JALGSI TARTUST SANTIAGOSSE

On foot from Tartu to Santiago

Soovimatu kuid paratamatu peatus

2 kommentaari

Täna on juba minu teine päev Espalais’-nimelises asulas paigal. Lootsin, et jalg paraneb tasapisi uute mugavate kingadega käies, aga selle asemel juba alanud põletikuprotsess aegamööda üha ägenes. Valu ei olnud küll tappev – üleeile oli kõndida veel täiesti võimalik, aga asi ei tundunud sugugi õige. Eile näitasin oma jalga siin ühele arstile ja saingi kardetud vastuse – vaja on paus teha ja puhata. Arst ütles, et vähemalt nädal aega. Esimesel hetkel tundus selline uudis väga kurb, aga võib-olla tuleb seekord oma keha ja mõistuse häält kuulda võtta – ma ei taha mitte ainult ühes tükis Santiagosse jõuda, vaid ka oma ülejäänud elu veel käimisvõimeline olla, ning tegelikult mine tea, milleks see peatus veel hea võib olla, peale selle, et jalg saab aega paranemisega tegeleda. Võib-olla on tegu hoopis varjatud õnnistusega. Siin mulle üle hulga aja väike harjutus, kuidas lihtsalt päevast päeva elada, samas paigas kohal püsida ja mitte edasi liikuda.

Vincenti maja. Vincent’s house.

Pärast eilset lõunasööki: Marc (palverändur), Vincent, mina, Paul. After yesterday’s lunch: Marc (pilgrim), Vincent, me, Paul.

Peatun Vincenti juures – ta majutab palverändureid oma kodus – igaüks jätab annetuse vastavalt oma võimalustele ja sisetundele. Vincent kõndis 2008. aastal le Puy’st Santiagosse, see maja siin tee ääres meeldis talle. Oma rännaku lõpetanud, sai ta teada, et maja oli müügiks ning nii ta asuski siia ümber (ta on tegelikult Šveitsist pärit). Kas ma siia terveks nädalaks jään või võtan vahepeal midagi muud ette, seda ma ei oska veel öelda, aga siin on väga mõnus ja kodune olla. Paul on ka praegu veel siin. Hetkel teeb ta õues tööd ja katab maja sissesõiduteed katusekivitükkidega. Varsti hakkame kõik koos lõunat valmistama. Kui blogi tehtud, siis vaatan, kas ma saan ka siin millegagi kasulik olla.

Muuhulgas on mul väga hea meel, et see peatus tuli nüüd ja mitte natuke varem – olen väga rahul, et sain oma ema ja tädiga jaakobiteel kõndimise kogemust jagada. Nende rännak jäi raudteetöötajate streigi tõttu ootamatult päeva võrra lühemaks kui algselt plaanitud, aga lasengi nüüd edasi oma emal muljeid jagada.

Today is already my second day in Espalais. I was hoping that my foot would recover now that I have new comfortable shoes, but the process of inflammation, once started, got gradually worse. It was still possible to walk the day before yesterday – the pain was not that bad, but things were clearly not right. Yesterday I showed my foot to a doctor and received the answer that I had feared – I need to stop and take a rest. At least for a week, the doctor said. At first, this news made me very sad, but maybe this time I have to listen to the voice of reason and my own body – not only do I want to arrive in Santiago in one piece, but I also want to be able to walk for the rest of my life … And who knows why this pause might be beneficial besides my foot having time to recover and repair itself – maybe it is a blessing in disguise. Paul has told me many times that the world/universe/God doesn’t necessarily give you what you want, but it does give you what you need. It has been a long time since I stayed at the same place for an extended period of time without moving any further – here’s a little exercise for me of just living day after day.

I am staying at Vincent’s place. Vincent hosts pilgrims at his home. Everyone can leave a donation to cover the expenses according to their possibilities. In 2008 he walked from Le Puy to Santiago. Seeing this house here, he immediately liked it. After finishing his camino, it turned out that the house was for sale, and thus he moved here (he is originally from Switzerland). I am not sure whether I will stay here the whole week or will do something else in between, but it is very comfy here – it feels like home. Paul is also still here. At the moment he is working outside, covering the drive-way with pieces of roof tiles. Soon we will start to prepare the lunch, all together. When I will be done with the blog, I’ll see whether I can be of help with something as well.

In any case, I am happy that this break in walking happened now and not any earlier – I am very happy that I could share the experience of walking St James’ Way with my Mom and my aunt. They themselves were very satisfied with the experience. Unfortunately they had to leave a day earlier than originally planned – due to the strike of the French railway workers.

Before my Mom left, we did a pack exchange. She had brought along my old backpack that is more than 15 years old. I trust much more it being able to accompany me the whole way to Santiago than the new backpack that was seriously falling apart after two months of use.

“Saime Vaylatsist liikuma, kui juba sadama hakkas. Kuna meid oli hoiatatud, siis olid palverändurid vihmaks valmis. Jalas vihmapüksid, seljas vihmakindel tuulepluus või vihmakeep üle kõige, seljakoti peal eraldi vihmakate ja jalas kindlasti veekindlad jalatsid (teadjad rääkisid Coretex materjalist). Minu jalatsid olid kodus veekindla materjaliga töödeldud ja pidasidki vihmale vastu. Sadas umbes tund üsna tugevasti, siis hakkas järele jääma, ja edasi oli kuni minu ja Iivi reisipäevade lõpuni imeilus kuiv suveilm. 

Kõndisime sellel päeval palju mööda metsaseid radu. Kiduravõitu tammepuud olid valdavaks liigiks kivisel pinnal. Üldse olid kõik meie matkapäevad erinevas looduses. Oli väikesi kruusa- ja asfaltteid, põlluääreteid, mäkkeronimisi ja laskumisi, kõrgel mäeveerul kõndimist, kaugeleulatuv vaade ühele poole, pärast pööret teisele poole. Oli maisipõlde, viinamarjaaedu, ploomipuuaedu ja viigipuid. Viinamarjad olid küll koristatud, mahalangenud ploomid juba käärisid, kuid viigimarjad sai ära proovitud. Ka maisipõldudelt olid tõlvikud juba läinud, pruunid varred ootasid sissekündmist.

Minu ja Iivi matk kestis koos pooliku esimese ja ootamatult poolikuks jäänud viimase päevaga kokku kuus päeva, täispäevadel kõndisime keskeltläbi 25km, ühtekokku tegime umbes 110 km pikkuse matka. Kogu kraam oli seljakottides kaasas, minu kott kaalus umbes 12kg. Uskumatu küll, aga raskuse kandmisega, nii nagu jala käimisegagi, harjub.

Kolmanda päeva õhtuks olime Cahorsis kohal. Seekordne öömaja oli Gite Saint Laurent. Gite on lihtsamat tüüpi kodumajutus, kus tubades on rohkem voodeid ja erinevad inimesed paigutatakse ühte tuppa. Vannituba ja WC on eraldi. Gite’is nii nagu teisteski majutustes on hea tuba ette reserveerida. Prantsuskeelt mitteoskavad inimesed saavad seda teha infopunktis. Seal aidatakse majutust raamatust otsida ja helistada. Raamatus on majutuste kohta tingmärkidega pakutavad teenused. Tänapäva palveränduritele on väga tähtis wifi olemasolu. Meie gite oli vanalinnas keskaegses majas. Kitsas trepp viis kolmandale korrusele, kus oli nelja voodiga tuba, kõrval WC ja dušširuum, teisel korrusel oli köök ja alumisel oli esik. Selline kitsas maja kuulus mehele, kes hakkas pensionile jääma. Ta oli maja ostnud ja selle renoveerinud eesmärgiga palverändureid majutada ja nii pensioniajaks uut tegevust leida. Peremees näitas meile kätte lähedaloleva restorani, kus saime maitsvat ja odavat hiina toitu (söök 6 ja jook 3 eurot). Hommikusöögi serveeris ta lisatasu (5 eurot) eest ise. Selleks oli standardne valik: kohv, sai, või, džemm, juustu asemel seekord jogurt (kuna olime eelmisel õhtul jogurtisoovi maininud).

Pont Valentre

Cahors oli üle hulga aja üks suurem linn Maarika teel ja seepärast oli tal enne teeleasumist mitmeid asju ajada, nagu näiteks postiga mõned esemed ära saata. Muidugi tuli ka Cahorsi vaatamisväärsused üle vaadata. Kuna meie Iiviga olime linnale juba esimesel saabumisel tiiru peale teinud, otsustasime ise teele asuda. Jaakobitee viis üle iidse silla Pont Valentre ja kohe tuli järsust nõlvast üles ronima hakata, Cahors on ju all orus. Võtsime seda lõiku Iiviga tükk aega, aga kell 11 olime ülal ja edasi klõpsusid meie matkakepid juba tasasemal teel. Paari tunni pärast püüdsid meid kinni Maarika ja Paul. Sõime piknikulaudade taga kaasasolevat kraami: saia, juustu, suitsuvorsti, Iivi varutud viinamarju, jõime vett. Joogivee võtmise koht oli sealsamas. Neid on aeg-ajalt palverändurite tee ääres.

Poole seitsme paiku jõudsime selle päeva öömajja, ühte gite’i Lascabanes’is. See oli õige tagasihoidliku sisustusega. Üks vooditest meie neljases toas oli narivoodi. Vooditel oli madrats, tekk ja padjapüüris padi. Palverändurid kasutasid omi magamiskotte, või nagu meie, oma lina. Käterätt pidi ka enda oma olema.

Õhtusöögi laua taha kogunes kella seitsmeks sõbralik seltskond. Õhtusöögi soov tuli juba öömaja broneerimisel öelda. Rõõmus taaskohtumine oli kanadalase Jimiga, kes oli meiega pikemalt juttu teinud matka alguspäeval Cajarcis. Tema ei olnud Cahorsisse sisse rännanud, lõikas teed  ja seetõttu jõudiski meile nüüd järele. Jalaprobleemi tõttu  hoidus ta rasketest tõusudest ja langustest ning valis sageli ka autotee. Maarika kõnnib eranditult mööda Jaakobiteed. See ei lähe sugugi otse Santiago poole. Lisakilomeetreid tuleb rohkesti. Näiteks Cajarcist Cahorsi rändasime 60km, kuigi autoteed mööda oleks see olnud 40km. Maarika oli meiega kohtumise ajaks rännanud ligikaudu 4000km ja 1000 oli veel ees.

Õhtusöögi lauas istus ka üks saksa abielupaar. Nemad oli Jaakobiteed käinud osade kaupa, igal aastal mõni jupp, nüüd kõndisid nad Prantsusmaal. Nemad ei olnud öömajaga rahul, et kuulutavad ennast tegelikkusest paremana, ja lubasid järgmisel ööl päris hotelli minna.

Õhtusöök on kõikjal olnud kolmekäiguline: supp, praad ja magustoit, punane vein ja vesi ikka ka. Väsinud jalad ja selg, soe dušš, hea kõhutäis, võimalus mõnusalt pikali heita – elu on mõnus. Vaene Maarika, kes jälle oma blogiga pidi tegelema ja selleks kella poole kaheni une arvelt aega näpistas.

Hommikusöök kell 8 söödud, asusime varase tunni värskuses teele. Sihiks oli Lauzerte ca 26 km kaugusel. See oli meie matka ilusaim päev, kahjuks aga ootamatult ka viimane. Ilm oli nii suvine ja vaated nii ilusad. Olime laugjate mägede piirkonnas ja ülal kõndides nägi kaugele. Mäenõlvadel laiusid põllud või rohumaad, mõni traktor töötamas, põldude vahel väike salu või majade grupp, künka otsas kirik. Keskpäeva paiku möödusime tiigist. Tiigi kaldal einet võttes ei saanud hoiduda ujumise mõttest. Nii saigi oktoobri lõpus Prantsusmaal ka ujutud.

Montcuqi turismiinfo lahke töötaja pani meile järjekordsed templid ja soovitas järgmist kodumajutust, Iivi soovil seekord veidi kallimat ja paremat, et saaks ka privaatsust nautida. Viimased tõusud ja laskumised olid päris väsitavad. Ühte järsku savist teerada pidi alla laskudes nägime ees kõrge mäe otsas meie sihtpunkti Lauzerte’i. Sinna ronimine tundus liiga ennastületav. Ja ennäe imet, meie kodumajutus oligi sealsamas, enne Lauzertet’i. Perenaine-peremees Margaret ja John olid üle 70sed inglased. Margaret oli aiakujundaja ja neil oli inglismaal olnud imeilus suur aed, mida ekskursioonibussidega vaatama sõideti. Selle korrashoidmine hakkas neile üle jõu käima ja nad asusid ümber Prantsusmaale. Koha valik ei olnud juhuslik, nad olid selles piirkonnas juba 30 aastat puhkust veetmas käinud, see meeldis neile nii väga, et otsustasid päriselt sinna asuda. Otsustati rändajatele kvaliteetset majutust pakkuda. Naljatati, et ärilisest vaatepunktist on maja asukoht optimaalne. Rändaja on võtnud raske tõusu ja siis veel raskema laskumise, ja kui peab valima Lauzertesse tõusmise või  nende juurde jäämise vahel, siis valib viimase. Nende kolm väljaantavat tuba olid maksimaalselt kahele inimesele, oma isikliku vannitoaga ja väga maitseka sisustusega. Ühene tuba maksis 45 ja kahene 55 eurot. Pesu sai pesta 6 euro eest. Perenaise valmistatud õhtusöök maksis 16 eurot inimese kohta. Kuigi õhtusöögist võis loobuda, perenaine sellesse hästi ei suhtunud (toas sööjad ajavad toitu maha). Imelik oleks ka olnud eraldi oma toas istuda, kui pererahvas osade külalistega paar tundi mitmekäigulist õhtusööki sööb. Nii et saime porgandi-tomati püreesuppi, eraldi käiguna salatit oma aia saadustest, siis loomaliha-seene hautist kartulipüree ja lillkapsaga ja lõpuks inglisepärast magustoitu – vormikooki põldmarjade ja mustsõstraga, peale vaniljekastet. Pudel punast veini ja vesi oli joogiks. Kes soovisid, said lõpuks veel teed või kohvi. Peab ikka olema tahtmist iga päev sellist õhtusööki valmistada! Peremees Johni serveerida oli hommikusöök. Tema käis lisaks majutustööle hobikorras ühes kooris laulmas, tal pidi hästi madal bass olema.

Raudteetöötajate streik tõi ootamatu muudatuse meie plaanidesse. Hommikune e-mail Lauzertes kinnitas, et nüüd on streik kindel ja ära jääb just meie rong Agen-Pariis 25ndal oktoobril. Ostetud piletite kompenseerimiseks pidavat e-meilile vautšer saadetama, mida saab siis aasta jooksul Prantsusmaa rongides kasutada. Meie Iiviga küll ei näe ette, et meil seda vaja võiks minna. Aga plaan päeva jooksul veel 25 km Moissac’i matkata oli rikutud. Tuli hakata otsima tagasisõiduvõimalusi Pariisi. Raskendavaks asjaoluks oli see, et kõik saadetud teated ja juhatatud saidid valikuvõimalustega olid prantsuskeelsed. John Lauzerte majutuses oli Google-translaatori harjunud kasutaja (tema prantsuse keel ei olnud hea) ja laskis arvutil streigiteate kiiresti tõlkida. Mõistsin, et Prantsusmaa majutajad kasutavad translaatori abi sageli. Minu kirjavahetus esimese majutajaga Cahorsis oli just selline, et mina kirjutan inglise keeles ja tema prantsuse keeles vastu, nagu saaks inglise keelest aru. Kohale jõudes selgus, et ta ei oska sõnagi inglise keelt. Iivi, kui kodumajutuse pakkuja Tartus ja inglise keele mitteoskaja, sai idee ka seda kasutama hakata.

John soovitas minna Lauzerte’i infopunkti ja sealt nõu küsida. Infopunktis ei tahetud transpordi asjadega aga üldse tegeleda, ka firmasse helistada mitte, et teada saada, kui kaua streik kestab. Infopunktis wifit ei olnud, oli tasuline arvuti. Õnneks oli sealsamas väljas ühe suletud kohviku wifi levi, ja ka parool oli aknal kirjas. Väikeste kogemustega internetisurfajatena saime jälle abi Maarikalt. Tema selgitas välja, et meie kuupäeval lähevad rongid Cahorsist ja et kui täna pileteid veel müüakse, siis järgmisel päeval streiki ei tule. Tegime uue piletiostu läbi interneti, broneerisime majutuse üheks ööks Cahorsis ja hakkasime otsima tagasisõidu võimalusi Cahorsisse, sest Lauzerte oli õnneks suure tee ääres. Mingit regulaarset bussiliini polnud. Oli võimalus kas hääletada või takso võtta. Otsustasime kindla peale minna ja takso võtta (35 km ja 65 eur).

Lauzerte – ilus aga inimtühi. Lauzerte – beautiful, but deserted.

See oli üks imelik päev Lauzerte’is. Oli imeilus suvepäev, linn oli tõeline vaatamisväärsus, iidne, kitsaste tänavatega, kitsad trepid alumistele tasemetele, huvitav väljak infopunkti ees, kus sillutis kerkis ühes nurgas üles nagu paberileht. Ometi, elu oli nagu välja surnud, kohvikud ja poed kinni, või just siis kinni, kui meie tahtsime sinna minna, inimesi ka eriti ei liikunud, infopunkti mees infot ei jaganud.

Viimane lõunasöök enne lahkuminekut. The “good-bye” lunch.

Asjatades selles linnas oli kell jõudnud 3 pärast lõunat saada. Maarika pakkis kogu oma seljakoti ümber minu seljakotti, mis oli tegelikult tema vana ja oli veel võimeline teenima. Tema praegune seljakott, mis mitmest kohast rebenes sai tagasisõiduks mulle. Paul, kes ka kannatlikult meiega oli ja üksi teed ei jätkanud, parandas kenasti ära Maarika haraliseks muutunud matkakepi otsa. Ka Jim (kanadalane) jõudis lõunaks Lauzerte keskväljakule ja jäi meie asjade kulgu jälgima. Siis möödus meist üks taanlane, kes tegelikult elas sealkandis ja kes teadis, et kõik söögikohad on juba kinni, väljaarvatud üks all ringi juures, kus tavaliselt autojuhid söövad ja kust võiks mõnelt suurelt autolt küütigi saada. Naised said tema autoga alla, mehed tulid jala. Söögikoht oli juba ennast sulgemas, suured veoautod olid läinud. Taanlane selgitas ära minu ja Iivi õnnetu loo streigiga ja meile lubati süüa anda. Istusime väljas laua ümber, kolm eestlast (mina, Iivi, Maarika), austraallane Paul ja kanadalane Jim. Lauale toodi 2 suurt vaagnat vorsti, juustu, liha ja aevilja lõikudega, saia ja võid. Tellisime kes õlut, kes kohvi või mahla. See oligi meie rännaku pidulik lõpetus. Rääkisime kõik kui tore meil oli, kiitsime üksteist, vahetasime kontakte, jätsime head aega. Paul ja Jim suundusid lähedalasuvasse poodi toidumoona varuma. Maarika pani meid takso peale, mis tuli kokkulepitult pool neli, ja läks siis teistele järele, et õhtul ikka veel kõndida ja siis võibolla üle hulga aja telgis ööbida.”

This slideshow requires JavaScript.

Advertisements

Written by maari13

oktoober 27, 2012 kell 12:21 p.l.

Posted in Uncategorized

2 kommentaari

Subscribe to comments with RSS.

  1. Väga armas 🙂

    Jane

    oktoober 28, 2012 at 3:45 p.l.

  2. Küll need pikutamisepäevad ka ära kuluvad! Kindlat meelt!

    Katre P.

    oktoober 30, 2012 at 8:59 p.l.


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: