JALGSI TARTUST SANTIAGOSSE

On foot from Tartu to Santiago

Archive for jaanuar 2013

Atlandini ja koju tagasi / To the Atlantic and Back Home

6 kommentaari

Tartu Werneri kohvik. Siin on väga head koogid. Tõsi küll, ehk peaks kookide, jäätise ja šokolaadi söömist nüüd natuke tagasi tõmbama – füüsiline koormus ei ole ju enam endine. Aga pingemaanduseks pärast raadiointervjuud ju ikka võib …

Koju tagasi jõudsin 24. detsembril üsna parajasti jõululauda istumise ajaks. Lennukipileti ostsin ainult kolm päeva varem – odavlennnu kohta oli ta kallivõitu, aga arvestades asjaolusid, et ostsin pileti viimasemast viimasel hetkel ja et tegu oli jõuluajaga, polnudki sugugi nii paha. Üks öö oli vaja mööda saata ka Lutoni lennujaamas, aga Ryanairiga lendamise puhul käib see asja juurde. Üks näide sellest, kuidas teinekord ei tasu asju lõpuni ära planeerida. Inglismaal oli mul vaja Stanstedi lennujaamast Lutoni lennujaama saada. Ma ei julgenud bussipiletit ette ära osta, juhuks, kui lend peaks maandumisega hilinema. Juhtumisi oli samal lennul ka Oxfordi lähistel elav palverändur Ed, kelle auto oli Stanstedi lennujaama lähistele pargitud ja kelle edasise trajektooriga klappis väga hästi minu Lutonisse äraviskamine. Aga siit jälle vastupidine näide: ka Tallinn-Tartu bussipiletit ei ostnud ma samadel kaalutlustel ära. Tallinna bussijaama jõudnud, selgus, et mitme järgmise tunni jagu busse oli välja müüdud … Aga kui ühtmoodi ei saa, siis teistmoodi ikka saab: kõndisin tagasi Tartu maanteele ja ajasin käe püsti. Väike kõhklus oli hinges, et kas see hääletamatulek oli ikka õige tegu – pakane oli päris krõbe ja talveriideid mul ju ei olnud … Seekord tasus risk ennast ära – Soomest töölt naasev Aivo korjas mu oma auto peale enne, kui külm mu ära napsata jõudis.

Jõuludeks koju: koos oma õepoegadega. Home for Christmas: with my nephews.

Jõuludeks koju: koos oma õepoegadega. Home for Christmas: with my nephews.

Cafe Werner in Tartu, my hometown. Lots of beautiful and very tasty cakes here. I guess I should cut back on eating cakes, chocolate and ice cream, now that I will not be getting as much exercise any more as in the past half a year. I should … But surely I can have one as a stress relief remedy after a radio interview (sorry, in Estonian).

I got back home on Dec. 24th. Pretty much right in time to sit at the Christmas dinner table (in Estonia, we mostly celebrate Christmas on Christmas Eve). I had only booked my flights three days earlier. Rather expensive for a bargain flight company, but still quite an acceptable deal for this time of the year. The journey included a night at Luton Airport, but that’s only natural when traveling with Ryanair. In England I needed to get from Stansted to Luton Airport. I was very lucky in that Ed, an English pilgrim, was on the same flight as I. He had his car parked close to Stansted Airport and was going to drive to Oxford from there. Luton was pretty much on his way and he gave me a lift. Good company and a meal together at a pub in Luton! (No luck with having sticky toffee pudding during this very short visit of mine to Britain – I’ll have to wait until the next time.) After arriving in Tallinn, it turned out, that the buses to Tartu leaving in the next few hours were already fully booked. Oh, well, I walked back to the Tallinn-Tartu road and lifted my arm up. I was not entirely convinced this had been a clever idea – the weather was really chilly (-12C) and I had no winter clothes. Luckily, this time it worked out: Aivo, who works in Finland and was returning home for holidays, picked me up before the cold could snatch me.

For several reasons the last part of the journey had been the most difficult. Firstly, the weather was mostly rather horrible – rain, rain, rain … and wind. Well, nothing to do there – Galicia just is the rainiest part of Spain. But thanks to the rain it is also very green. Another factor that rendered the post-Santiago part difficult was my mental state of indecisiveness. I had been walking for more than half a year and now this long journey was about to finish. Or not … As it happened, during this final part I once again walked quite a lot with Alin, the Romanian guy. He was going to continue to Portugal. I also started to quite seriously consider continuing my pilgrimage to Fatima and possibly further. It was a rather tempting option. The morning after my arrival in Finisterre, my backpack got locked in at the hostel while I was having my morning coffee at the cafe next doors. I only got it back after 4 pm. At first I was upset, since due to this mishap I lost a whole day of walking. Yet, the event turned out to be positive in a way, since it made me slow down a bit and finally find time to check the flight fares to Estonia. During the rather sleepless night that followed I made my mind up about returning home for Christmas. Meeting Paul again was also really nice. After a month apart I had already met him a few times since Ponferrada. However, as those times he was in the company of his new travel companion, it somehow turned out this way that we spoke very little with each other. In Finisterre he was on his own again, and we had a chance to speak longer and say good-bye properly – after all we had shared a very long portion of the way in Germany and France.

Kui võimalik, siis eelistan oma jalad ikka kuivad hoida, aga mõnikord lihtsalt ei ole valikut ... / I prefer to keep my feet dry if at all possible, but sometimes there is just no choice ...

Kui võimalik, siis eelistan oma jalad ikka kuivad hoida, aga mõnikord lihtsalt ei ole valikut … / I prefer to keep my feet dry if at all possible, but sometimes there is just no choice …

Rännaku viimane osa oli mõneski mõttes kõige raskem. Ilm oli valdavalt vihmane ja kallas ikka päris korralikult. Mis teha – Galicia lihtsalt on Hispaania kõige vihmasem piirkond. Neil päevil kõndisin taas mitmel korral koos rumeenlase Aliniga. Atlandi ookeani saime varbaga esimest korda ära proovida Muxia linnakese lähistel. Muxiast Finisterresse minnes tegin väikse kõrvalhaagi ja külastasin Cabo Touriñani poolsaart, kus asub mandri-Hispaania kõige läänepoolsem punkt. Muxia ja Finisterre vaheline märgistus oli teatud määral segadust tekitav ja paaril korral eksisin ära. Hiljem kuulsin Alinilt (kes jättis Cabo Touriñani külastamata ja jõudis seega Finisterresse enne mind), et tema eksis ka samades kohtades ära.

Cabo Touriñan: Hispaania kõige läänepoolsem punkt, kuigi tihti peetakse selleks ekslikult Finisterret (otsetõlkes "maa lõpp") - mis teha, vanasti ei olnud inimestel nii täpseid mõõtmisvahendeid / Cabo Touriñan - the actual westernmost point of Spain, although Finisterre ("land's end") traditionally has this fame - in the old times people just didn't have precise enough measurement equipment

Cabo Touriñan: Hispaania kõige läänepoolsem punkt, kuigi tihti peetakse selleks ekslikult Finisterret (otsetõlkes “maa lõpp”) – mis teha, vanasti ei olnud inimestel nii täpseid mõõtmisvahendeid / Cabo Touriñan – the actual westernmost point of Spain, although Finisterre (“land’s end”) traditionally has this fame – in the old times people just didn’t have precise enough measurement equipment

Järgmisel päeval juhtus selline lugu, et sellal kui mina kõrval asuvas kohvikus hommikukohvi jõin, pandi mu seljakott hostelis luku taha. Kätte sain ta lõpuks alles 4 ajal pärastlõunal. Alguses olin löödud, et ei saanudki sellel päeval edasi kõndida, aga lõpp-kokkuvõttes oli väike hingetõmbamis- ja mõttepaus hea – ma olin läbi Hispaania tuisanud nii, et tulejutt taga. Viimastel päevadel olin üsna segaduses olnud, et mis siis ikka edasi teha. Pärast enam kui poolt aastat kõndimist oli raske pidama saada. Alin kavatses edasi Portugali kõndida ja ka minul oli paras kiusatus selles suunas jätkata. Samas olin Hispaanias kiirustanud eelkõige selle mõttega, et oleks veel võimalus jõuludeks koju tagasi jõuda …

Hórreo: Galicias väga levinud ehitis - omamoodi "viljaait" / Hórreo - a typical granary in Galicia

Hórreo: Galicias väga levinud ehitis – omamoodi “viljaait” / Hórreo – a typical granary in Galicia

Sel päeval Finisterres kohtasin taas ka Pauli. Olin teda küll pärast kuupikkust lahusolekut Ponferradast saadik juba mitmel korral kohanud, aga kuna ta oli neil kordadel oma uue rännukaaslase seltsis, siis kuidagi kukkus nii välja, et rääkisime omavahel väga vähe. Finisterres oli ta taas omapead ja nii saime veel lõpetuseks natuke koos aega veeta ja korralikult hüvasti jätta – olime me ju ometigi Saksa- ja Prantsusmaal päris pika maa koos rännanud.

Kilomeeter null Finisterre tuletorni lähistel / Kilometer zero close to Finisterre Lighthouse

Kilomeeter null Finisterre tuletorni lähistel / Kilometer zero close to Finisterre Lighthouse

Sel õhtul jõudsin lõpuks ometi nii kaugele, et uurisin internetis natuke lennupiletite hindu. Öösel unetult voodis keereldes jõudsin otsusele, et selleks korraks oli piisavalt jalutatud ning aeg oli tagasi koju pöörduda. Järgmisel hommikul pärast lennupiletite ostmist kõndisin Pauli saatel randa ja pesin vana kombe kohaselt Atlandi ookeanis oma rännumustuse maha – teisisõnu, käisin ujumas. 20. detsembri kohta polnudki vesi nii hullumoodi külm. Rannas sain oma varbad naftaseks (või oli see miski tavott; võimalik, et see oli pärit veel 2002. a seal lähedal põhja läinud tankrilt Prestige) – pidin väga kõvasti vaeva nägema, enne kui selle enam-vähem eemaldatud sain. Mõtlesin, et vaesed linnud, kes ennast selle mögaga ära määrivad – nende lips on siis küll läbi …

Pärast ujumist Atlandi ookeanis: 20. detsembri kohta polnudki vesi nii hullumoodi külm / After a swim in the Atlantic: considering that it was Dec. 20th, the water was not all that cold

Pärast ujumist Atlandi ookeanis: 20. detsembri kohta polnudki vesi nii hullumoodi külm / After a swim in the Atlantic: considering that it was Dec. 20th, the water was not all that cold

See päev oli ühtlasi mu viimane kõndimise päev – nii olin hommikul otsustanud: kui mereäärne silmus Olveiroa, Muxia, Finisterre, Olveiroa tehtud saab, siis Santiagosse naasen juba bussi või häälega; nii saan enne kojulendu veel poolteist päeva Santiagos veeta. Mu viimane rännupäev algas isegi päris kena ilmaga, aga õhtupoole ilm pöördus – sellist vihma, tuult ja tormi ei olud ma sellel rännakul veel tunda saanud. Lisaks eksisin veel natuke ära ka ning mu telefoni gpsi määratud asukoht ei tahtnud Google Mapsi andmetega kuidagi klappida – teed, mida mööda mul kaardi kohaselt oli vaja minna, lihtsalt ei eksisteerinud. Tükk aega kolistasin mööda pimedat Figueiroa-nimelist külakest koerte haukumise saatel edasi-tagasi ja ringiratast. Lõpuks ei jäänudki muud üle, kui valida natuke pikem, aga reaalselt olemasolev tee. Nii kujunes viimane rännupäev veel parajaks võitluseks ning Olveiroasse kohale jõudsin läbivettinu- ja poolkülmununa alles poole kümne paiku õhtul – liiga hilja ja liiga väsinud selleks, et ennast rännaku lõpu puhul veel kohalikus baaris mõnusa õhtusöögiga premeerida. See-eest pakkusid kaks sealses hostelis peatuvat hispaania noormeest mulle neist ülejäänud sööki ja kohalikku veini – omamoodi tähistamine seegi.

Järgmisel päeval ilmnes, et mu ainus variant Santiagosse saamiseks oli hääletamine, kuna busse sinna Olveiroast ei käi. Hääletamine osutus oodatust vaevalisemaks. Kokkuvõttes käisin ka sel päeval veel päris palju kilomeetreid maha. Kui üks auto lõpuks kinni pidas, siis roolisolev naine ütles mulle, et inimesed ei võta hääletajaid peale, kuna neil on hirm. Vot seda ma ei osanud küll arvata, et ma nii hirmuäratav välja näen! Santiagosse jõudsin kolme autoga ning seal oli mul mitmeid toredaid taaskohtumisi teiste Hispaania jaakobiteedel varemkohatud palveränduritega.

This slideshow requires JavaScript.

Advertisements

Written by maari13

jaanuar 3, 2013 at 10:47 p.l.

Posted in Uncategorized