevadel koos Hispaaniasse minna. Aprilli alguses saidki kuupäevad paika pandud ja 19. aprilliks lennupiletid ära ostetud. Ma oleksin hea meelega ka mõnda muud Santiago teed mööda kõndinud, aga et nn prantsuse jaakobiteel (Camino Frances) on kõige rohkem majutuskohti ja ei pea ilmtingimata väga pikki vahemaid käima, siis langes valik Camino Francesi lõpuosale. Algselt oli plaanis Astorgast Santiagoni kõndida, aga siis meenus mulle, et 16 kilomeetrit enne Astorgat on üks väga vinge vana kivisild – kõige pikem kivisild, mida ma oma elus näinud olen. Tegin ääri-veeri ettepaneku Hospital de Orbigost kõndimist alustada. Sellega jäi nii, et kui Hispaaniasse jõuame, siis otsustame.

Ryan Airiga lennates oli meil kaks suhteliselt võrdset valikut – kas lennata Santiagosse või Santanderi (mõlemad ümberistumisega), ja siis sealt bussiga Astorgasse seigelda. Otsustasime, et Santiago ja sealse katedraali külastuse tahame siiski alles retke lõpukommiks jätta, kui me fanfaaride saatel pidulikult Santiagosse sisse marsime.

DSC00253

Harjutame hispaania keelt / Practicing Spanish

This is an old story – but most of you don’t know that this is an old story. I started the blog entry about four months ago, but then days went past, and here we are now … Better late than never! In any case, I personally will feel relieved after having published this entry, since I’ve carried the guilt of not having finished this story in my heart for months.

When my mom and my aunt came to walk with me for a week in France, we spoke about the possibility that they might join me again in Spain and walk with me to Santiago. It didn’t happen during my super-long camino from Tartu, Estonia to Santiago de Compostela, Spain, however, we did it this spring! We flew to Santander on April 19th, took a bus to Leon and the next morning another bus from Leon to Hospital de Orbigo. Originally we had planned to start our walk from a town called Astorga, but then I remembered that there was a very beautiful old bridge – the longest stone bridge I have ever seen – in Hospital de Orbigo, only 16 km before Astorga. 250 km lay ahead of us and we had two weeks to reach Santiago.

On the bridge of Hospital de Orbigo an unbelievable coincidence happened. I met a French couple whom I had met in Finisterre in December, at the end of my long camino. They had walked there from their home in France with their three little children and three mules. They planned to stay in Spain for the winter and then walk back home in spring. For us it was our first day and the very start of our camino and they had just reached that point on their return journey – what a timing!

Continued below

Santanderi jõudsime ilma probleemideta. Ryan Airiga on alati natuke kõhe reisida – et kas pagas ikka mahub täpselt käsipagasile ettenähtud mõõtmetesse, ega ta kogemata paarsada grammi rohkem ei kaalu (millisel juhul saab muidugi endale nii viis T-särki selga ja mitu paari pükse jalga panna), jne – lend võib küll odav olla, aga iga eksimuse eest tuleb korralikult pappi välja köhida. Ümberistumise puhul, kui esimene lend juhtub hilinema ja koguni nii täbarasti läheb, et järgmisest lennust maha jääd, pole sugugi kindel, et Ryan Air vastutulelikkust üles näitab ja Su siiski tasuta Sinu sihtkohta toimetab (omast kogemusest räägin).

Santanderis oli meil tiba aega ringi vaadata. Tädil oli kindel soov endale kõndimiskepid osta, sest ta oli niimoodi harjunud, aga Ryan Airi käsipagasis me selliseid ohtlikke relvi muidugi kaasa võtta ei saanud. Kõndimiskepimissioon läks edukalt. Peatselt tuligi bussijaama minna, et bussiga Leoni poole sõitma hakata. Buss aga jäi hiljaks, kokkuvõttes koguni kaks tundi, ja enamus sellest ajast hoiti meid infosulus. Nii jõudsime Leoni alles pool kaks öösel. Õnneks oli kodumajutuse pidaja Blanca väga mõistev ja võttis meid ka veel nii hilisel tunnil vastu. Majutus (üllatus, üllatus – samuti nimega Blanca) asus Leoni kesklinnas, oli väga hubane ja ilus ning samas vägagi taskukohane. Ma ei tea, mis materjalist need voodilinad olid tehtud, aga nii pehmeid voodilinu ei ole ma varem kogenud. Kuna olime Leoni jõudnud nii hilja ning voodid olid nii mõnusad, siis otsustasime, et lubame endale natuke hilisema äratuse ja ei hakka pungestama, et esimesele bussile jõuda.

Hospital de Orbigo - pikim vanaaegne kivisild, mida ma näinud olen / Hospital de Orbigo: the longest old stone bridge I have ever seen

Hospital de Orbigo – pikim vanaaegne kivisild, mida ma näinud olen / Hospital de Orbigo: the longest old stone bridge I have ever seen

Hommikul võtsime taas üles teema, et millisest alguspunktist siis ikkagi oma jalgsiteekonda alustada. Kuna me ei tõusnud just varavalges, siis ei saanud liiga pikka teekonda plaani võtta. Nii leppisimegi kokku, et alustame Hospital de Orbigost, selle pika kivisilla juurest, ning kõnnime esimesel päeval sissejuhatuseks ainult 16 km kuni Astorgani. Hommikul enne bussi peale minekut imetlesime veel Leoni – ta on seda väärt.

Hospital de Orbigosse jõudsime varasel pärastlõunal. Seal juhtus mul täiesti uskumatu kokkusattumus, mis oli seda uskumatum, et see juhtus kohe esimesel päeval ja ainult seetõttu, et olime otsustanud oma rännaku alguspunkti Hospital de Orbigosse nihutada. Kohtasin sillal inimesi, keda olin oma eelmisel rännakul Atlandi ääres Finisterres kohanud. Tegu oli prantsuse perekonnaga, kes oli oma kodust koos kolme väikse lapse ja kolme muulaga sügisel Finisterreni rännanud. Kevadel oli plaan tagasi rännata. Ning juhtuski nii, et nemad olid sel hetkel oma kojurännakuga just Hospital de Orbigoni jõudnud, kui mina sealt oma järjekordset rännakut alustasin.

Muulad või eeslid? / Mules or donkeys?

Muulad või eeslid? / Mules or donkeys?

Kilomeeter pärast meie rännaku algust oli tädi Iivi käimiskepi plastmassots juba kaotsi läinud. Läksin tuldud teed tagasi seda otsima, kuna mulle see metallikolin tõesti ei meeldinud – ma oleksin väga eelistanud loodushääli kuulata. Paraku ma seda otsa ei leidnud.

Järgmine ootamatu lugu juhtus järgmises külas, Villares de Orbigos. Astusime sisse baari nimega Piris, et väike lõunasnäkk võtta. Seal olin kohvi joonud ka oma eelmisel rännakul. Ja mind mäletati seal! Baaridaam mäletas isegi, millises lauas ma olin istunud. Eks detsembris ole neil vähem kliente, aga siiski oli minu viimasest külastusest saadik sealt juba vooride kaupa palverändureid läbi rännanud. Küsisime baarmanilt, et kas ta äkki saaks Iivi käimiskepile veinikorgist uue otsa teha, mida ta ka lahkesti tegi. Arvasime küll, et ega see ots kuigi kaua vastu ei pea, aga selles osas ta ületas meie ootusi.

Improviseerid palverändurikuju seltsis / In the company of an improvised pilgrim

Improviseerid palverändurikuju seltsis / In the company of an improvised statue of a pilgrim

Since we started to walk in the afternoon we only planned to walk 16 km that day and spend the night in Astorga. The next incredible thing happened in Villares de Orbigo, the next village after Hospital de Orbigo. We decided to take a snack in the only pub in the Village. When we sat down, the barman asked me whether I had been there before. Yes, I had: in December during my previous camino. His wife, who was behind the bar, had recognised me – she even remembered the table at which I sat! I was flabbergasted – they have hordes of people walking through there, and she remembers me! True, in winter there are less people on the camino, but still …

The next familiar face was David, a hippie who lives under a little modest shelter five kilometres before Astorga. This was the third time I met him. The second time I stopped a little bit longer and had a tea with him – he remembered me too. He has dedicated his life to serving pilgrims. He has a little improvised bar where he serves biscuites, organic juice, tea, lets be honest – rather lousy coffee … Every day he needs to walk kilometres to bring water for the coffee/tea. His dedication is impressive – he has been permanently living there for over three years!

Continued below
Hippi David / David the hippie

Hippi David / David the hippie

Sellel päeval kohtasin ma veel ühte oma tuttavat. See kohtumine oli juba etteaimatav. Nimelt elab 5 km enne Astorgat ühe väikse varikatuse all hipi David, kes on seal juba kolm aastat elanud ja ennast palverändurite teenimisele pühendanud. Tal on seal väike improviseeritud baar, kust saab kohvi-teed-mahla-küpsist annetuse eest, mille suurus on muidugi Su enda otsustada. Annetuste eest täiendab David siis järgmiste külastajate jaoks oma varusid. Ja nii tema elukene seal veereb. Muidugi oli ta seal olemas ka seekord – mina kohtasin teda juba kolmandat korda. Ta oli vahepeal oma juuksed lühikeseks lõiganud ja erinevalt meie varasematest kohtumistest, mis toimusid novembris ja detsembris, oli ta seekord väga päevitunud. Ta mäletas mind ja me ajasime pisut juttu. Iivi võttis sealt väikse kohvi ja mina natuke mahla. Iivi ei malda pikalt paigal olla – talle meeldib pigem kiiremini sihtkohta jõuda. Nõnda astusimegi pärast väikest peatust edasi.

Astorgasse jõudsime kella 6 paiku õhtul ja panime oma seljakotid ära alberguesse (palverändurite hostel). Alberguedes on enamasti suured toad terve hulga narivooditega. Astorga albergues on tegelikult ka väiksemaid tubasid, aga kuna jõudsime võrreldes teiste palveränduritega suhteliselt hilja, olid väiksemad toad juba välja antud ning meid majutati suurde ruumi, milles oli umbes 20 nari. Tegime Astorga peal väikse tiiru – vaatasime väljastpoolt üle sealse uhke katedraali ja Gaudi maja ning astusime läbi matkapoest ning ostsime Iivi kepile varuks mõned otsikud.

DSC00284

Astorga katedraal / The Cathedral of Astorga

DSC00280

Gaudi maja / A building by Gaudi

Järgmise päeva plaan oli kõndida Foncebadonini. See oli meie esimene (üle 1400m) kahest tõsisest tõusust meie teel Santiagoni. Algas see väikse kallakuga, mida oli küll märgata, aga kõndimist ta eriti ei raskendanud. Iivi pani turbo peale ja oli meist emaga enamus aega omajagu ees, kuid juba enne ilusate kivimajadega ajaloolist Rabanali küla muutus kallak järsemaks ning Iivi südameprobleemid hakkasid tunda andma. Edasine teelõik Foncebadonini oli Iivi jaoks tõesti raske. Mul oli tema pärast tõsine hirm. Lootsin, et midagi halba ei juhtu, aga kartsin ka seda, et Iivi otsustab pärast seda katsumust rännaku pooleli jätta. Seda õnneks ei juhtunud. Kuid ma teadsin, et teine tõsine tõus, mis meid enne Galicia piiri ees ootab, on palju järsem.

Kuidas kõndides käsivarte sisekülgi päevitada / How to suntan the insides of your arms whilst walking

Kuidas kõndides käsivarte sisekülgi päevitada / How to suntan the insides of your arms whilst walking

Sel ööl ööbisime Foncebadonis. Keskajal oli Foncebadon üks oluline punkt palverändurite teel ja pulbitses elust. Ka tänapäeval kõnnivad palverändurite hordid sealt läbi, aga ometi on suur hulk maju varemetes.

DSC00313

Foncebadonis on terve hulk maju varemetes / In Foncebadon lots of houses are in ruins

Seekord ööbisime ühes eraalbergues – laias laastus on alberguesid kolme tüüpi – riiklikud, era- ja kirikuga seotud albergued. Selles Foncebadoni albergues tehti õhtul kõigile soovijatele paellat, mis ei ole küll selle Hispaania piirkonna, vaid Lõuna-Hispaania roog, aga minu meelest on Hispaania toitudest üks parimaid (pean tunnistama, et ma ei ole eriline Hispaania köögi fänn, aga äkki pole ma lihtsalt õigetes söögikohtades käima juhtunud …). Sellised ühised õhtusöögid on toredad – neid tuleb ette ainult era- ja kirikualberguedes, riiklikes alberguedes selliseid asju ei korraldata.

The next day we walked from Astorga to Foncebadon – this involved a climb to the height of over 1400 metres. The last part of the ascent was very difficult for Iivi, my aunt. She has some problems with her heart and I really got worried about her. But we did make it to Foncebadon. I knew that further ahead, on the border of Galicia a much more difficult climb awaited us.

Foncebadon used to be an important point on the pilgrims’ path to Santiago. Although these days once again hordes of pilgrims walk through there, lots of houses are in ruins.

The next morning we passed the famous Cruz de Ferro – an iron cross, where pilgrims from all over the world bring stones from their home country. There are a variety of reasons to leave stones there – to free yourself from your sins, ask God for protection on your way to Santiago, in remembrance of someone, to leave a piece of your country at the cross, to leave a sign of your having been there, etc. I tried to find the two stones I had left there during my previous camino, but of course they had already been hidden under a thick archaeological-cultural layer.

Continued below

Kuulus raudrist Cruz de Ferro / Cruz de Ferro, the famous iron cross

DSC00325

Jätan raudristi juurde ühe kivi enda ja ühe isa nimega / I leave a stone for myself and another one for my dad at the iron cross

Järgmise päeva hommikupoole jõudsime kuulsa Cruz de Ferro (raudrist) juurde. Rist ise on tegelikult väike, aga ta on kõrge posti otsas. Juba ammustest aegadest on kombeks sinna, eelistatavalt oma kodumaalt, kivikesi tuua – olgu siis selleks, et selle näol oma patud või muu koorem sinna maha panna, kedagi mälestada, jumalalt kuni oma palverännaku lõpuni kaitset paluda või muul eesmärgil. Minul oli Eestist kaasa võetud enda ja oma isa kivike. Viisin need raudristi jalamil oleva kõrge kivikuhja otsa. Vaatasin seal ringi, et ega ma oma eelmisel korral, detsembris, toodud kivikesi ei leia, aga need olid muidugi juba kultuurikihi alla mattunud.

Peatselt pärast raudristi jõudsime Manjarini albergue juurde. See on väga omapärane albergue. Seda peab legendaarne templirüütel Tomas, kes on seal elanud juba umbes 20 aastat. Tomas ehitas albergue oma kätega üles, aga tõsi ta on, et see albergue kompleks paistab parajate kokkuklopsitud hurtsikutena. On neid, kes on Manjarinist vaimustuses ja neid, kellele ta üldse ei meeldi. Mina pean teda huvitavaks vaatamisväärsuseks, aga kiusatust seal ööbida mul ei ole. Samas pole mul nagu õigust liigselt arvamust avaldada, kuna ma pole seal ise peatunud. Tomas hoiatas meid mitu korda, et me kindlasti oma asjadel pilku peal hoiaksime, kuna mööda caminot liiguvad inimesed, kes elatuvad varastamisest. Jah, ma olin sellest ka varem kuulnud, aga isiklikku kogemust polnud õnneks olnud.

Manjarini albergue / Manjarin albergue: a templar knight's pilgrim hostel with character

Manjarini albergue / Manjarin albergue: a Knights Templar pilgrim hostel with character

Päevad olid päikselised ja palavad (kuigi hommikud võisid ka päris jaheda temperatuuriga alata) – me kõik põletasime ennast ära. Sellega, et seal oli väga roheline ning õunapuud ja rododendronid õitsesid, ma nüüd enam ammu kellelegi muljet ei avalda (Eestist lahkudes oli veel lumi maas) … Kuulsast veinipiirkonnast Bierzost läbi kõndides jalutasime viinamarjapõldude vahel. Eriti palju oli neid pärast Ponferradat, kus muuseas on uhke, muinasjutulisena näiv templirüütlite loss. Viinamarjapõldudel ilutsesid sel aastaajal vaid veidrakujulised jändrikud tüükad – ma ei teadnudki, et viinamarjataimed igal aastal nii väikseks tagasi lõigatakse ja et nad siis sügiseks jõudsasti kasvavad. Varasematel kahel korral olen Bierzos saanud korjest maha jäänud viinamarjadega maiustada.

DSC00390

Ponferrada templirüütlite loss / The Knights Templar Castle of Ponferrada

DSC00377

Bierzo viinamarjakasvandused / Vineyards of Bierzo

Villafranca del Bierzos vaatasime sisse legendaarsesse Fööniksi-nimelisse alberguesse, mis olla kunagi täiesti maha põlenud ja siis palverändurite poolt uuesti üles ehitatud. Ööbimisruumid olid rõsked, mistõttu me kokkuvõttes siiski sinna peatuma ei jäänud.

Teel kohtab palju püha Jaakobuse kujusid / There are lots of statues of Saint James on the way

Teel kohtab palju püha Jaakobuse kujusid / There are lots of statues of Saint James on the way

Järgmise päevateekonna lõpupoole alustasimegi oma teise tõsise tõusuga. Olime otsustanud tõusu kaheks jagada ja see öö poole mäe peal asuvas La Faba albergues mööda saata. Tõus oli palju järsem, kui Foncebadoni juures, aga tuli välja, et Iivi oli juba piisavalt treenitud, nii et suuri probleeme ei olnud. Eks muidugi tuli vahepeal puhkepause teha.

La Fabast umbes neli kilomeetrit edasi ja 400 meetrit ülespoole rühkinud, jõudsime Galicia piirini. Galicia on üks omapärasemaid Hispaania piirkondi – sealsel rahval on oma kultuur ja oma keel. Galeegi keel on portugali keelele sarnasem kui hispaania keelele. Galeegi keelt kasutatakse rohkem maapiirkondades, linnades domineerib siiski hispaania keel. Galicia sai oma nime keldi hõimult, kes elas esimesel aastatuhandel e.m.a. Douro jõest põhja pool. Ladina keeles kutsuti neid kelte galleaci. Ja kas teate, mis on Galicia rahvuspill? Torupill, nagu Šotimaalgi!

Galicias tegeletakse väga palju põllumajandusega, eriti karjakasvatusega. Mööda caminot väikestest küladest läbi kõndides saab nii sügisel, talvel, kui kevadel (suvel pole ma seal veel käinud) ohtrasti sõnnikuhaisu sisse hingata – mis teha, maa lõhnad! Samuti tasub jalge ette vaadata, et millegi ebameeldiva sisse ei astuks. Valgete tennistega ma päris kindlasti ei soovita sinna kõndima minna. Minu jaoks on kummaline, et mitmetes nendest väikestest küladest ei olegi baari. Arvestades, kui palju inimesi sealt tipphooajal läbi marsib, võiks ju eeldada, et see ärinišš on igal pool ära kasutatud.

Galicia piir - viimane pilt, kus mul on veel olemas mu väike oranž õlakott / The border of Galicia: the last photo where I still have my little orange shoulder bag

Galicia piir – viimane pilt, kus mul on veel olemas mu väike oranž õlakott ja fotokas / The border of Galicia: the last photo where I still have my little orange shoulder bag and my camera

A few days later we had to conquer our next peak – the peak of O Cebreiro. Although the slope was much steeper, this time Iivi did not have huge problems – slowly, but steadily, we climbed to the top. Clearly the effect of the training of the previous days was already noticeable! Slightly before reaching the highest point we crossed the border of Galicia. Did you know that Galician people are descendants of the Celts? Do you know what the Galician national musical instrument is? Bagpipe – like in Scotland! Did you know that they have their own language, which is more similar to Portuguese than to Spanish? Of course, in the cities Spanish is the dominant language, but in the countryside, Galician is very much alive.

On the top of the mountain, there is the picturesque O Cebreiro village. Unfortunately, this time I was struck by bad luck there. We had a coffee at a bar, and I hung my little shoulder bag with my most valuable things at the back of the chair. Did I remember to take it with me when we left? Unfortunately not. After I discovered that my bag was missing, I returned there immediately. I was there about 20 minutes later. Although my heart was pounding, I was sure that I would find it either still hanging where I had left it (when we had the coffee, we were the only clients) or the barwoman would have put it away somewhere – after all she had to clean our table, and surely she would have noticed it. To my horror, I found out that my bag was nowhere to be seen and the barwoman claimed that she knew nothing about it. I was trying to still be positive and believed that some other pilgrim who had seen me carrying this bag would have taken it with them to give it to me, although it was strange that they hadn’t said anything to the lady at the bar. Several local people helped me to look for my bag, driving me around in their cars. Yet, they gave up before I did – we got the Spanish police involved, but the truth is that they did not do much to look for my things. I was hoping that they would position one or the other of my mobile phones that were also in the lost bag, but they said it was too difficult and they were not going to do anything of the kind.

Until the evening I still kept up my hope and asked every pilgrim I met whether they had noticed a little orange bag anywhere … By the night though, I had to give up my hope and accept my defeat … There went my 300 euros, my ID-card, my driving license, my bank cards, my two mobile phones – one of them my darling smartphone that had guided me all through Europe during my previous camino, and my camera. Why did I have that much cash with me? Well, in the pilgrims’ hostels as well as in most bars you cannot pay by credit card – you need cash all the time. Of course in the bigger places you have the cash machines, but to withdraw money they charge a lot.

My mobile phones were still ringing for a long time – the smartphone’s battery died by the next morning, but my normal old-style Nokia was still alive for days. Obviously, my phones had ended up in a rubbish bin or in the bush – why on earth would a thief keep the phones switched on! It was so sad to think that my little, helpless phones were crying out for me somewhere, but I could do nothing.

Continued below

Esimene Galicia küla, kuhu me pärast piiriületust jõudsime, kannab nime O Cebreiro. Enam kui 1300m kõrgusel asuvast maalilisest külast ei voori läbi mitte üksnes palverändurid, vaid seda tulevad ka muud turistid spetsiaalselt vaatama.

Maaliline O Cebreiro küla / The picturesque village of O Cebreiro

Maaliline O Cebreiro küla / The picturesque village of O Cebreiro

Selles ilusas külas tabas mind taas kokkusattumiste jada. Seekord kahjuks üldse mitte meeldiv. Tegime O Cebreiros ühes O Moreno nimelises baaris väikse kohvipeatuse, tähistamaks seekordse ronimise lõppu ja Galiciasse jõudmist. Kõndinud O Cebreirost umbes 15 minutit edasi, avastasin, et olin oma väikse oranži koti, mille sees olid minu kõige tähtsamad asjad – kogu minu raha (300 eurot; Miks mul üldse oli nii palju sularaha? Aga sellepärast, et alberguedes ja enamustes baarides ei saa kaardiga maksta), minu dokumendid, kaks mobiili (üks neist seesama nutitelefon, mis oli mind mu eelmisel rännakul läbi terve Euroopa juhtinud) – ning oma fotoka sinna baari unustanud. Pöördusin kohe tagasi, kuna parajasti kõndisime mööda maanteed, hääletasin enda esimese auto peale. Olin kindel, et mu kott kas ripub endiselt samas kohas tooli seljatoe küljes või on baaridaam ta kuhugi ära pannud – me olime tol hetkel seal baaris ainsad kliendid olnud.

Baari jõudnud, ei näinud ma kotti tooli seljatoe küljes ning baaridaamilt küsides, ei teadnud tema minu kotist midagi. Sel hetkel oli baaris juba rohkem rahvast ning baaridaami väitel olla üks seltskond juba sama laua taga istunud, kus meie olime olnud, ja juba ära läinud. Nii ruttu?! Ta ütles, et tema meelest oli tegu kahe noormehe ja ühe lühikeste blondide juustega neiuga. Ta oli kindel, et tegu oli palveränduritega. Ma lootsin, et ehk on keegi neist palveränduritest, kes mul seda kotti olid nägema juhtunud, koti kaasa võtnud, et see mulle edasi toimetada. Siiski kummaline, et nad baaridaami sellest ei teavitanud. Olin küll ehmunud, aga uskusin ikkagi, et saan oma asjad tagasi.

DSC00465

Jooksin taas edasisuunas, seekord mööda rajavarianti, mis läks läbi metsa. Teel nägin paari palverändurit ja teavitasin neist juhtunust ning palusin, et nad helistaksid mu ema numbrile, kui nad minu asjade kohta midagi teada saama juhtuvad. Kui metsast välja jõudsin, ootas mind seal üks auto. Olin üllatunud. Tuli välja, et tegu oli kohalikega, kes olid sel hetkel baaris olnud, kui ma oma kotti otsimas käisin. Nad pakkusid mulle lahkesti oma abi. Sõitsime koos nendega edasi-tagasi mööda maanteed, mille äärt pidi palverännutee edasi kulges, peatusime rändurite juures ja küsitlesime neid. Paraku tagajärjetult. Ühtegi lühikeste blondide juustega tütarlast me samuti ei näinud. Lõpuks sõitsime tagasi poe juurde, kuhu ema ja Iivi mind ootama olid jäänud ning kohalikud abimehed helistasid politseisse. Politsei oli väga kiiresti kohal. Koos kohalikega seletasime neile ära, mis oli juhtunud. Paraku osutus mu lootus, et nad ehk näiteks mu telefoni positsioneerivad, asjatuks. Tegelikult ei teinudki need politseinikud midagi enamat, kui et läksid tagasi sinna O Moreno baari ja küsitlesid veelkord baaridaami. Mulle aga ütlesid nad, et pean järgmisel päeval politseijaoskonnas avalduse tegema. Ise ma lootsin ikka veel, et mõni palverändureist on mu koti enda kätte võtnud, ja et ma saan selle tagasi.

Otsustasin Triacastelasse hääletada, mis pidi meie selle öö peatuskoht olema, et siis mäest üles teistele palveränduritele vastu jalutada ja kõiki neid küsitleda, et ega nad juhtumisi minu kotist midagi ei tea. Ema ja tädi jätsin omapead edasi kõndima. Hääletamine osutus raskemaks kui olin arvanud – sellel teel lihtsalt praktiliselt ei liikunud autosid. Kui viimaks üks auto nähtavale ilmus, panin hääletades käed nagu palveks kokku: “Palun pea kinni”. Auto pidaski kinni ja mul oli muidugi väga hea meel. Lootus aga haihtus, kui nägin, et auto oli laeni kola täis ja luukpära pagasnikus oli kari koeri. Minu üllatuseks oli naisest autojuht aga ikkagi nõus mind peale võtma, juhul kui olen nõus koertega pagasnikus istuma – koerad pidid kõik väga sõbralikud olema. Muidugi jäin nõusse. Koerad oli tõesti sõbralikud – üks neist oli eriti armastav ja õrn ja lakkus mu nägu kogu see aeg, mis meil 20 kilomeetri läbimiseks kulus. Mõtlesin, et kui see kotiasi veel hästi lõpeks, siis see koertelugu oleks ju päris naljakas seiklus.

Jätsin oma seljakoti Triacastela alberguesse ja hakkasin mäest üles astuma. Rääkisin kõigi vastutulevate palveränduritega ja jätsin neile ema telefoninumbri. Kahjuks ei teadnud keegi minu kotist midagi. Ühes baaris rääksin sealsele baaridaamile oma loo ära ja ta pakkus lahkesti, et teeme tema autoga veel ühe ringi ja anname juhtunust teada kõigis selle palverännutee lõigule jäävates alberguedes ja baarides. Kui otsaga taas O Moreno baari jõudsime, oli baar suletud ja uksel silt, et baaridaam naaseb kahe tunni pärast. Sellega minu otsingud selleks päevaks ka lõppesid ja olin sunnitud kurvalt nentima, et need lõppesid tulemusteta. Siiski lootsin veel, et juhtub ime ja ma saan oma asjad tagasi …

Minu mobiiltelefonid kutsusid endiselt. Vähegi mõistlik varas oleks need ju välja lülitanud. Järelikult visati telefonid-dokumendid, võib-olla ka fotokas kuhugi põõsasse või prügikasti ning jäeti endale ainult raha – raha on ju anonüümne. No miks ei oleks see varas võinud niigi palju inimlik olla, et endale ebavajaliku kraami kuhugi sellisesse kohta puistata, kust keegi selle leidnud oleks? Nutitelefon pani juba õhtuks pildi taskusse, teine telefon kutsus veel päevi. Nii kurb oli mõelda, et minu väikesed väetid telefonid hüüavad kusagil minu poole, aga mina ei saa mitte midagi teha.

DSC00484

Kummaline on see, et tegelikult on caminot mööda edasi-tagasi käivad vargad kohalikele teada. Nad lihtsalt ei taha endale sekeldusi, ja muidugi on selleks, et kedagi milleski süüdistada, vaja ta otse teolt tabada. O Cebreiro albergues räägiti mulle ühest hispaanlasest, kes olevat väga jutukas ja rääkivat kõigiga. Hiljem kuulsin ühelt itaallaselt, et temale olid kohalikud päris mitmest sellist eluviisi viljelevast seltskonnast rääkinud. Üks kamp pidi näiteks koosnema prantslasest, portugaallasest ja mingi kolmanda rahvuse esindajast, aga ma olen ära unustanud, millise. Siin siis jälle üks näide, kuidas ühised huvid toovad suisa rahvusvahelise seltskonna kokku.

Tagantjärele tundub kokkuvõttes siiski, et baaridaam ise ei suutnud kiusatusele vastu panna ja toimetas minu asjad kõrvale. Muidu oleks pidanud ikka väga palju kokkusattumusi väga lühikese ajal jooksul aset leidma. Olime tol hetkel baaris ainukesed kliendid. Meie lahkudes pidi baaridaam ju meie laua ära koristama – kuidas ta siis minu tooli seljatoe küljes rippuvaid asju ei märganud? Kui tema see kelm oli, siis kuna on üldiselt teada, et sellised vargad mööda caminot liiguvad, on tal ju päris kerge süüd teiste peale ajada. No mine võta kinni, kuidas asjad tegelikult olid …

See oli minu jaoks tõesti suur materiaalne põnts. Mingit kindlustust mul ka seekord ei olnud. Ema isegi pakkus enne reisi, et ta teeb mulle kindlustuse välja, aga mina ütlesin, et ähh, ära raiska oma raha minu peale. Ega ma tea, kas antud juhul oleks pagasikindlustusest abi olnud või mitte – võib-olla jah, võib-olla ei. Positiivsest küljest vaadates andis see juhtum mulle jällegi võimaluse kogeda ülejäänud inimeste headust – need kohalikud, kes minuga ringi sõitsid ja mul minu asju otsida aitasid, naine koertega, kes mu auto peale võttis, kaaspalverändurid, kes uurisid, kas mind saaks kuidagi aidata ja pakkusid, et võivad mulle raha anda. Kui palju maksab inimeste lahkus ja abivalmidus? Selle halva mängu juures oli positiivne seegi, et mind vabastati mu asjadest täiesti rahumeelselt ja vägivallata, ma ei olnud seekord üksi – ema ja Iivi pakkusid mulle nii rahalist kui moraalset tuge, ning ma reisisin ainult ID-kaardiga, samas kui mu pass lebas turvaliselt kodus lauasahtlis.

Kui õhtul albergue vastas olevas baaris Fantat limpsisin – söök ei läinud mulle sel õhtul sisse – siis ühines minuga itaallane Luca. Ta püüdis mind lohutada ja rääkis mulle ühe Zeni traditsioonist pärineva loo. Olin seda küll varem kuulnud, aga et see nii hästi konteksti sobis, jagan seda siin teiega.

“Elas kord üks vaene talumees. Ühel heal päeval leidis ta hobuse. Külarahvas õhkas: “Milline vedamine!” Talumees kostis selle peale: “Võib-olla jah, võib-olla ei.” Ühel päeval selle hobusega ratsutades kukkus talumehe poeg hobuse seljast ning murdis jalaluu. Külarahvas halas seepeale: “Oi, milline õnnetus!” Talumees aga kostis: “Võib-olla jah, võib-olla ei.” Peagi puhkes riigis sõda ja kõik teised noormehed võeti sõjaväkke, talumehe poeg aga jäeti tema haige jala tõttu koju. Külarahvas õhkas taas: “Milline vedamine!” Talumees aga kostis: “Võib-olla jah, võib-olla ei.””

Raske on ette kujutada, milleks see, et ma oma asjadest ilma jäin, võiks pikas perspektiivis vajalik olla … Aga no näiteks sain harjutada hetkes elamist ja minevikule (millest ma kipun liigselt kinni hoidma) mitte mõtlemist, et mitte kogu oma ülejäänud rännakut sellel õnnetul juhusel ära rikkuda lasta. Igatahes loo moraal ei ole mitte see, et ärge caminole minge, vaid see, et oma asjadel tuleb silm peal hoida. Enamus kaasrändajaid caminol on väga usaldusväärsed, sõbralikud, toetavad ja abivalmis, ning tõenäosus, et teiega samasugune lugu juhtub on kaduvväike.

An Italian guy called Luca tried to console me and told me a Zen story. I had heard it before, and quite possible that several of you have already heard it. Yet, it was so befitting that I am going to write it down here:

“Once upon a time there was a poor farmer. One day he found a horse. The village people said: “How lucky you are!” The farmer replied: “Maybe yes, maybe no”. A few days later, the farmer’s son fell from the horse whilst riding. The people said: “What a great misfortune!” But the farmer replied: “Maybe yes, maybe no.” Soon a war broke out and all the young men had to go to the war. However, the farmer’s son was not eligible because of his broken leg, and could stay at home. The village people said: “What a great fortune!” But the farmer only replied: “Maybe yes, maybe no.””

It was hard to see, what purpose having my things stolen could serve for me. Will it become clear one day? I doubt. In any case, I could practice mindfulness – trying to concentrate on the present and let go of the past (in which I have been a complete failure for a very long time) – not to let this sad story ruin the rest of my camino.

This negative experience has already got too much attention here, but just another short paragraph. It is known that gangs of thieves as well as single self-employed individuals operate on the camino. Many of them are actually known to the local people – yet nothing is done about it. An Italian pilgrim told me about a gang composed of a Frenchman, a Portuguese guy and a representative of yet another nationality, which I don’t remember. This is yet another example how camino can bring together people of different nationalitites with similar interests … In any case, although I was struck by bad luck, my case was not the worst that can happen to a human being. Fortunately, I was only travelling with my ID-card, while my passport lay safely in a desk drawer at home. Also, this time I had my mum and my aunt with me, who supported me both morally and financially. Please do not take this story as an argument against doing the camino, just keep an eye on your belongings!

Continued below
Samal ajal, kui mina Lucale oma rasket saatust kurtsin, külastas ema ja Iivit albergue-toa akna taga üks nukranäoline külaline, kellele naeratas õnn (küllap mitte esimest korda) saada toidetud õunte, saia ja küpsistega / While I was telling Luca about my sad fate, my mom and my aunt had a visitor behind the window of our hostel room, who had the luck (probably not for the first time) to be fed apples, bread and biscuits

Samal ajal, kui mina Lucale oma rasket saatust kurtsin, külastas ema ja Iivit albergue-toa akna taga üks kurvasilmne külaline, kellele naeratas õnn (küllap mitte esimest korda) saada toidetud õunte, saia ja küpsistega / While I was telling Luca about my sad fate, my mom and my aunt had a visitor behind the window of our hostel room, who had the luck (probably not for the first time) to be fed apples, bread and biscuits

Nüüd pisike kõrvalehüpe – antagu mulle andeks selle vana loo üleskaevamine, aga nagu ma eelpool mainisin, ei oska ma väga hästi minevikku seljataha jätta. Eelmisel korral, mu pikal rännakul oli mul ka üks üldsegi mitte meeldiv lugu, mille puhul ma olen pikalt edasi-tagasi mõelnud, kas kirjutada sellest üks blogikanne või mitte. Räägime siis selle ka siinkohal lühidalt ära. Kui seekordne negatiivne sündmus kujutas endast ootamatut ja järska vapustust – suts ja valmis, siis minu eelmisel, pikal rännakul kurnas mind üks luupainaja kuid. Minu käest on mitmel korral umbusklikult uuritud, et kas tõesti mind keegi sellel pikal teekonnal ei kimbutanud. Jah, tõesti ei kimbutanud. Seda võin vanduda käsi südamel või piiblil või kuhu iganes te soovite, et ma selle käe paneksin. Kõik tee peal kohatud inimesed olid lihtsalt fantastilised ja rännak sujus suisa uskumatult hästi. Kahjuks tuli aga paha minuga Eestist kaasa. Paha nimi oli Reisiguru – see oli minu jaoks õudusunenägu. RG kasutas naiivset ja heausklikku rändurit ära ja tõmbas tal lihtsalt naha üle kõrvade. Uskumatu lugu, kas pole? Minu jaoks oli see äärmiselt ebameeldiv ja põhjustas mulle palju hingelisi kannatusi. Aga nojah – igal ettevõttel oma ärimudel. Ma väga loodan, et ülejäänud RG blogikirjutajatel on RG-ga teised kogemused ja suhted – et nende omavahelised kokkulepped kehtivad ja kõik osapooled on rahul ja õnnelikud. Lõpetasin just ühe andeksandmiseteemalise raamatu lugemise, aga ma veel ei suuda ega oska RG-le andeks anda ega head soovida.

Nii, see õnnetu vargusejuhtum leidis nüüd ebaproportsionaalselt üksikasjalikku kajastust. Aitab juba küll! Aga nagu ma olen viimasel ajal korduvalt kuulnud ja lugenud, on inimese ajul paraku eelsoodumus negatiivseid asju ületähtsustada ja positiivsed tihtipeale üldse märkamata jätta. Ülejäänud retk oli ka seekord väga tore ja läks igati korda.

DSC00496

Järgmisel ööl ööbisime Sarriast mõned kilomeetrid edasi väikses Barbadelo külas, kus ma muide avastasin ühe väga vana ja huvitava romaani stiilis kiriku, mis oli, üllatus, üllatus, pühendatud pühale Jaakobile ehk Santiagole. Sel hetkel, kui ma sinna läksin, oli ta isegi lahti. Hispaanias on enamus caminol asuvaid kirikuid kinni, mis on natuke ootamatu – tegu on ju palverännuteega. Põhjus olevat aga lihtsalt selles, et varastatakse liiga palju …

Barbadelos ööbides juhtus selline asi, et minu kõrvalvoodis olevale Mehhiko tütarlapsele tuli öö varjus Boliiviast pärit noormees külla. Noored olid vastselt üksteist leidnud. Caminol juhtub ju igasuguseid asju. Üks camino nimetusi ongi “tee abiellu”. Kas need noored hiljem ka abiellusid või abielluvad, kes seda teab – võib olla jah, võib olla ei. Igatahes nõudis noormees lakkamatult tütarlapselt: “Suudle mind!” “Aga miks siis ometi mitte?” Need kuumaverelised latiinod nahistasid ja kihistasid seal ning nende jutt läks päris häälekaks. Tagasihoidliku eestlasena ma lihtsalt kannatasin ja ei osanud midagi ette võtta, magada muidugi ei saanud. Õnneks oli üks rootslanna – samuti ju põhjamaalane – märksa hakkajam ning läks nende juurde ja tegi neile märkuse, et kui nad tahavad juttu ajada, siis mingu allkorrusel asuvasse puhkeruumi.

Järgmisel päeval jõudsime väga olulise teetähise juurde – 100 kilomeetri posti juurde – Santiagosse oli jäänud veel sada kilomeetrit kõndida. Sada kilomeetrit on ka miinimum, mis tuleb ära kõndida, et Sinu palverännak piisavalt tõsiseltvõetav oleks ja Sa oleksid ära teeninud Compostela tunnistuse, mida väljastatakse Santiagos. Seekord oli 100 km posti juures üks grupp inimesi suurte karvaste mikrofonide ja kaameratega. Tegemist oli Hollandi televisiooniga, nagu välja tuli. Nad kogusid materjali Camino de Santiagot tutvustava telesaate jaoks. Mind ja minu ema intervjueeriti pikalt. Jutuks tuli ka minu eelmine ülipikk rännak, mis muidugi jälle muljet avaldas. Tädi Iivi oli lihtsalt ilus, sest tema ei räägi peale eesti ja vene keele muid keeli. Kuna meile pühendati nii palju aega, siis on ülimalt tõenäoline, et meil õnnestus Hollandi telestaarideks saada.

Iivi ei räägi küll teisi keeli peale eesti ja vene keele, ja võib-olla leidub veel mõni üksik valdkond, milles ta nii tugev ei ole, aga sellel retkel avaldus tal üks eriline anne – nimelt oskab ta asju oma ellu manifesteerida. Näiteks mingil hetkel ütles ta, et tahaks endale juukseklambrit ja natuke hiljem ta selle maast leidiski. Ta leidis samamoodi ka teisi asju, aga ma ei mäleta mida. Palusin tal mulle natuke raha ka leida, aga miskipärast see ei töötanud …

We had a nice experience at the 100km kilometer post. A team from a Dutch TV channel was preparing material for a TV programme about the camino. They interviewed us for a long time, and of course, were very thrilled about my previous camino through the whole of Europe – they were happy to have caught such a specimen. As they dedicated so much time to us, I am quite sure, that we ended up becoming Dutch TV stars. I look forward to being offered other roles in the future …

The town of Melide is famous for its octopus. It is almost obligatory to have octopus there. I had had some octopus-training during my previous caminos, and had absolutely no problem eating it, although I have to admit I still don’t like the way the suction cups on their arms look. I managed to convince my mom to have a few pieces, but Iivi did not give in.

The next day we walked from Melide to Pedrouzo. We covered 33km which was the longest day’s distance during our camino. By the time we reached Pedrouzo, my mum’s feet were really hurting and she was exhausted. She could still feel the pain the next day, but kept her spirits up. There was also a good reason for it – that was the day of our grand entrance to Santiago!

The End

Kui meie rännaku alguses saatis meid suviselt soe päike, siis Galicias hakkas ilm muutuma. 100 km posti juurest edasi minnes üllatasid meid vihm ja rahe. Kui juba turvaliselt alberguesse olime jõudnud, algas akna taga suisa lumetorm. Tuul keerutas lund ja asi nägi pigem jõulude moodi välja. Järgmisel hommikul teele asudes oli maa kaetud valge lumevaibaga.

Lumine rododendron / A snowy rhododendron

Lumine rododendron / A snowy rhododendron

Melides on suisa kohustuslik kaheksajalga süüa. See linn ei ole veel üldsegi mere lähedal, aga miskipärast on ta kaheksajalgade poolest kuulus. Kõige parem koht kaheksajala söömiseks pidavat olema Garnacha baar. Sinna olin ma ka eelmisel rännakul koos ühe hispaanlaste seltskonnaga sattunud. Suundusime ema ja tädiga siis samuti sinna. Mina võtsin endale taldrikutäie kaheksajalga, plaaniga seda ema ja tädiga jagada. Ema ikka julges paar tükki võtta, aga Iivi keeldus kategooriliselt. Tõsi ta on, et need iminapad kombitsatel ei näe just eriti isuäratavad välja. Pidin siis ise kõik ära sööma ja pärast ägisesin, sest meil oli ka veel muid asju laual lisaks.

Nämma / Yummy

Nämma / Yummy

Järgmise päeva teekond Melidest Pedrouzoni oli meie rännaku kõige pikem päevateekond – 33 km. Emale ja Iivile oli see natuke liiast. Emal hakkas päeva lõpuks jalg ka valutama. See-eest järgmise päeva peale jäi ainult ca 20 kilomeetrit käia, et siis võidukalt fanfaaride, trompetite ja trummide saatel Santiagosse sisse marssida.

Seekordsel rännakul suhtlesin ma üsna vähe teiste inimestega – nõnda see läheb, kui Sul on oma väike kaasmaalaste grupp. Üksi rännates ja reisides kukub nii välja, et ma saan palju rohkemate inimestega tuttavaks. Muidugi see õnnetu varastatud asjade teema viis mind päris paljude inimestega kokku ja ma saavutasin omamoodi tuntuse. Sellel viimasel Santiago-eelsel päeval juhtusin aga rääkima sakslase Markusega. Tema sattus caminole vähi tõttu. Haiglas tuli talle kusagilt selline sõnum pähe, et ta peab caminole minema. Vähiravi tulemusel jõudis asi lõpuks nii kaugele, et ta sai vähist jagu. Siis võttiski ta selle rännaku ette. Muidugi peab ta veel pidevalt arsti juures kontrollimas käima. Üks tema sõber olla ka juba vähist puhtaks saanud, aga siis oli see uuesti arenema hakanud. Loodetavasti läheb Markusel kõik hästi.

Selle päeva pärastlõunal jõudsimegi kenasti Santiagosse. Meie 250 kilomeetri pikkune jalutuskäik oli võiduka lõpuni jõudnud. Läksime katedraalist läbi ning käisime palverändurite büroos oma Compostela dokumentide järel – see on tunnistus, mis tõendab, et Sa oled palverännaku edukalt läbinud. Varasematel rännakutel olin Santiagosse jõudnud novembri teisel poolel ja detsembri keskel ning siis oli palverändureid niipalju vähe, et palverändurite büroos oli selline soe ja isiklik vastuvõtt. Nüüd, aprilli lõpus, oli rändureid juba rohkem, kuigi tipphooajani oli veel aega. Ikkagi oli seekordne vastuvõtt märksa külmem ja toimus konveierimeetodil – tuli sabas oma järjekorda oodata, kus üks ingliskeelt rääkiv tädi oli pandud sulle võltsilt naeratama ja sind õnnitlema selle erakordselt suure saavutuse puhul.

DSC00566

Tere jälle, Santiago katedraal! / Hello again, the Cathedral of Santiago!

Pärast arvutuid öid alberguede ühismagalates tahtsid ema ja tädi Santiagos natuke mugavust nautida ja hotellis peatuda. Meil oligi tõeliselt mõnus ja ilus hotell. Tuleb tunnistada, et ega Tartus-Tallinnas selle hinnaga midagi sarnast ei leiaks. Kui hotelli saabusime, ootas mind üllatus – minu pass oli sinna juba saabunud. Õde oli selle eelmisel pärastlõunal DHLiga Tartust teele pannud ning järgmisel hommikul jõudis ta juba Santiagosse. Kuidas nad seda ometi teevad? Müstika! Endal pole küll kuidagi võimalik Santiagosse nii lühikese ajaga kohale jõuda. Tulevikus tahaksin ennast ka DHL-iga saata.

See on hästi hoitud saladus, aga Santiagosse jõudnud palveränduritel on Santiagosse jõudmise järgsel kolmel (või oli see neli?) päeval Compostela dokumendi ettenäitamisel võimalik kolm korda päevas tasuta süüa saada. Kohaks kus neid vaeseid väsinud rändureid toidetakse on uhke 5-tärni luksushotell “Hostal Dos Reis Catolicos”. See uhke ehitis valmis 15. sajandil ning toimis palverändurite haiglana – niisiis kohana, kus väsinud, vaevatud ja tihti tõbistele palveränduritele peavarju anti ja abi osutati. Selle aja jäänukina on säilinud traditsioon, et igal söögikorral saavad 10 palverändurit hotellis süüa. Aga ega teid hotelli uhkesse restorani ei lasta – seda ärge lootkegi – palverändurid sisenevad restorani köögipoolelt ja neile on seal üks väike söögituba. Meie käisime seal ühel hommiku- ja ühel õhtusöögil.

Näljased palverändurid naudivad õhtusööki oma Hostal Dos Reis Catolicos'i söögitoas / Hungry pilgrims enjoying dinner at the pilgrims' dining room at Hostal Dos Reis Catolicos

Näljased palverändurid naudivad õhtusööki oma Hostal Dos Reis Catolicos’i söögitoas / Hungry pilgrims enjoying their dinner at the pilgrims’ dining room at Hostal Dos Reis Catolicos

Ema ja tädi tahtsid Atlandi ääres ka ära käia ja seal endale teokarpe korjata. Jalgsiminekuks meil enam aega ei olnud, aga bussiühendus Finisterrega on kehvavõitu. Lõpuks võttis ema julguse kokku ja rentisime auto. Mina ju juhtida ei saanud – kahjuks oli ka mu juhiluba varastatud asjade hulgas.

DSC00637

Kilomeeter 0 maailmalõpus – Atlandi ookeani ääres Finisterres

DSC00639

Kilometer 0 at the end of the world: at Finisterre by the Atlantic

Ja jõudiski kätte meie viimane päev Santiagos. Ostsime mõned suveniirid ja käisime keskpäevasel palverändurite missal katedraalis. Tee pealt tuttavaid nägusid oli vähe näha – eks enamus neist olid juba koju sõitnud või teel Finisterresse. Vahepeal mõned inimesed küll tervitasid ja uurisid mu varastatud asjade saatuse kohta, aga kui aus olla, siis mina neid ära ei tundnud. Üks noormees jättis minuga põsemusidega hüvasti, aga teda ma ka ei mäletanud …

Nagu öeldakse – pikk jutt on kaka … Aga kui te lugemisega tõepoolest siiamaani olete jõudnud, siis ehk seekord kõige hullem ka ei olnud.

Nii – üks võlg likvideeritud! Teie muidugi ei teadnud, et mul teie ees selline võlg on, aga süütunne mu hinges ei andnud rahu. Tegelikult on mul plaanis lähipäevil veel paari blogikandega maha saada. Ei, Santiagos ma ei ole vahepeal rohkem käinud, aga selle teemaga seotud üritusi on olnud küll.

Advertisements

Written by maari13

september 8, 2013 kell 6:41 e.l.

Posted in Uncategorized

4 kommentaari

Subscribe to comments with RSS.

  1. Aitäh kirjutamiseks aega võtmast. Selle blogi vahetud lood on nii südantsoojendavad.

    Piret

    september 8, 2013 at 11:18 e.l.

    • Aitäh positiivse tagasiside eest! Sellised kommentaarid on nii motiveerivad – lähipäevil siis veel kaks lugu tulemas 🙂

      maari13

      september 8, 2013 at 3:20 p.l.

  2. Tänan Teid huvitava reisikirjelduse eest.

    E

    september 8, 2013 at 12:52 p.l.

  3. Super lugemine Marika! Aitäh! Eriliselt kõnekas ja hingele pai tegev oli näha pildil taas tuttavaid kohti, teise vaatenurga alt. Üli kurb, et nii suur tõrvalärakas Su seekordset meepurki rikkus, aga õnneks ei pidanud Sa katkestama sest polnud üksi. Tänan Sind igatahes kõigi soovituste eest enne minu reisi ja üks paella on meil veel siiani ühiselt söömata 😉

    Kristel

    september 8, 2013 at 2:37 p.l.


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: