JALGSI TARTUST SANTIAGOSSE

On foot from Tartu to Santiago

Archive for november 2012

¡Hola España! Tere Hispaania! Hello Spain!

leave a comment »

See on tegelikult nüüd juba natuke vananenud uudis. Üle Hispaania piiri kôndisin juba enam kui nädal aega tagasi. Tôsi küll, nii ühel- kui teiselpool piiri oli ikka seesama Baskimaa. Kuidas iganes sellele asjale ka vaadata, nüüdseks olen igatahes päris Hispaanias: neli päeva tagasi sisenesin sellisesse Hispaania piirkonda nagu Castilla y León ja nüüd istun Burgose raamatukogus. Tänane postitus tuleb kahjuks ilma fotodeta, kuna siinsel arvutil ei ole SD-kaardi slotti (kui lähiajal selline vôimalus avaneb, siis lisan kandele ka mône foto).

Mööda GR10-t jôudsin Atlandi-äärse Prantsuse linnakese Hendayeni. Seal ületasin üle Bidasoa jôe kulgeva Santiago silla ja jôudsin nii Irunisse, mis asub juba Hispaania territooriumil. Üle silla jôudnud, oli mul hirmus hea meel eest leida juba eelmisest aastast tuttavad kollased nooled, mis Hispaanias näitavad teed Santiago poole. Seda Santiago teed, mida mööda ma nüüd kôndima asusin, tuntakse Baski jaakobitee, sisemaa jaakobitee vôi Bayonne’i tee (Via de Bayona) nime all. See on üks ajaloolisi jaakobiteid, aga märgistatud sai ta vôrdlemisi hiljuti ning ilmselgelt on ta palju vähem tuntud kui Camino Frances (Saint-Jean-Pied-de-Port’st algav jaakobitee). Ühtegi teist palverändurit ma sellel teel ei kohanud. Briviesca hosteli külalisteraamatu viimane sissekanne oli kuu aega tagasi tehtud. Leidsin paaril korral üle hulga aja CouchSurfingu kaudu öömaja, ülejäänud kordadel ööbisin palverändurite hostelites (mille hinnaks oli sellel teel 3-4 eurot). Teisel-kolmandal päeval oli hirmus palju mööda asfalti kôndimist ja tööstusmaastikku, aga ülejäänud ajal on küll päris nauditav ja ilus tee olnud. Selle tee haripunkt, nii meetrites kui emotsionaalselt, oli San Adriani tunneli läbimine. See on kôrgel mägedes asuv looduslik koobas, mida juba iidsetest aegadest on kasutatud mägede ületamisel läbipääsuteena. Praegugi saab seal veel näha roomlaste ajast pärit sillutist.

Alates Bidasoa jôe ületamisest Irunis on inimesed olnud jälle väga sôbralikud ja kontaktialtid. Tihti tehakse minuga tänaval juttu. Nii mônelgi kônetajatest on endal mingid jaakobitee kogemused. Prantsusmaal kulges tee ainult läbi väikeste külade ja linnade. Tihti oli tegu väga ilusate kohtadega, aga nad kippusid olema väga inimtühjad ja justkui väljasurnud. Siinne tee on kulgenud ka läbi natuke suuremate linnade ja tänavatel on pidevalt inimesi näha.

Kuulsin, et Eestis tuli lumi maha. Ka siin on päris külm. Üleeile oli kole ja vihmane päev, aga eks pea kôike olema … Nüüd lubatakse juba suisa lund (tegelikult eile enne Burgosesse jôudmist juba nägin natuke lund maas, aga väga väga vähe).

Burgoses suubus Via de Bayona Camino Frances’i. Sel ööl ööbis hostelis 14 palverändurit, nii et edaspidi saab elu jälle vähem üksildane olema.

This news is actually already somewhat out of date: I crossed the Spanish border already more than a week ago. True, the Basque Country was on both sides of the border … By now I am definitely in Spain: four days ago I entered in the region of Castilla y León and at the moment I am sitting at the library of Burgos. Unfortunately, today’s post will be without photos, since the computer here does not have an SD slot (if I find a possibility in the near future, I’ll add some photos to the post).

I followed the GR10 until Hendaye, where I crossed the bridge of Santiago over the river Bidasoa into Irun and Spain. From there I followed the yellow arrows (these mark the way to Santiago in Spain) of Via de Bayona. This St James’ Way is much less known than Camino Frances and I did not see any other pilgrims. While staying at the pilgrims hostel in Briviesca, the last entry in the guestbook was from a month ago. As for spending the nights, a few times I used the services of CouchSurfing, while the rest of the nights I spent in the pilgrims hostels (which cost ca 3-4 euros on this way). The highest point and the highlight of Via de Bayona was crossing the Tunnel of San Adrian, a natural cave in the rock, high in the mountains that has been used as a mountain pass since ancient times.

After crossing the river Bidasoa, people became very open and friendly: they often start to speak to me in the street. Several of them have some camino experience of their own. In France, the way passed mostly through very quiet little villages and towns, very nice, but quite often rather deserted. In Spain the way has crossed some slightly bigger towns and cities as well, and there are always people in the streets.

It has become rather cold here. The day before yesterday was very gray and with heavy rain. Now the forecast is that there will be snow (I already saw just a little bit of snow yesterday before arriving in Burgos).

Camino de Bayona joined Camino Frances in Burgos. Last night there were 14 pilgrims in the hostel. Life will be less lonely in the next days …

Written by maari13

november 30, 2012 at 11:47 e.l.

Posted in Uncategorized

Neli päeva üksindust / Four Days of Solitude

6 kommentaari

Pärast seda kui teised, verivärsked palverändurid asusid varahommikul Saint-Jean-Pied-de-Port’st lõuna suunas teele, hakkasin mina astuma lääne poole mööda pikamaa matkarada romantilise nimega GR10. Ilm oli soe ja päikseline ja taas kord oli tunne, et universum toetab minu ettevõtmist. GR10 on märksa tõsisem matkarada kui jaakobitee – kuigi Püreneede see ots on madalam kui Saint-Jean-Pied-de-Port’st teisele poole minnes, on kõrguste vahed päris suured ning siin on tõsist ronimist ja kivide peal turnimist. Üksikuid teisi matkajaid kohtasin ka sellel teel, aga siiski päris vähe. Enamasti kõndisin uhkes üksinduses. Vahel vahetasin paar sõna Püreneede otsas vabalt ringi kolistavate lammaste, ponide, hobuste ja kitsedega. Pea kohal tiirutasid pea koguaeg hiigelsuured kotkad, kes pidevalt tähelepanelikult mäekülgi skännisid ja aeg-ajalt ürgaegsete lendavate dinosauruste moodi (või kust ma seda tegelikult tean?) häälitsusi kuuldavale tõid – kindlam oli igatahes võimalikult elus välja näha.


Öösiti sai jälle telgis magatud. Muidu oli mul plaan õhtuti mägedest alla orgu jõuda ja võimaluse korral kusagil puude all telgikoht leida, et võimalikult soojem oleks, aga kuna mul ei olnud vahemaade kohta täpset informatsiooni, siis juhtus teisel õhtul nii, et pimeduse saabudes olin tuhande meetri kõrgusel mäeharjal. Pimedas oli oht teemärgistus silmist kaotada ja muidugi ka kivide peal ronimine keerulisem, nii et otsustasin, et tulebki sinnasamma telk püsti panna. Öösel tõusis üsna kõva tuul, telk laperdas tuules ja magasin ainult tükati, kuna mul oli hirm, et tuul mu koos telgiga kuristikku lennutab. Hommikul oli aga ilus mäeharjalt päiksetõusu vaadata. Kui jaakobitee puhul korrutatakse pidevalt, et selle tee puhul ei ole oluline kiirus, vaid „sügavus“, siis GR10 puhul võtsin tempo ikka päris alla: vahepeal peatusin iga kolme sammu järel, sest vaated olid lihtsalt nii ilusad. Kunagi tulevikus tahaksin GR10 kogupikkuses läbi rännata …

In the morning when other, fresh and new pilgrims set off towards the south from Saint-Jean-Pied-de-Port, I headed to the west, following the marks of GR10, a long distance hiking path. This path is definitely more difficult than the St James’ Way, but also more beautiful. In this season, I only met very few other hikers. Otherwise, my only company were the sheep, the goats, the ponies and the horses that roam around freely in the Pyrenees. And the awe inspiringly huge vultures – sometimes the sky was almost dark with them. They were constantly scanning the sides of the mountains – safer to look as alive as possible. Although my plan was to get down to the valley each night and find a place for my tent preferably under some trees, the second evening I was high up on the ridge when the night fell, since I had no precise information about the distances. As it was not easy to see the path marking in the dark, there was the danger to get lost, and sure, it was also not very safe to scramble between the stones in the light of a head torch. I decided that the best thing at this point was to just plant my tent there. At night I was scared by the very strong gusts of wind – I was afraid that they might throw the tent (and me inside) over the edge of the precipice … The views have been breath-takingly beautiful – at times I stop after each three steps just to admire the views. I hope that at some point in the future I’ll be able to walk the whole length of the GR10.

Since last afternoon I have been staying in Saint-Pierre-d’Irube with the family of the sister of Marc, another pilgrim, whom I mentioned earlier in this blog. I was warmly welcomed and offered to stay longer, but according to the weather forecast tomorrow’s going to be a beautiful day, while the day after it’s going to be miserable – better to walk the remaining bit of GR10 tomorrow and continue on flatter paths the day after. Pierre’s and Christine’s friend Anne arranged an appointment with a dentist for me here. I was very surprised, and very pleasantly, of course, when after the little repair work, the dentist did not charge me anything and said that he was happy to help a pilgrim.

This is most probably my last longer blog entry – tomorrow morning I will take my laptop, my tent and my mat to the post office. I have been carrying this weight too long – now it’s time to make my life a bit lighter – hopefully this will have a positive effect on my foot’s condition as well. Computers are available in most of the pilgrims’ hostels in Spain, but the fee is so high that last year I completely avoided using them. Although spending several hours at these computers and writing the blog is unfortunately out of the question, I will sometimes try to inform you about how far I’ve got …

Christine’i, Pierre’i ja nende lastega õhtusöögilauas / With Christine, Pierre and their children at dinner table

Eile-täna olen ühe siin blogis varem mainitud jaakobitee palveränduri, Marci õe pere juures Saint-Pierre-d’Irube’is. Mind võeti väga soojalt vastu ja öeldi, et puhaku ma siin nii kaua kui tahan. Nojah, hea meelega jääksingi päeva võrra kauemaks, aga homseks lubatakse ilusat ilma – siis oleks hea see viimane jupike GR10 lõpuni jalutada, ülehomseks see-eest lubatakse päris viletsat ilma, siis on siledama maa peal lihtsam. Tänaseks hommikuks oli Christine’i ja Pierre’i sõber Anne mulle hambaarstikülastuse organiseerinud. Minu suureks üllatuseks ei soovinudki hambaarst pärast väikse parandustöö tegemist mingit tasu, vaid ütles, et tal on hea meel, et sai palverändurit aidata …

Anne’iga kohalikke mereande proovimas / Anne and I enjoying the local seafood

See on tõenäoliselt mu viimane natuke pikem blogikanne. Homme hommikul viin oma arvuti koos telgi ja matiga postkontorisse. Olin seda mõtet juba mõnda aega haudunud, et oma rännaku viimase osa teen natuke kergema kandamiga. Veel haigusevimm sees oma rasket kotti üle Püreneede vinnates sai selles osas lõplik otsus tehtud. Ka jalale peaks kaalu vähendamine hästi mõjuma. Enamikes Hispaania palverändurite hostelites on arvutid olemas, aga nende kasutamine on nii kallis, et eelmisel aastal hoidusin ma sellest täielikult. Internet ei ole loomulikult ühe palveränduri esmavajadus. Sealse tariifiga tundide viisi blogi kirjutada ei tule paraku kõne alla. Püüan siiski vähemalt aeg-ajalt märku anda, et kui kaugele ma olen jõudnud.

This slideshow requires JavaScript.

Written by maari13

november 20, 2012 at 1:57 e.l.

Posted in Uncategorized

Ring on täis / The Circle Has Been Completed

2 kommentaari

Saint-Jean-Pied-de-Port, see on koht, kust ma eelmisel aastal oma Santiago-teed alustasin. Eile õhtul jõudsin siia tagasi. Eelmisel aastal siin olles ei osanud ma üldse ette kujutada, et ühel heal päeval tulen siia jala …

Santiago värav Saint-Jean-Pied-de-Port’s – aasta tagasi ei osanud ma arvata, et lähenen sellele väravale teiseltpoolt. The gate of Santiago in Saint-Jean-Pied-de-Port: a year ago I had no idea I would be approaching this gate from this side.

Viimase nädala kõndisin valdavalt koos Kanadast pärit Britta-nimelise tütarlapsega. Juhtusime temaga Lectouris ja Condom’s samasse kohta ööbima. Siis liikus tema edasi, aga mina jäin oma blogi kirjutama. Arvasin, et ega ma talle enam järele ei jõua. Oma eelmist blogikannet lõpetades sain temalt e-maili. Tuli välja, et tal oli sel päeval enne Éauze’i jõudmist olnud ebameeldiv kogemus ühe liputajaga, kes teda mitu kilomeetrit jälitas. (Kummaline tõik selle loo juures on see, et Éauze’i turismiinfo oli varemgi selle liputaja kohta kaebusi saanud ning teisedki kohalikud inimesed olid temast varem kuulnud. Brittale meenus, et juba enne teeleasumist oli ta mingist foorumist selle meesterahva kohta lugenud.) Ta uuris, et ega ma ei tahaks paar järgmist päeva koos kõndida. Olin olnud kahevahel, et kas jääda teiseks ööks Condom’sse või veel õhtu eel natuke edasi liikuda. Päev otsa oli valdavalt vihma sadanud ja pimeduse saabumiseni ei olnud enam kaua aega, ka jalal oleks puhkuse üle hea meel olnud … Britta e-mail aga veenis mind siiski teele asuma. Seekord ma ei kõndinud mööda märgistatud rada vaid valisin teise tee, kuna ei tahtnud selle liputaja tavalisele mängumaale ööseks telkima jääda. Järgmisel keskpäeval sain Éauze’s Brittaga kokku ja edasi kõndisime juba üheskoos. Paraku oli Saint-Jean-Pied-de-Port tema seekordne lõppsihtpunkt (Hispaania osa kõnnib ta millalgi tulevikus): täna hommikul istus ta rongi ja sõitis ära Nîmes’i.

Koos Brittaga. Britta and I.

Yesterday I arrived in Saint-Jean-Pied-de-Port. This is the place where I began my walk to Santiago last year. A year ago I could not imagine that one day I would be arriving here on foot …

For the last week or so I have mostly been walking with Britta, a Canadian girl. We happened to sleep in the same gîte (hostel) in Lectour and in Condom, then she walked ahead and I stayed behind to write my previous blog entry. I thought I’d never catch up with her. As I was finishing my blog entry I received an e-mail from her. She had had an unpleasant experience with a flasher who had been following her for several kilometers. She asked me whether I would be willing to walk together for the next few days. It had been raining for most of the day and was soon going to get dark, also my foot would have probably appreciated a day of rest, but Britta’s e-mail convinced me to still do some walking that evening. This time I did not follow the marking and took an alternative route, as I did not want to camp at the usual playground of the flasher. (A strange thing about the story was that the tourist information people in Éauze had had complaints about the flasher before and other local people had also heard about him. After the encounter, Britta remembered having read about this man on some forum well before setting out on her way.) I met up with Britta in Éauze next day and we continued together until Saint-Jean-Pied-de-Port. This was her final destination this time (she will do the Spanish part another time), and this morning she took a train to Nîmes …

Saint-Jean-Pied-de-Port 2011

Saint-Jean-Pied-de-Port 2012

Asphalt, asphalt, asphalt … A lot of walking on asphalt in the recent days. My injured foot hates it. Now I can really tell the difference between walking on natural surface and on asphalt. In medieval times pilgrims may have had less high-tech footware, but they were lucky enough not to have to walk on asphalt. Asphalt is evil. The last several days Britta helped me to carry my laptop so that my backpack would weigh a bit less and it would be a bit easier for my foot. One day when Sauveur (means “the saviour”), a French man from the Pau region, walked with us, he carried my heavy backpack and I walked the whole day with his little backpack. My foot said a big “thank you” to Sauveur for this.

I am not keen to sleep in the tent any more. Now that the nights tend to be rather cold and it becomes dark early, it is much more pleasant to spend the evening hours in some warm place in a pleasant company. Also, sleeping in the tent is not always cheaper than sleeping in a gîte.  The owner of the bakery-gîte in Arthez-de-Béarn was so impressed about the 4000 km that I have already done that he let Britta and me stay for free. The stay included a delicious fish casserole (probably the best fish I’ve ever had) in the evening and freshly baked bread, croissants and pain au chocolat for breakfast!

On the other hand, staying in a gîte does not always mean that it is warm. Last night at the ohterwise nice municipal gîte of Saint-Jean-Pied-de-Port I felt so cold that I had to put on a woolen hat. Today I feel pretty sick. I don’t think it will be getting any more serious though, since usually my body waits until I get back home before getting really sick.

I wish I could already reduce the weight of my backpack and send the tent and the mat back home, but I am likely to still need this equipment for a while, since instead of taking the very popular route, Camino Francés, that I took last year, this time I’d like to opt for an alternative route …

Britta ja Sauveur. Britta and Sauveur.

Asfalt, asfalt, asfalt … Viimastel päevadel on väga palju asfaldil kõndmist olnud. Keskaegsete palverändurite jalanõud olid tehnoloogiliselt kahtlemata tagasihoidlikumal tasemel, aga vähemalt ei pidanud nad tookord oma jalgu asfaldi peal lõhkuma. Nüüd, kus mu jalg on tundlikum kui tavaliselt, saan looduslikul pinnal ja asfaldil kõndimise vahest eriti hästi aru – asfalt on jalgade vaenlane. Britta on mitmel viimasel päeval mind aidanud ja minu arvutit kandnud – et mu seljakott natukegi vähem kaaluks ja mu jalal tiba kergem oleks. Ühel päeval, kui meil oli seltsis Pau lähistelt pärit prantsuse noormees nimega Sauveur (eesti k. päästja) läks mul koguni nii hästi, et ta kandis minu suurt seljakotti ja mina sain päev otsa tema väikse paarikilose seljakotiga kõndida. Selle eest ütles mu jalg Sauveurile valju häälega aitäh! Jah, jalg ei ole küll justkui oluliselt paranenud, aga hea uudis on see, et ta seisund ei ole ka halvenenud.

Ega telgis ei ole enam väga tahtmist ööbida. Esiteks kipub külm olema, teiseks läheb juba varakult pimedaks. Hoopis meeldivam on see õhtune aeg kusagil soojas ja meeldivas seltskonnas veeta. Ega see telkimine alati kokkuhoid ei olegi. Näiteks Arthez-de-Béarni pagariäri gîte’is ööbides avaldasid minu juba käidud 4000 kilomeetrit sealsele omanikule sedavõrd muljet, et ta otsustas minu ja Britta käest raha mitte võtta. Õhtul kui sinna gite’i jõudsime, sõid teised sealsed ööbijad juba pagari valmistatud õhtueinet, mille nad olid aegsasti ette tellinud. Kui meie sinna jõudsime, jätsid nad osa sellest einest lahkesti meile. See oli parim kala (magusas palsamiäädikakastmes), mida ma kunagi söönud olen. Hommikueineks saime värskelt küpsetatud saia, croissante ja pain au chocolat’sid.

Samas jällegi ei ole sees ööbides ilmtingimata soojem. Viimasel ööl siin Saint-Jean-Pied-de-Port’i linnale kuuluvas gîte’is ööbides hakkas mul öösel nii külm, et panin villase mütsi pähe. Mitu päeva on mul külmetusetunne olnud ning täna tunnen end kaunis tõbisena. Tõenäoliselt see asi hullemaks ei lähe, sest tavaliselt ei ole mul kombeks reisides haige olla – enamasti võtan selle asja alles koju jõudes korralikult ette.

Nojah, tahaks küll juba oma seljakoti kaalu vähendada ja telgi ning matkamati ära koju saata, aga kuna seekord on mul plaanis natuke teist teed minna kui eelmisel aastal, siis on karta, et mul läheb seda varustust veel mõnda aega vaja. Kui valiksin sama tee, mida eelmisel aastal käisin, siis on Hispaania piir ainult poole päevateekonna kaugusel. Camino Francés on kõige populaarsem ja tuntum Santiago-tee: eile oli siin Saint-Jean-Pied-de-Port’s palju värskeid palverändureid, kes täna hommikul vara oma esimesele päevateekonnale asusid (nagu mina aasta tagasi). Mina tahan seekord natuke teist teed mööda minna ja veedan veel mõned päevad siinpool Prantsuse-Hispaania piiri …

This slideshow requires JavaScript.

Written by maari13

november 13, 2012 at 4:31 p.l.

Posted in Uncategorized

Jälle teel / On the Road Again

leave a comment »

Nüüd olen kolm päeva taas teel olnud. Espalais’st tuli lahkuda, kuna Vincent ja Sylvie võtsid ise samuti rännutee jalge alla ja sulgesid oma maja ajutiselt külalistele. Variant oli kõndida ainult kilomeetrike ja siis oma jalga edasi puhata, aga kord juba teel olles oli mul kange tahtmine jätkata. Jala seisukord küll tõtt-öelda ei paistnud nädalase puhkuse jooksul eriti muutunud olevat. Sellegipoolest oli pärast nädalast pausi väga hea jälle teel olla.

Maalilised varemed Castet-Arrouy’ lähistel. Picturesque ruins near Castet-Arrouy.

Esimesel ööl jäin õige pisut enne Miradoux’-nimelist kohta telkima. Kuigi Vincenti majas oli põhimõtteliselt igaühe oma valik, kui palju raha sinna jätta, jätsin ma kokkuvõttes maha oluliselt enam, kui mu keskmine nädakulu oli seni olnud – seega on põhjust natuke kokkuhoiurežiimi harrastada. See oli mul esimene öö uue magamiskotiga. Oma puhkepausi ajal hääletasin ühel päeval Agen’i lähistele ja täiendasin natuke oma varustust. Uus magamiskott on oluliselt soojem (aga ka 400 grammi raskem, paraku), kuid vastu hommikut hakkas mul sel tuulisel ööl ilma päästetekita siiski külm.

Now I have been walking again for three days. I had to leave Espalais, since Vincent and Sylvie were also going to go for a pilgrimage and closed their house for visitors for a while. There was the option to just walk a kilometer and continue my pause, but once I was on the move, I really wanted to go on. My foot’s condition, to be honest, seemed not to have improved much as compared to a week earlier. Nevertheless, it was great to be on the road again after a week’s pause.

The first night I camped just outside Miradoux. Although staying at Vincent’s house everybody could choose how much money they wanted to leave, in the end I left considerably more than had been my average weekly expenditure so far at this journey – hence there’s a good reason to try to economize a bit now. This night I used my new sleeping bag for the first time. Whilst taking the rest at Espalais, one day I hitch-hiked close to Agen to buy some new gear. Although the new sleeping bag is considerably warmer (however, also 400 grams heavier), towards the morning of this windy night I was still cold without the emergency blanket.

Next morning I walked to Miradoux, where I wanted to have a morning coffee at Therese’s place. I had heard her name many times during my stay at Vincent’s place. Therese is 74 years old, very positive and full of life. Quite a character! She scolded me for having camped outside instead of sleeping at her house. She said she wants no money from anyone. (But how was I to know?!) In addition to the coffee, a yoghurt, fruits and chocolate appared in front of me on the table. She also gave me some fruit to take along. Therese made a strong point about the need to eat and sleep well while on the camino – if you don’t do that, you’d better go home! She took a look at my foot and placed an elastic plaster on it with a very professional move (later I learned that she had been working as a nurse for quite a while). She asked me to stand up and try it out – when I was not sure about whether I was feeling better, she was upset – people think too much instead of trusting their senses. Therese said I should keep the plaster for a week. There was no talk about the need to rest. Who knows what’s the right way to go? I very much believe that one’s own attitude plays a vital role in the recovery process, however, the border between maintaining a positive and optimistic attitude and stubborn refusal to recognize the presence of a real problem is not quite clear to me. At the moment I take the view that my foot has had a rest, it has been taken care of and now we will try to move on. Every now and then I try to find a moment to do some stretches too.

When leaving Therese’s place I nevertheless wanted to leave some money, she refused outright. At Therese’s place I also replaced my walking stick. By now mine had lost so much of its length that it didn’t even reach my waist any more. As such it was not of much use to me. I would have really liked to take this walking stick back to Santiago (it was given to me by a Swiss man who had just got back from Santiago), but there’s the hope that some other pilgrim who is considerably shorter than me will take it with her from Therese’s place.

Yesterday, on the way from Lectoure to Condom there was a choice between taking a longer route via La Romieu or going straight to Condom. In La Romieu there’s a famous church complex that belongs to UNESCO heritage. At the point where the paths split there was an information board, which said that the last entry to the complex was 45 minutes prior to the closing time at six. I did not know the exact distance to La Romieu, but I estimated it to be around five kilometers (it was six as it turned out later). As there were exactly 50 minutes until the last entry, there was no way I could make it walking with the normal speed. I still decided to go. I was afraid that even running I might get there just a little bit too late, but I hoped it would still be possible to convince the people to let me in. I ran almost the whole distance, with my injured foot and a backpack of 15 kilos. I arrived at the church at 5:17 pm. It was not obvious where the entry was. A man on the window of a house on the opposite side of the street said that I’d need to go through the tourist information. I had just passed the tourist information and it had looked closed. I went back. It was 5:18. A man was smoking a cigarette next to the tourist information office. When I stopped at the door, he entered through the side door and came to meet me. When I asked whether it might still be possible to visit the church, he said that the lights had been turned off, it was all dark and he was about to leave. It was clear that there was no space for negotiation. I walked around the corned of the house, looked at the giant church, UNESCO heritage, and cried. I needed to cry. It felt good. Then I walked through the, no doubt, beautiful village of La Romieu, which, however, looked sad and gray and desolate in the rain and falling night, and continued my way to Condom.

Jala eest on hoolt kantud. The foot has been taken care of.

Järgmisel hommikul jalutasin Miradoux’sse, kus plaanisin hommikukohvi Therese’i juures juua, kelle nime olin Vincenti pool olles korduvalt kuulnud. Therese on 74 aastat vana, aga väga elurõõmus ja ettevõtlik. Alustuseks sain tema käest pahandada, et olin tema kodus magamise asemel telkima jäänud. Ta ütles, et ta ei taha kellegi käest raha. (Aga kust ma seda oskasin ette arvata?!) Lisaks kohvile otsis ta mulle välja jogurti, puuvilja ja šokolaadi. Puuvilja sain ka pärast oma kotti kaasa. Therese rõhutas, et teel olles on kindlasti vaja hästi süüa ja magada – kui Sa seda ei tee, siis mine parem koju! Ta vaatas ka mu jala üle ja pani sellele professionaalse liigutusega elastikplaastri peale (hiljem sain teada, et ta on pikalt õena töötanud). Ta lasi mul jala peale astuda ja tahtis teada, kuidas tunne on. Kui ma ei osanud kohe öelda, siis ta oli nördinud – inimesed mõtlevad liiga palju, selle asemel, et oma enesetunnet usaldada. Therese ütles, et see mähis tuleks nüüd nädalaks peale jätta – ei mingit juttu sellest, et jalale peaks ilmtingimata puhkust andma. Mine võta kinni. Ma usun, et enda meelestatus mängib paranemisprotsessis kindlasti väga tähtsat rolli, aga mulle ei ole veel päris selge, kust jookseb piir positiivse ja optimistliku suhtumise ning reaalse probleemi põikpäise eiramise vahel. Hetkel on mu nägemus selline, et mu jalg on saanud puhata, tema eest on hoolt kantud ja nüüd püüame ikka koos jälle edasi minna. Muuhulgas püüan leida mahti ka aeg-ajalt natuke venitusi teha.

Turul koos Therese’i ja veel ühe sõbraliku Miradoux elanikuga. At the market with Therese and another friendly inhabitant of Miradoux.

Kui Therese’i poolt lahkudes talle siiski natuke raha tahtsin jätta, siis ütles ta kindalt „ei“. Therese’i juures vahetasin välja ka mind pikka aega teeninud rännukepi. See oli nii palju lühemaks kulunud, et ta ei ulatunud mulle enam vöönigi ja sellisena ei olnud tast mulle kuigi palju tolku. Oleksin küll tahtnud selle rännukepi teistkordselt Santiagosse viia (meeldetuletuseks: sain ta kingituseks vastselt Santiagost naasnud šveitslaselt), aga ehk toimetab selle Therese’i juurest edasi mõni minust oluliselt lühem palverändur.

La Romieu kirikukompleks. The church complex of La Romieu.

Eile teel Lectoure’st Condom’ tuli ühes kohas valida, kas teha lisahaak La Romieusse või minna otse. La Romieu’s on UNESCO maailmapärandi nimekirja kuuluv kirikukompleks. Teede lahknemiskohas oli seda tutvustav plakat, kus oli muuhulgas kirjas, et viimased külalised lastakse sisse 45 minutit enne sulgemisaega, kella kuut. Ma ei teadnud, kui kaugel La Romieu sellest kohast täpselt asub – minu hinnang oli umbes viis kilomeetrit (hiljem selgus, et kuus) – viimase sissepääsuni oli mul aega täpselt 50 minutit. Hariliku kõndimistempoga sinna kohale jõuda ei olnud enam võimalik. Tuli otsustada. Otsustasin siiski minna. Mul oli küll kartus, et isegi joostes võin jõuda sinna tiba liiga hilja, aga lootsin, et leian eest mõistvad inimesed, keda on võimalik nõusse rääkida mind siiski sisse laskma. Jooksin pea kogu tee, oma haige jala ja 15-kilose seljakotiga. Kiriku juurde jõudsin kell 17:17. Ei olnud kuigi ilmne, kustkaudu sinna siseneda tuli. Üks mees vastasmaja aknal ütles, et siseneda tuleb turismiinfo kaudu. Olin sellest just möödunud ja see oli mulle tundunud kinni olevat. Läksin sinna tagasi. Kell oli 17:18. Üks mees tegi infobüroo kõrval suitsu. Kui ma ukse juurde seisma jäin, siis sisenes ta sinna külgukse kaudu ja tuli mulle vastu. Ma küsisin, et kas oleks veel võimalik kirikut külastada, aga tema ütles, et tuled on kustutatud, kõik on pime ja tema nüüd lahkub. Oli selge, et siin ei olnud võimalik enam mingeid läbirääkimisi pidada. Kõndisin ümber maja nurga, vaatasin seda võimsat kirikut ja nutsin. Mul oligi vaja nutta. See oli hea tunne. Siis kõndisin läbi kahtlemata ilusa, aga praeguses vihmas ja hämaruses nukra ja mahajäetuna tunduva La Romieu küla ning jätkasin teed Condom’ poole.

This slideshow requires JavaScript.

Written by maari13

november 5, 2012 at 2:45 p.l.

Posted in Uncategorized