JALGSI TARTUST SANTIAGOSSE

On foot from Tartu to Santiago

Uued kingad ja hallailmad

leave a comment »


17. oktoober

Täna öösel ööbin Brigitte’i juures. Brigitte kõndis kaks aastat tagasi Grenoble’ist Santiagosse ning pärast esimest sadat kilomeetrit oli tal otsus tehtud, et edaspidi tahab ta palveränduritele ulualust pakkuma hakata. Santiagost naasnuna hakkas ta sobivat kohta otsima ning leidis selle Saint-Rochi-nimelises külas – tema enda sõnul näitas jumal talle ise selle koha kätte. Brigitte võttis mu avalikäsi vastu, pakkus mulle nii tubli kõhutäie tema enda valmistatud sööki nagu ma juba ammu saanud ei olnud, ning kuulnud, et ma enamasti ainult saiast ja juustust toitun, asus mulle järgmiseks päevaks moonakotti kokku panema.

Brigitte’i ja Inglismaalt pärit Thomasega. With Brigitte and Thomas (from England).

Oct. 17th

This night I am staying chez Brigitte – at Brigitte’s place. Brigitte walked to Santiago two years ago and after the first one hundred kilometers it was clear to her that after returning home she would like to start to host pilgrims at her place. She welcomed me with open arms and offered me lots of delicious home-made food – something I had really missed on my journey. Hearing that my main diet was bread and cheese, she prepared a picnic bag for me to take along the next day.

I left Le Puy without finding a suitable pair of new shoes. I decided that the shoes I had would have to do until the next bigger town. However, it turned out that the by now very thin heals were a bigger problem than I had anticipated – I started to seriously hurt my heels on stones and asphalt. The day after leaving Le Puy I had to swap the shoes for the sandals, as these still had good soles. Yet they were rather unstable, and climbing up and especially descending the rocky paths, I was running the risk of spraining my ankle.

The same morning I met a group of ten French pilgrims who immediately started to think about where I could get new shoes. When we had coffee together at a bar, they asked the barman and barwoman whether they might be able to help me. The barwoman brought me two pairs of her own shoes to try on, but as she was a little woman, her shoes were too small for me. Then she called her brother, who arrived shortly with an almost brand new pair of shoes that were a perfect fit for me. That’s how I got a new pair of shoes – simply as a present!

My foot has not fully recovered yet, but I hope that it will soon. Tomorrow will be a hard day, but it should get easier afterwards, since two pilgrims from Estonia will be joining me for a week – as for them this is going to be the very beginning, we will be doing shorter distances.

We’ve had some very cold days, and especially nights. After one such night on the plateau of Aubrac when I was busy surviving below my two life blankets rather than sleeping, as I opened the door of the tent, the ground was white. Fortunately not with snow, but just frost. Yet this is still too extreme for my summer camping equipment. The next night I was camping with Aymeric, a very nice French guy from Paris. He had his camping stove with him. For four hours we tried to get the water to boil, but as the weather was working against us, we ended up having to eat half-cooked pasta that night.

The path has taken me through many nice villages with beautiful stone houses. The most picturesque of all was Conques with its steep narrow streets. That’s where Aymeric’s pilgrimage finished this time as he had to return to work in Paris.

Le Puyst lahkusin ma kokkuvõttes ilma uusi sobivaid jalatseid leidmata. Mul oli teip kaasas ja mõtlesin, et kui jalanõud päris ära lagunevad, siis mõnda aega õnnestub neid ehk veel teibiga koos hoida. Kokkuvõttes osutus see, et kannad olid väga õhukeseks kulunud, palju suuremaks probleemiks. Juba pikemat aega olin läbi taldade kõiki jala alla jäävaid kive tundnud. Mõõdukas koguses võis seda isegi jalamassaažina vaadelda, aga kui mõni kivi täpselt kanna alla jäi, oli mõnikord väga valus. Le Puyst lahkumisele järgneval hommikul kingi jalga pannes oli vasak kand nii valus, et otsustasin, et nüüd aitab – nende kingadega enam edasi minna ei saa. Ei jäänud muud üle, kui sandaalidega jätkata, millega kivistel tõusudel ja eriti laskumistel muidugi üsna tõsine jala väljaväänamise oht oli.

Baaris: Charles, Corinne ja külastajad. At the bar: Charles, Corinne and customers.

Samal hommikul kohtasin kümnekonnast prantslasest koosnevat palverändurite gruppi. Nad hakkasid kohe hoolega mõtlema, et kust mulle uued jalatsid saada. Lõuna ajal kutsusid nad mu Saint-Privat-d’Allieris ühte baari kohvi jooma. Seal küsisid nad nii baarmani, baaridaami kui seal parasjagu viibivate klientide käest, et ega neil mulle mingeid jalatseid pakkuda ei ole. Baaridaam tõi mulle kohe kaks paari oma jalanõusid proovida, aga et ta ise oli tilluke naine, siis olid ka ta kingad mulle kaugelt liiga väiksed. Seejärel tellis ta oma venna ühe kingapaariga kohale. Kuigi mul sel hetkel sellesse ettevõtmisse väga usku ei olnud, osutus, et venna toodud kingad (praktiliselt tutikad) istusid mulle suurepäraselt. Ja nii ma saingi sealt baarist uued kingad – lihtsalt niisama, kingituseks!

Uued kingad. New shoes.

Alati ei paista päike – ma lihtsalt kipun ilusa ilmaga rohkem pilte tegema. The sun is not always shining – it is just that I am more likely to take photos when the weather is nice.

Jalavalust ma kahjuks veel täiesti üle ei ole saanud – mõnel päeval teeb ta rohkem ja mõnel päeval vähem liiga. Loodan siiski, et jalg tasapisi kosub ja ma päris pausi tegema ei pea. Homme on mul pikk päev plaanis, aga edaspidi läheb tõenäoliselt mõnda aega natuke kergemalt, kuna minuga on nädalakeseks liitumas veel kaks palverändurit Eestist – et nende jaoks on see alles algus, siis küllap koos teeme lühemaid distantse ja lisaks on plaanis öösiti korralikes öömajades ööbida. Tegelikult on siin palverändurite ja muidu matkajate peale mõeldud ja mitmesugustes hinnakategooriates öömaju on päris palju. Hinnad algavad nii kümnest eurost öö hostelite ühismagamissaalides. Kuna hooaeg on selleks aastaks möödas, siis paljud neist öömajadest on juba suletud või suletakse kuu lõpus, aga kes otsib, see ikka leiab.

Ilma on olnud väga mitmesugust. Vahepeal kiskus juba päris külmaks. Pärast Le Puy’d oli veel pikalt tuhande meetri kõrgusel ja kõrgemal kõndimist. Kui ma Aubraci platool ühel kargel hommikul telgiukse avasin, märkasin oma suureks üllatuseks, et maa oli valge. Siiski mitte lumi, vaid kõigest hall. Aga minu suvise telgivarustuse jaoks siiski liialt ekstreem – sel ööl ei tulnud mul magamisest eriti midagi välja – olin oma magamiskotis kahe päästeteki all ellujäämisega ametis. Järgmisel õhtul jäin telkima koos Pariisist pärit Aymericiga. Tal oli ka matkapliit kaasas. Neli tundi proovisime vett keema saada, aga külm õhutemperatuur töötas meile vastu ja nii ei jäänud meil sel õhtul muud üle, kui pooltooreid makarone süüa.

Hommikul oli maa valge. In the morning the ground was white.

Tee on mind viinud läbi mitmete väga ilusate vanade kivimajadega asulate. Kõigist kõige muljetavaldavam oli orunõlval paiknev maaliline Conques oma kitsaste järskude tänavatega. Juba mitu päeva olin ma oma teekoda Aymericiga jaganud, aga tema rännak lõppes selleks korraks kahjuks Conques’is, kuna tal oli vaja Pariisi tööle naasta.

Aubraci ilusad lehmad. The beautiful cows of Aubrac.

This slideshow requires JavaScript.

Written by maari13

oktoober 21, 2012 kell 11:22 p.l.

Posted in Uncategorized

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: