JALGSI TARTUST SANTIAGOSSE

On foot from Tartu to Santiago

Archive for oktoober 2012

Kodust lahkumine ja teised vanad kanded/ Leaving home and other old posts

3 kommentaari

Olen endiselt Espalais’s. Tõenäoliselt veel paar päeva, enne kui oma jalga uuesti proovima lähen. Hetkel kasutan salaja internetti. Vincent leiab, et see blogimine ja interneti kasutamine mõjub kahjulikult mu isiklikule jaakobitee kogemusele ja tal on paljuski õigus. Aga kuna ma olin selle kande jaoks juba enam kui pool tööd ära teinud, siis püüan ta nüüd ikka ruttu ära avaldada, seni kui Vincent koos teistega lähedal asuvas linnakeses poes on.

Kuna Reisiguru lehel ei olnud enam linke kõigile minu seal avaldatud vanadele blogikannetele, siis panen nad siia kirja. Paraku ei ole mul mingit garantiid selles osas, kui kauaks need artiklid seal veel üles jäävad.

Koduväravast välja. Out of the home gate.

  1. Proloog – kuidas mul tekkis mõte Tartust Santiagosse kõndida
  2. Homme teele
  3. (1. päev) Tartust Nuustakule
  4. (2. – 6. päev) Ületasin Läti piiri
  5. (8. & 9. päev) Läti maa ja rahvas
  6. (10. – 12. päev) Läti keskpaigast kuni Daugava jõeni
  7. (13.– 15. päev) Hüvasti Läti, tere Leedu!
  8. (16. – 22. päev) Leedu, nagu lauaga löödud (I OSA)
  9. (16. – 22. päev) Leedu, nagu lauaga löödud (II OSA)
  10. (16. – 22. päev) Leedu, nagu lauaga löödud (III OSA)
  11. (23. – 32. päev) Leedu lõpp ja lõputu Poola algus
  12. (33. – 37. päev) Suured järved ja verejanulised sääsed
  13. (38. – 43. päev) Esimene tuhat on täis (I osa)
  14. (38. – 43. päev) Esimene tuhat on täis (II osa)
  15. (44. – 50. päev) Poola keskpaigast edasi – uusi maailmu avastamas (I osa)
  16. (44. – 50. päev) Poola keskpaigast edasi – uusi maailmu avastamas (II. osa)
  17. (51.-64. päev) Viimased sõõmud Poola õhku ja … Tere Saksamaa! (I osa)
  18. (51.-64. päev) Viimased sõõmud Poola õhku ja … Tere Saksamaa! (II osa)

Koos õepoegadega minu lahkumispeol. With my nephews at my farewell party.

I am still in Espalais. Probably still a couple of days before going to try out my foot’s condition. At the moment I am secretly using the internet. Vincent finds that writing this blog and using the internet is not beneficial to my personal experience of the St James’ Way, and in many ways he is right. However, as I had already done more than half of the work for this entry here, I would quickly like to publish it while Vincent is away with others, shopping in a nearby town.

During the first part of my journey, up until getting to Germany, my blog was published at a commercial travel website. Luckily, this arrangement came to an end. Below, I am including the links to my old blog entries – they are in Estonian only, but with lots of photos. Unfortunately, I have no guarantee as to how long these entries will still be available for.

  1. Prologue – How I Got the Idea to Walk from Tartu to Santiago.
  2. Leaving Tomorrow
  3. (Day 1) From Tartu to Nuustaku
  4. (Days 2 – 6) I Crossed the Latvian Border
  5. (Days 8 & 9) Latvia: the Country and the People
  6. (Days 10 – 12) From the Middle of Latvia until the Daugava River
  7. (Days 13 – 15) Good-bye Latvia, Hello Lithuania!
  8. (Days 16 – 22) Lithuania, Flat Like a Pancake (Part I)
  9. (Days 16 – 22) Lithuania, Flat Like a Pancake (Part II)
  10. (Days 16 – 22) Lithuania, Flat Like a Pancake (Part III)
  11. (Days 23 – 32) The End of Lithuania and the Beginning of Endless Poland
  12. (Days 33 – 37) Great Lakes and Blood-thirsty Mosquitoes
  13. (Days 38 – 43) The First Thousand is Done (Part I)
  14. (Days 38 – 43) The First Thousand is Done (Part II)
  15. (Days 44 – 50) From the Middle of Poland Onwards – Discovering New Worlds (Part I)
  16. (Days 44 – 50) From the Middle of Poland Onwards – Discovering New Worlds (Part II)
  17. (Days 51 – 64) The Last Breaths of Polish Air and … Hello Germany!
  18. (Days 51 – 64) The Last Breaths of Polish Air and … Hello Germany!

Kodust lahkumine: koos pere ja sõpradega. Leaving home: with family and friends.

Advertisements

Written by maari13

oktoober 30, 2012 at 9:54 e.l.

Posted in Uncategorized

Soovimatu kuid paratamatu peatus

2 kommentaari

Täna on juba minu teine päev Espalais’-nimelises asulas paigal. Lootsin, et jalg paraneb tasapisi uute mugavate kingadega käies, aga selle asemel juba alanud põletikuprotsess aegamööda üha ägenes. Valu ei olnud küll tappev – üleeile oli kõndida veel täiesti võimalik, aga asi ei tundunud sugugi õige. Eile näitasin oma jalga siin ühele arstile ja saingi kardetud vastuse – vaja on paus teha ja puhata. Arst ütles, et vähemalt nädal aega. Esimesel hetkel tundus selline uudis väga kurb, aga võib-olla tuleb seekord oma keha ja mõistuse häält kuulda võtta – ma ei taha mitte ainult ühes tükis Santiagosse jõuda, vaid ka oma ülejäänud elu veel käimisvõimeline olla, ning tegelikult mine tea, milleks see peatus veel hea võib olla, peale selle, et jalg saab aega paranemisega tegeleda. Võib-olla on tegu hoopis varjatud õnnistusega. Siin mulle üle hulga aja väike harjutus, kuidas lihtsalt päevast päeva elada, samas paigas kohal püsida ja mitte edasi liikuda.

Vincenti maja. Vincent’s house.

Pärast eilset lõunasööki: Marc (palverändur), Vincent, mina, Paul. After yesterday’s lunch: Marc (pilgrim), Vincent, me, Paul.

Peatun Vincenti juures – ta majutab palverändureid oma kodus – igaüks jätab annetuse vastavalt oma võimalustele ja sisetundele. Vincent kõndis 2008. aastal le Puy’st Santiagosse, see maja siin tee ääres meeldis talle. Oma rännaku lõpetanud, sai ta teada, et maja oli müügiks ning nii ta asuski siia ümber (ta on tegelikult Šveitsist pärit). Kas ma siia terveks nädalaks jään või võtan vahepeal midagi muud ette, seda ma ei oska veel öelda, aga siin on väga mõnus ja kodune olla. Paul on ka praegu veel siin. Hetkel teeb ta õues tööd ja katab maja sissesõiduteed katusekivitükkidega. Varsti hakkame kõik koos lõunat valmistama. Kui blogi tehtud, siis vaatan, kas ma saan ka siin millegagi kasulik olla.

Muuhulgas on mul väga hea meel, et see peatus tuli nüüd ja mitte natuke varem – olen väga rahul, et sain oma ema ja tädiga jaakobiteel kõndimise kogemust jagada. Nende rännak jäi raudteetöötajate streigi tõttu ootamatult päeva võrra lühemaks kui algselt plaanitud, aga lasengi nüüd edasi oma emal muljeid jagada.

Today is already my second day in Espalais. I was hoping that my foot would recover now that I have new comfortable shoes, but the process of inflammation, once started, got gradually worse. It was still possible to walk the day before yesterday – the pain was not that bad, but things were clearly not right. Yesterday I showed my foot to a doctor and received the answer that I had feared – I need to stop and take a rest. At least for a week, the doctor said. At first, this news made me very sad, but maybe this time I have to listen to the voice of reason and my own body – not only do I want to arrive in Santiago in one piece, but I also want to be able to walk for the rest of my life … And who knows why this pause might be beneficial besides my foot having time to recover and repair itself – maybe it is a blessing in disguise. Paul has told me many times that the world/universe/God doesn’t necessarily give you what you want, but it does give you what you need. It has been a long time since I stayed at the same place for an extended period of time without moving any further – here’s a little exercise for me of just living day after day.

I am staying at Vincent’s place. Vincent hosts pilgrims at his home. Everyone can leave a donation to cover the expenses according to their possibilities. In 2008 he walked from Le Puy to Santiago. Seeing this house here, he immediately liked it. After finishing his camino, it turned out that the house was for sale, and thus he moved here (he is originally from Switzerland). I am not sure whether I will stay here the whole week or will do something else in between, but it is very comfy here – it feels like home. Paul is also still here. At the moment he is working outside, covering the drive-way with pieces of roof tiles. Soon we will start to prepare the lunch, all together. When I will be done with the blog, I’ll see whether I can be of help with something as well.

In any case, I am happy that this break in walking happened now and not any earlier – I am very happy that I could share the experience of walking St James’ Way with my Mom and my aunt. They themselves were very satisfied with the experience. Unfortunately they had to leave a day earlier than originally planned – due to the strike of the French railway workers.

Before my Mom left, we did a pack exchange. She had brought along my old backpack that is more than 15 years old. I trust much more it being able to accompany me the whole way to Santiago than the new backpack that was seriously falling apart after two months of use.

“Saime Vaylatsist liikuma, kui juba sadama hakkas. Kuna meid oli hoiatatud, siis olid palverändurid vihmaks valmis. Jalas vihmapüksid, seljas vihmakindel tuulepluus või vihmakeep üle kõige, seljakoti peal eraldi vihmakate ja jalas kindlasti veekindlad jalatsid (teadjad rääkisid Coretex materjalist). Minu jalatsid olid kodus veekindla materjaliga töödeldud ja pidasidki vihmale vastu. Sadas umbes tund üsna tugevasti, siis hakkas järele jääma, ja edasi oli kuni minu ja Iivi reisipäevade lõpuni imeilus kuiv suveilm. 

Kõndisime sellel päeval palju mööda metsaseid radu. Kiduravõitu tammepuud olid valdavaks liigiks kivisel pinnal. Üldse olid kõik meie matkapäevad erinevas looduses. Oli väikesi kruusa- ja asfaltteid, põlluääreteid, mäkkeronimisi ja laskumisi, kõrgel mäeveerul kõndimist, kaugeleulatuv vaade ühele poole, pärast pööret teisele poole. Oli maisipõlde, viinamarjaaedu, ploomipuuaedu ja viigipuid. Viinamarjad olid küll koristatud, mahalangenud ploomid juba käärisid, kuid viigimarjad sai ära proovitud. Ka maisipõldudelt olid tõlvikud juba läinud, pruunid varred ootasid sissekündmist.

Minu ja Iivi matk kestis koos pooliku esimese ja ootamatult poolikuks jäänud viimase päevaga kokku kuus päeva, täispäevadel kõndisime keskeltläbi 25km, ühtekokku tegime umbes 110 km pikkuse matka. Kogu kraam oli seljakottides kaasas, minu kott kaalus umbes 12kg. Uskumatu küll, aga raskuse kandmisega, nii nagu jala käimisegagi, harjub.

Kolmanda päeva õhtuks olime Cahorsis kohal. Seekordne öömaja oli Gite Saint Laurent. Gite on lihtsamat tüüpi kodumajutus, kus tubades on rohkem voodeid ja erinevad inimesed paigutatakse ühte tuppa. Vannituba ja WC on eraldi. Gite’is nii nagu teisteski majutustes on hea tuba ette reserveerida. Prantsuskeelt mitteoskavad inimesed saavad seda teha infopunktis. Seal aidatakse majutust raamatust otsida ja helistada. Raamatus on majutuste kohta tingmärkidega pakutavad teenused. Tänapäva palveränduritele on väga tähtis wifi olemasolu. Meie gite oli vanalinnas keskaegses majas. Kitsas trepp viis kolmandale korrusele, kus oli nelja voodiga tuba, kõrval WC ja dušširuum, teisel korrusel oli köök ja alumisel oli esik. Selline kitsas maja kuulus mehele, kes hakkas pensionile jääma. Ta oli maja ostnud ja selle renoveerinud eesmärgiga palverändureid majutada ja nii pensioniajaks uut tegevust leida. Peremees näitas meile kätte lähedaloleva restorani, kus saime maitsvat ja odavat hiina toitu (söök 6 ja jook 3 eurot). Hommikusöögi serveeris ta lisatasu (5 eurot) eest ise. Selleks oli standardne valik: kohv, sai, või, džemm, juustu asemel seekord jogurt (kuna olime eelmisel õhtul jogurtisoovi maininud).

Pont Valentre

Cahors oli üle hulga aja üks suurem linn Maarika teel ja seepärast oli tal enne teeleasumist mitmeid asju ajada, nagu näiteks postiga mõned esemed ära saata. Muidugi tuli ka Cahorsi vaatamisväärsused üle vaadata. Kuna meie Iiviga olime linnale juba esimesel saabumisel tiiru peale teinud, otsustasime ise teele asuda. Jaakobitee viis üle iidse silla Pont Valentre ja kohe tuli järsust nõlvast üles ronima hakata, Cahors on ju all orus. Võtsime seda lõiku Iiviga tükk aega, aga kell 11 olime ülal ja edasi klõpsusid meie matkakepid juba tasasemal teel. Paari tunni pärast püüdsid meid kinni Maarika ja Paul. Sõime piknikulaudade taga kaasasolevat kraami: saia, juustu, suitsuvorsti, Iivi varutud viinamarju, jõime vett. Joogivee võtmise koht oli sealsamas. Neid on aeg-ajalt palverändurite tee ääres.

Poole seitsme paiku jõudsime selle päeva öömajja, ühte gite’i Lascabanes’is. See oli õige tagasihoidliku sisustusega. Üks vooditest meie neljases toas oli narivoodi. Vooditel oli madrats, tekk ja padjapüüris padi. Palverändurid kasutasid omi magamiskotte, või nagu meie, oma lina. Käterätt pidi ka enda oma olema.

Õhtusöögi laua taha kogunes kella seitsmeks sõbralik seltskond. Õhtusöögi soov tuli juba öömaja broneerimisel öelda. Rõõmus taaskohtumine oli kanadalase Jimiga, kes oli meiega pikemalt juttu teinud matka alguspäeval Cajarcis. Tema ei olnud Cahorsisse sisse rännanud, lõikas teed  ja seetõttu jõudiski meile nüüd järele. Jalaprobleemi tõttu  hoidus ta rasketest tõusudest ja langustest ning valis sageli ka autotee. Maarika kõnnib eranditult mööda Jaakobiteed. See ei lähe sugugi otse Santiago poole. Lisakilomeetreid tuleb rohkesti. Näiteks Cajarcist Cahorsi rändasime 60km, kuigi autoteed mööda oleks see olnud 40km. Maarika oli meiega kohtumise ajaks rännanud ligikaudu 4000km ja 1000 oli veel ees.

Õhtusöögi lauas istus ka üks saksa abielupaar. Nemad oli Jaakobiteed käinud osade kaupa, igal aastal mõni jupp, nüüd kõndisid nad Prantsusmaal. Nemad ei olnud öömajaga rahul, et kuulutavad ennast tegelikkusest paremana, ja lubasid järgmisel ööl päris hotelli minna.

Õhtusöök on kõikjal olnud kolmekäiguline: supp, praad ja magustoit, punane vein ja vesi ikka ka. Väsinud jalad ja selg, soe dušš, hea kõhutäis, võimalus mõnusalt pikali heita – elu on mõnus. Vaene Maarika, kes jälle oma blogiga pidi tegelema ja selleks kella poole kaheni une arvelt aega näpistas.

Hommikusöök kell 8 söödud, asusime varase tunni värskuses teele. Sihiks oli Lauzerte ca 26 km kaugusel. See oli meie matka ilusaim päev, kahjuks aga ootamatult ka viimane. Ilm oli nii suvine ja vaated nii ilusad. Olime laugjate mägede piirkonnas ja ülal kõndides nägi kaugele. Mäenõlvadel laiusid põllud või rohumaad, mõni traktor töötamas, põldude vahel väike salu või majade grupp, künka otsas kirik. Keskpäeva paiku möödusime tiigist. Tiigi kaldal einet võttes ei saanud hoiduda ujumise mõttest. Nii saigi oktoobri lõpus Prantsusmaal ka ujutud.

Montcuqi turismiinfo lahke töötaja pani meile järjekordsed templid ja soovitas järgmist kodumajutust, Iivi soovil seekord veidi kallimat ja paremat, et saaks ka privaatsust nautida. Viimased tõusud ja laskumised olid päris väsitavad. Ühte järsku savist teerada pidi alla laskudes nägime ees kõrge mäe otsas meie sihtpunkti Lauzerte’i. Sinna ronimine tundus liiga ennastületav. Ja ennäe imet, meie kodumajutus oligi sealsamas, enne Lauzertet’i. Perenaine-peremees Margaret ja John olid üle 70sed inglased. Margaret oli aiakujundaja ja neil oli inglismaal olnud imeilus suur aed, mida ekskursioonibussidega vaatama sõideti. Selle korrashoidmine hakkas neile üle jõu käima ja nad asusid ümber Prantsusmaale. Koha valik ei olnud juhuslik, nad olid selles piirkonnas juba 30 aastat puhkust veetmas käinud, see meeldis neile nii väga, et otsustasid päriselt sinna asuda. Otsustati rändajatele kvaliteetset majutust pakkuda. Naljatati, et ärilisest vaatepunktist on maja asukoht optimaalne. Rändaja on võtnud raske tõusu ja siis veel raskema laskumise, ja kui peab valima Lauzertesse tõusmise või  nende juurde jäämise vahel, siis valib viimase. Nende kolm väljaantavat tuba olid maksimaalselt kahele inimesele, oma isikliku vannitoaga ja väga maitseka sisustusega. Ühene tuba maksis 45 ja kahene 55 eurot. Pesu sai pesta 6 euro eest. Perenaise valmistatud õhtusöök maksis 16 eurot inimese kohta. Kuigi õhtusöögist võis loobuda, perenaine sellesse hästi ei suhtunud (toas sööjad ajavad toitu maha). Imelik oleks ka olnud eraldi oma toas istuda, kui pererahvas osade külalistega paar tundi mitmekäigulist õhtusööki sööb. Nii et saime porgandi-tomati püreesuppi, eraldi käiguna salatit oma aia saadustest, siis loomaliha-seene hautist kartulipüree ja lillkapsaga ja lõpuks inglisepärast magustoitu – vormikooki põldmarjade ja mustsõstraga, peale vaniljekastet. Pudel punast veini ja vesi oli joogiks. Kes soovisid, said lõpuks veel teed või kohvi. Peab ikka olema tahtmist iga päev sellist õhtusööki valmistada! Peremees Johni serveerida oli hommikusöök. Tema käis lisaks majutustööle hobikorras ühes kooris laulmas, tal pidi hästi madal bass olema.

Raudteetöötajate streik tõi ootamatu muudatuse meie plaanidesse. Hommikune e-mail Lauzertes kinnitas, et nüüd on streik kindel ja ära jääb just meie rong Agen-Pariis 25ndal oktoobril. Ostetud piletite kompenseerimiseks pidavat e-meilile vautšer saadetama, mida saab siis aasta jooksul Prantsusmaa rongides kasutada. Meie Iiviga küll ei näe ette, et meil seda vaja võiks minna. Aga plaan päeva jooksul veel 25 km Moissac’i matkata oli rikutud. Tuli hakata otsima tagasisõiduvõimalusi Pariisi. Raskendavaks asjaoluks oli see, et kõik saadetud teated ja juhatatud saidid valikuvõimalustega olid prantsuskeelsed. John Lauzerte majutuses oli Google-translaatori harjunud kasutaja (tema prantsuse keel ei olnud hea) ja laskis arvutil streigiteate kiiresti tõlkida. Mõistsin, et Prantsusmaa majutajad kasutavad translaatori abi sageli. Minu kirjavahetus esimese majutajaga Cahorsis oli just selline, et mina kirjutan inglise keeles ja tema prantsuse keeles vastu, nagu saaks inglise keelest aru. Kohale jõudes selgus, et ta ei oska sõnagi inglise keelt. Iivi, kui kodumajutuse pakkuja Tartus ja inglise keele mitteoskaja, sai idee ka seda kasutama hakata.

John soovitas minna Lauzerte’i infopunkti ja sealt nõu küsida. Infopunktis ei tahetud transpordi asjadega aga üldse tegeleda, ka firmasse helistada mitte, et teada saada, kui kaua streik kestab. Infopunktis wifit ei olnud, oli tasuline arvuti. Õnneks oli sealsamas väljas ühe suletud kohviku wifi levi, ja ka parool oli aknal kirjas. Väikeste kogemustega internetisurfajatena saime jälle abi Maarikalt. Tema selgitas välja, et meie kuupäeval lähevad rongid Cahorsist ja et kui täna pileteid veel müüakse, siis järgmisel päeval streiki ei tule. Tegime uue piletiostu läbi interneti, broneerisime majutuse üheks ööks Cahorsis ja hakkasime otsima tagasisõidu võimalusi Cahorsisse, sest Lauzerte oli õnneks suure tee ääres. Mingit regulaarset bussiliini polnud. Oli võimalus kas hääletada või takso võtta. Otsustasime kindla peale minna ja takso võtta (35 km ja 65 eur).

Lauzerte – ilus aga inimtühi. Lauzerte – beautiful, but deserted.

See oli üks imelik päev Lauzerte’is. Oli imeilus suvepäev, linn oli tõeline vaatamisväärsus, iidne, kitsaste tänavatega, kitsad trepid alumistele tasemetele, huvitav väljak infopunkti ees, kus sillutis kerkis ühes nurgas üles nagu paberileht. Ometi, elu oli nagu välja surnud, kohvikud ja poed kinni, või just siis kinni, kui meie tahtsime sinna minna, inimesi ka eriti ei liikunud, infopunkti mees infot ei jaganud.

Viimane lõunasöök enne lahkuminekut. The “good-bye” lunch.

Asjatades selles linnas oli kell jõudnud 3 pärast lõunat saada. Maarika pakkis kogu oma seljakoti ümber minu seljakotti, mis oli tegelikult tema vana ja oli veel võimeline teenima. Tema praegune seljakott, mis mitmest kohast rebenes sai tagasisõiduks mulle. Paul, kes ka kannatlikult meiega oli ja üksi teed ei jätkanud, parandas kenasti ära Maarika haraliseks muutunud matkakepi otsa. Ka Jim (kanadalane) jõudis lõunaks Lauzerte keskväljakule ja jäi meie asjade kulgu jälgima. Siis möödus meist üks taanlane, kes tegelikult elas sealkandis ja kes teadis, et kõik söögikohad on juba kinni, väljaarvatud üks all ringi juures, kus tavaliselt autojuhid söövad ja kust võiks mõnelt suurelt autolt küütigi saada. Naised said tema autoga alla, mehed tulid jala. Söögikoht oli juba ennast sulgemas, suured veoautod olid läinud. Taanlane selgitas ära minu ja Iivi õnnetu loo streigiga ja meile lubati süüa anda. Istusime väljas laua ümber, kolm eestlast (mina, Iivi, Maarika), austraallane Paul ja kanadalane Jim. Lauale toodi 2 suurt vaagnat vorsti, juustu, liha ja aevilja lõikudega, saia ja võid. Tellisime kes õlut, kes kohvi või mahla. See oligi meie rännaku pidulik lõpetus. Rääkisime kõik kui tore meil oli, kiitsime üksteist, vahetasime kontakte, jätsime head aega. Paul ja Jim suundusid lähedalasuvasse poodi toidumoona varuma. Maarika pani meid takso peale, mis tuli kokkulepitult pool neli, ja läks siis teistele järele, et õhtul ikka veel kõndida ja siis võibolla üle hulga aja telgis ööbida.”

This slideshow requires JavaScript.

Written by maari13

oktoober 27, 2012 at 12:21 p.l.

Posted in Uncategorized

Uued rännukaaslased tõid suve tagasi

leave a comment »

Cajarcis ühinesid minuga nädalakeseks veel kaks palverändurit Eestist: minu ema Imbi ja ema õde Iivi. Pärast külmi hallaöid ei osanud ma seda küll enam üldse oodata, aga viimastel päevadel on olnud põhjust oma seelik jälle kotisügavustest üles otsida – suvi oleks justkui tagasi tulnud. Päeviti on nüüd taas üle kahekümne soojakraadi. Üleeile hommikul sadas paar tundi – see vihm võimaldas emal ja tädil oma matkavarustuse veekindluse ära testida, aga edasi peaks ilmateate järgi soe ja kuiv ilm püsima kogu selle aja, mis nad minuga kaasa kõnnivad.

Mu ema (paremal) ja tädi Iivi (vasakul) saabusid. My Mom (on the right) and my auntie (on the left) arrived.

Matkavarustuse test: Paul, Iivi, Imbi. Testing the gear: Paul, Iivi, Imbi.

Ema ja tädi on mind siin ikka ja jälle üllatanud – nad on palju vapramad kõndijad, kui ma arvata oskasin. Oletasin, et koos kõndides saame päevas ehk nii viieteist kilomeetriga hakkama ning heal juhul õnnestub mõnel päeval päevateekonda ehk veel viie kilomeetri võrra pikendada, kuid alates teisest päevast oleme 25 kilomeetri kanti maha vudinud ning ka homseks on sarnane plaan. Kakskümmend-kakskümmend viis kilomeetrit on tänapäevaste palverändurite seas suhteliselt levinud päevadistants. Esimesel õhtupoolikul olin suures hämmingus, sest emal-tädil oli nii kange soov kõndimisega algust teha, et nad olid nõus teele asuma ilma, et teaksid, kus või kas nad sel ööl magada saavad. Täna käisime kolmekesi ühes kalatiigis näkki ujumas.

Viimastel päevadel olen ma rännanud palju mugavamal moel kui varem – igal ööl oleme ööbinud mingis majutusasutuses. Samas, ühes neist majutusasutustest oli mul ka esimene kokkupuude lutikatega – satikaid endid ma ei näinud, aga hommikul ärgates jooksis mul üle käsivarre neljast hammustusest koosnev triip. Voodisatikatega kohtumise ohust kuulsin juba oma eelmise aasta caminol Hispaanias, aga tookord tegelikku kohtumist ei toimunud – loodetavasti ka seekord mul nendega rohkem kokkupuuteid ei tule.

Ema tõi mulle Tartu A&T Spordist kaasa uued Salomoni matkajalatsid – suur tänu A&T Spordile ja Salomoni poele minu toetamise eest juba teise paari jalanõudega. Uued jalanõud on väga mugavad ja ma usun ja loodan, et mu vasak ärapõrutatud kand saab nüüd hoogsalt paranemisega tegeleda – ta teeb mulle senimaani vahelduva eduga valu ja muret. Saint-Privat d’Allier’st kingiks saadud jalanõud postitasin eile koos tänupostkaardiga nende endisele omanikule tagasi.

Minu ilusad uued Salomoni tossud. My beautiful new Salomon shoes.

In Cajarc two more pilgrims from Estonia joined me for about a week or so: my Mom and my aunt. After the cold nights and frosty mornings I was not prepared for this any more, but in the last few days I’ve had enough reason to pull my skirt out of the depths of my bag – it feels as if the summer had returned. The daytime  temperature reaches twenty to twenty five degrees. In the morning of the day before yesterday there was some rain, which allowed my Mom and my auntie to test the waterproofness of their gear, but now according to the weather forecast the sunny and dry weather should remain for the rest of the days that they will be walking with me.

My Mom and my auntie keep surprising me – they are much stronger walkers than I had assumed. I had imagined that walking together we might do about fifteen kilometers a day, which in a few occasions might be further extended by another five kilometers, but starting from the second day we have been doing approximately 25 kilometers each day, and we have a similar plan for tomorrow. 20-25 kilometers is a good daily average for most present day pilgrims. The first afternoon I was really astonished, since my Mom’s and my aunt’s desire to make a start with walking was so great that they quite happily gave up the certainty of having a place where to sleep that night. The most probable scenario was that all three of us were going to attempt to share my one (or possibly 1.5) person tent, and they don’t even have their sleeping bags with them. Today the three of us went skinny-dipping in a fish pond.

Since my Mom and my aunt joined me, I have travelled in a much more comfortable fashion than earlier – each night we have been sleeping in some hostel or B&B: real bed as opposed to the tent. Yet, in one of these accommodation establishments I had my first encounter with bed bugs – I did not see the bugs themselves, but waking up in the morning I saw a line of four little insect bites running over my arm. I very much hope that this will remain my only encounter with bed bugs on this camino.

My Mom brought me new shoes from the Salomon shop in Tartu – many thanks for the Salomon shop / A&T Sport for sponsoring me with another pair of shoes. The shoes feel very comfortable and I hope that my injured left heel can now engage full-time in a recovery process – time and again it has been causing me pain and worries. The shoes that were given to me in Saint-Privat d’Allier have been posted back to their rightful owner along with a “thank you” postcard.

Seekord ajan lihtsamalt läbi ja annan edasi sõna oma emale:

“Olime Maarika saatjad tema rännaku alguses umbes 5 kuud tagasi. Siis käisime Sangaste-Valga vahel kumbki umbes 10 km Maarikaga kaasas. Nüüd sai meie jaoks utoopiline mõte teoks tehtud ja veelkord Maarika kaasrändajateks asutud. Selleks tuli meil aga Lõuna-Prantsusmaale sõita. Lennukiga saime Pariisi ja kiirrongiga sealt Cahorsisse. Rongisõit kestis üle 5 tunni. Piletid olid internetist eelnevalt ostetud ja kõik töötas kenasti. Mõnevõrra alt läksime asjade hoiulepanekuga Pariisi raudteejaamas, ei tahtnud ju liigset seljakotis kaasa võtta. Hoiustamine 24 tunniks maksis 7.50, kättesaamisel tuleb aga iga hoiustatud päeva eest 7.50 juurde maksta, kaheksa päeva kohta teeb see kenakese summa.

Ema Imbi ja tädi Iivi. My Mom Imbi and my auntie Iivi.

Ööbimine Cahorsis oli interneti teel kinni pandud ja koos pimeduse saabumisega jõudsimegi hotelli. Selgus, et Maarika on Cahorsist veel 2 päevateekonna kaugusel. Pärast lühikest keskaegse Cahorsiga tutvumist sõitsime järgmisel päeval väikelinna Cajarci. Üks tund bussisõitu mööda Loti jõe maalilisi kaldaid oli igati nauditav.

Maarikat oodates tegime katse tänavakohvikus süüa saada. Menüüd neil ei olnud ja meie ei saanud prantsuse keelest ja ettekandja inglise keelest aru, nii lükkuski söömine nii kauaks edasi, kuni meie keeleoskaja Maarika kohale jõudis. Varsti ta tuligi, seljakott seljas, Eesti lipp ikka koti küljes ja pea 4000 km seljataga. Uskumatu küll, selline maa jala maha käidud.

Saime nüüd uuesti ettekandjaga jutule, Hispaania salatid ette, kohvi ja mõnele jäätist ka. Üks mees, kes oli Kanadast mõneks ajaks Prantsusmaale rändama tulnud eesmärgiga prantsuse keelt praktiseerida, huvitus meie ettevõtmisest. Tema oli selleks päevaks Cajarcis sobiva elamise broneerinud ja soovitas seda meilegi kui head, puhast ja odavat. Meie tahtsime aga kindlasti kõndimisega algust reha. Aega kulus infopunktis. Ostsime endile palveränduripassid (8 eurot tükk). Sinna kogutakse läbitud kohtade templeid. Meie võtame seda kui suveniiri, aga muidugi lasime esimese templi sisse panna. Infopunktis selgus, et õhtueel teeleasumine eriti mõistlik ei ole, sest mõistlikul kaugusel ei olnud ühtegi öömaja. Paljud majutused lõpetavad hooaja septembri lõpus. Maarikal oli küll juba 20 km seljataga ja tema oleks meie pärast Cajarci jäänud, aga meie olime valmis seiklusele vastu minema, ilma kindla öömajata teele asuma.

Asusime viie paiku õhtul teele. We started to walk at about 5 pm.

Niisiis asusime kolmekesi umbes 5 paiku õhtul Cajarcist teele ilma öömajata. Ilm oli pehme, ega ära poleks külmunud kui lageda taeva alla oleksime jäänud. Tegime nalja, et häda korral võiksime kolmekesi silkudena kõrvuti Maarika väikeses üheinimesetelgis magada, või siis kordamööda kahekaupa magada. Kõige hullem variant oli, et hakkab vihma sadama. Ähvardavad tumedad pilved olid ümberringi. Otsisime pilguga loodusest küüni või koobast. Tee oli valdavalt tõusev, väga kivine, tee kõrval oli paekivi aedu ja vahetevahel mõni imelik paekivist torn. Mõtlesime, et sellistest võiks häda korral vihmavarju saada. Hakkas juba pimenema. Maarika võttis oma taskulambi välja ja valgustas postide peal aeg-ajalt ilmuvaid kuulutusi. Need pakkusid kaugemaid või lähemaid majutusi, mis aga olid oma hooaja juba lõpetanud. Siis aga jõudsime kuulutuseni, kus lõpukuupäeva ei olnud. Oli telefoninumber. Meie prantsuse keele ekspert võttis helistamise enda peale. Selguski, et võimalik kodumajutus-öömaja ootab meid umbes poole tunni kaugusel, kui vaid pimedas kõiki suunajuhiseid jälgida suudame. Väikese ekslemise ja uute juhiste küsimise peale jõudsimegi kohale.

Osutus, et tegu oli kunstnike koduga. Perenaine-maalikunstnik oli kusagil ära. Peremees-fotograaf ja koer olid kodus. Üliõnnelikult olime jõudnud kindla katuse alla, ja lisaks kõigele oli ka 9 km juba kõnnitud. Seintel olid maalid, mitmedki väga suured, paar maali oli molbertitel, oli palju suuri joonistusi. Peremees pakkus seljakottidega hulludele algselt ainsat tühja kahe voodiga tuba, kolmas inimene pidi elutoas kušetil magama, samas toas koeraga. Mida aeg edasi seda rohkem ta leebus. Lisaks meie oma toidule tegi ta mõne pannkoogi juurde ja lõpuks kolis ka oma magamistoast välja koera juurde, nii et meie saime kõik korralikud voodid. Magada oli hea, isegi vihma sadas väljas.

Kohvi joome kaussidest. We drink coffee from bowls.

Hommikusöök oli prantsusepärane. Üllatuseks oli kohvi joomine kausist. Nüüd oleme seda stiili juba mitu hommikut näinud. Kõrvale oli sai, juust ja džemm. Peremees oli lauale kaunistuseks mitu roosiõit laotanud. Majutus koos hommikusöögiga maksis 25 eurot inimese kohta.

Lahkusime puhanutena öömajast. Peremees hoiatas, et laupäev ja pühapäev on jahipäevad, nii et metsaradu käies tuleb kirjud riided selga panna ja kõva häälega rääkida. Ees ootas 25 km uusi radu.

Teekonda alustasime umbes pool kümme hommikul. Jaakobiteed on Prantsusmaal märgistatud punase ja valge triibuga teeäärsetel postidel, puudel või kividel. Risti pandud triibud on keelavad. Märgistus on korralik ja kui pikaks ajaks mõttesse ei jää, siis on eksimine võimatu.

Palveränduri surm? The death of a pilgrim?

Rühkisime reipalt paar tundi ja kella 12ks olime 9 km läbinud ning väikesesse linnakesse Limogne-en-Quercy jõudnud. Prantsusmaal pannakse kõik poed ja ka infopunktid lõuna ajal paariks tunniks kinni. Jõudsime just enne kinnipanekut turismiinfosse. Sealt saime oma palveränduri passi teise templi. Meie prantsuskeele ekspert Maarika uuris õhtuks majutuse võimalusi ja pildistas mobiiliga telefoninimbreid ja muud infot. Maarikale oli mitmelt poolt soovitatud ööbimist Vaylatsi nunnakloostris. Sealt sai üks inimene koos õhtu ja hommikusöögiga majutuse 25 euro eest. Kuigi oli veel palju minna, 16 km, asusime pärast kohvi-kooki ühes tänavakohvikus teele. Siinkohal tuleb küll öelda, et see lõik osutus mulle väga raskeks katsumuseks. Jalad olid lõpuks nagu vatist ja ei tahtnud keha ega seljakotti kanda. Kivi otsa istudes sai pikali kukutud, seljakotiga enam püsti ei saanudki ja nii saigi surnud palverändurit mängitud.

Kloostri kord nägi ette, et kella viieks jõudnud saavad osa võtta missast, kell seitse pakutakse aga ühises saalis nunnadega õhtusööki, millele ei tohi hiljaks jääda. Jõudsime kohale, mina jalgu järele vedades, enne kella kuut. Saime templid passidesse, maksime mis vaja, siis toad kätte, juhised dušši ja söögisaali leidmiseks. Klooster oli keskaegne mitmest hoonest ja siseõuedest koosnev kompleks. Toad olid lihtsa sisustusega, prantsuskeelne piibel laual ja rist seinal.

Vaylatsisse jõudis ka Maarika rännukaaslane Paul (Austraaliast). Tema oli vahepeal Maarikast omajagu ette jõudnud ja oli juba Cahorsis. Kuuldes, et meil läheb järelejõudmisega veel 2 päeva, otsustas ta ise tagasi tulla, nüüd juba häälega.

Väike puhkus. A little pause.

Söögisaalis tutvustati meie lugu nunnadele. Seda tegi mees, kes nädalaks seal vabatahtlikuna abis oli, palverändurite ja turistidega seonduvat korraldas. Nunnad istusid eraldi lauas, neid oli vast paarkümmend tükki. Nad kuulasid suure huviga meie tutvustust. Söök oli kolmekäiguline, väga maitsev pärast mitu päeva kestnud saia söömist. Nii meil kui nunnadel oli punane vein laual.

Luud-liikmed hõõgusid öö läbi voodis, ja ei olnud teada, kas järgmisel päeval jalgu alla saan. Aga kloostris juhtus ime, järgmisel hommikul olid ainult esimesed sammud kanged ja varsti võis juba kindlalt astuda. Saime oma hommikusöögi, kohvi kausist jm. Nunnad tegid missa ettevalmistusi ja pidid sööma pärast. Pärast hommikusööki läksime ka hommikupalvusele. See kestis umbes veerand tundi, lauldi ja loeti palveid. Üks nunnadest mängis väikest süntesaatorit.

Ja olimegi lahkumiseks valmis. Nüüd neljakesi, mina, Iivi, Paul, Maarika. Selle päeva lõpuks, pärast 25 km läbimist, pidime taas Cahorsisse jõudma. Maarika muidugi esimest korda.”

This slideshow requires JavaScript.

Written by maari13

oktoober 23, 2012 at 10:44 p.l.

Posted in Uncategorized

Uued kingad ja hallailmad

leave a comment »


17. oktoober

Täna öösel ööbin Brigitte’i juures. Brigitte kõndis kaks aastat tagasi Grenoble’ist Santiagosse ning pärast esimest sadat kilomeetrit oli tal otsus tehtud, et edaspidi tahab ta palveränduritele ulualust pakkuma hakata. Santiagost naasnuna hakkas ta sobivat kohta otsima ning leidis selle Saint-Rochi-nimelises külas – tema enda sõnul näitas jumal talle ise selle koha kätte. Brigitte võttis mu avalikäsi vastu, pakkus mulle nii tubli kõhutäie tema enda valmistatud sööki nagu ma juba ammu saanud ei olnud, ning kuulnud, et ma enamasti ainult saiast ja juustust toitun, asus mulle järgmiseks päevaks moonakotti kokku panema.

Brigitte’i ja Inglismaalt pärit Thomasega. With Brigitte and Thomas (from England).

Oct. 17th

This night I am staying chez Brigitte – at Brigitte’s place. Brigitte walked to Santiago two years ago and after the first one hundred kilometers it was clear to her that after returning home she would like to start to host pilgrims at her place. She welcomed me with open arms and offered me lots of delicious home-made food – something I had really missed on my journey. Hearing that my main diet was bread and cheese, she prepared a picnic bag for me to take along the next day.

I left Le Puy without finding a suitable pair of new shoes. I decided that the shoes I had would have to do until the next bigger town. However, it turned out that the by now very thin heals were a bigger problem than I had anticipated – I started to seriously hurt my heels on stones and asphalt. The day after leaving Le Puy I had to swap the shoes for the sandals, as these still had good soles. Yet they were rather unstable, and climbing up and especially descending the rocky paths, I was running the risk of spraining my ankle.

The same morning I met a group of ten French pilgrims who immediately started to think about where I could get new shoes. When we had coffee together at a bar, they asked the barman and barwoman whether they might be able to help me. The barwoman brought me two pairs of her own shoes to try on, but as she was a little woman, her shoes were too small for me. Then she called her brother, who arrived shortly with an almost brand new pair of shoes that were a perfect fit for me. That’s how I got a new pair of shoes – simply as a present!

My foot has not fully recovered yet, but I hope that it will soon. Tomorrow will be a hard day, but it should get easier afterwards, since two pilgrims from Estonia will be joining me for a week – as for them this is going to be the very beginning, we will be doing shorter distances.

We’ve had some very cold days, and especially nights. After one such night on the plateau of Aubrac when I was busy surviving below my two life blankets rather than sleeping, as I opened the door of the tent, the ground was white. Fortunately not with snow, but just frost. Yet this is still too extreme for my summer camping equipment. The next night I was camping with Aymeric, a very nice French guy from Paris. He had his camping stove with him. For four hours we tried to get the water to boil, but as the weather was working against us, we ended up having to eat half-cooked pasta that night.

The path has taken me through many nice villages with beautiful stone houses. The most picturesque of all was Conques with its steep narrow streets. That’s where Aymeric’s pilgrimage finished this time as he had to return to work in Paris.

Le Puyst lahkusin ma kokkuvõttes ilma uusi sobivaid jalatseid leidmata. Mul oli teip kaasas ja mõtlesin, et kui jalanõud päris ära lagunevad, siis mõnda aega õnnestub neid ehk veel teibiga koos hoida. Kokkuvõttes osutus see, et kannad olid väga õhukeseks kulunud, palju suuremaks probleemiks. Juba pikemat aega olin läbi taldade kõiki jala alla jäävaid kive tundnud. Mõõdukas koguses võis seda isegi jalamassaažina vaadelda, aga kui mõni kivi täpselt kanna alla jäi, oli mõnikord väga valus. Le Puyst lahkumisele järgneval hommikul kingi jalga pannes oli vasak kand nii valus, et otsustasin, et nüüd aitab – nende kingadega enam edasi minna ei saa. Ei jäänud muud üle, kui sandaalidega jätkata, millega kivistel tõusudel ja eriti laskumistel muidugi üsna tõsine jala väljaväänamise oht oli.

Baaris: Charles, Corinne ja külastajad. At the bar: Charles, Corinne and customers.

Samal hommikul kohtasin kümnekonnast prantslasest koosnevat palverändurite gruppi. Nad hakkasid kohe hoolega mõtlema, et kust mulle uued jalatsid saada. Lõuna ajal kutsusid nad mu Saint-Privat-d’Allieris ühte baari kohvi jooma. Seal küsisid nad nii baarmani, baaridaami kui seal parasjagu viibivate klientide käest, et ega neil mulle mingeid jalatseid pakkuda ei ole. Baaridaam tõi mulle kohe kaks paari oma jalanõusid proovida, aga et ta ise oli tilluke naine, siis olid ka ta kingad mulle kaugelt liiga väiksed. Seejärel tellis ta oma venna ühe kingapaariga kohale. Kuigi mul sel hetkel sellesse ettevõtmisse väga usku ei olnud, osutus, et venna toodud kingad (praktiliselt tutikad) istusid mulle suurepäraselt. Ja nii ma saingi sealt baarist uued kingad – lihtsalt niisama, kingituseks!

Uued kingad. New shoes.

Alati ei paista päike – ma lihtsalt kipun ilusa ilmaga rohkem pilte tegema. The sun is not always shining – it is just that I am more likely to take photos when the weather is nice.

Jalavalust ma kahjuks veel täiesti üle ei ole saanud – mõnel päeval teeb ta rohkem ja mõnel päeval vähem liiga. Loodan siiski, et jalg tasapisi kosub ja ma päris pausi tegema ei pea. Homme on mul pikk päev plaanis, aga edaspidi läheb tõenäoliselt mõnda aega natuke kergemalt, kuna minuga on nädalakeseks liitumas veel kaks palverändurit Eestist – et nende jaoks on see alles algus, siis küllap koos teeme lühemaid distantse ja lisaks on plaanis öösiti korralikes öömajades ööbida. Tegelikult on siin palverändurite ja muidu matkajate peale mõeldud ja mitmesugustes hinnakategooriates öömaju on päris palju. Hinnad algavad nii kümnest eurost öö hostelite ühismagamissaalides. Kuna hooaeg on selleks aastaks möödas, siis paljud neist öömajadest on juba suletud või suletakse kuu lõpus, aga kes otsib, see ikka leiab.

Ilma on olnud väga mitmesugust. Vahepeal kiskus juba päris külmaks. Pärast Le Puy’d oli veel pikalt tuhande meetri kõrgusel ja kõrgemal kõndimist. Kui ma Aubraci platool ühel kargel hommikul telgiukse avasin, märkasin oma suureks üllatuseks, et maa oli valge. Siiski mitte lumi, vaid kõigest hall. Aga minu suvise telgivarustuse jaoks siiski liialt ekstreem – sel ööl ei tulnud mul magamisest eriti midagi välja – olin oma magamiskotis kahe päästeteki all ellujäämisega ametis. Järgmisel õhtul jäin telkima koos Pariisist pärit Aymericiga. Tal oli ka matkapliit kaasas. Neli tundi proovisime vett keema saada, aga külm õhutemperatuur töötas meile vastu ja nii ei jäänud meil sel õhtul muud üle, kui pooltooreid makarone süüa.

Hommikul oli maa valge. In the morning the ground was white.

Tee on mind viinud läbi mitmete väga ilusate vanade kivimajadega asulate. Kõigist kõige muljetavaldavam oli orunõlval paiknev maaliline Conques oma kitsaste järskude tänavatega. Juba mitu päeva olin ma oma teekoda Aymericiga jaganud, aga tema rännak lõppes selleks korraks kahjuks Conques’is, kuna tal oli vaja Pariisi tööle naasta.

Aubraci ilusad lehmad. The beautiful cows of Aubrac.

This slideshow requires JavaScript.

Written by maari13

oktoober 21, 2012 at 11:22 p.l.

Posted in Uncategorized

Ka tuhande meetri kõrgusel on elu

5 kommentaari

Kui teised palverändurid magama läksid, hakkasin mina pesu pesema. Nüüd on kell üks öösel ja oleme jõudnud blogi kirjutamiseni. Internetti mul siin ei ole, aga kuigi linna turismiinfobürool sellekohast infot nappis, on tärganud lootus, et siin siiski leidub paar kohvikut, kus wifit kasutada saab – ehk õnnestub hommikul blogi ka üles riputada.

Nüüd kohtab siin juba teisigi palverändureid. Fellow pilgrims.

When other pilgrims went to sleep, I started to wash my things. Now it’s 1 am and I am starting to put down some thoughts for my blog. I hope to find a cafe with internet tomorrow morning …

This night I am staying at a special pilgrim’s hostel in Le Puy-en-Velay. I was very warmly welcomed here and am very grateful for that. Le Puy itself is a very interesting town. It is located in an area that long ago was volcanically very active. In Le Puy, here are many high volcanic rocks, most of them with some monument on top. I was really impressed by a little chapel Saint-Michel d’Aiguilhe on the top of a volcanic “chimney”. I felt a very special atmosphere in there – I would really have liked to stay there longer. Some parts of this chapel date from the 10th century and were built on the initiative of Godescalc, bishop of Le Puy, who was the first person to have accomplished a pilgrimage to Santiago de Compostela.

The St James way from Geneva to Le Puy mostly passed only through very little villages and towns, many of which did not even have a shop to buy food. As my shoes and my backpack are in a rather sorry state I was holding my breath and keeping my fingers crossed that they would make it until Le Puy. And they did! Yet it looks like I might have to continue with the same equipment. I am going to have a look into another big outdoors shop here close to Le Puy today, but it is not always that easy to immediately find what you need (and the appropriate size!).

For several days before reaching Le Puy, the path was at the altitude of 1000m and more. As an Estonian (the highest point is 318m), my brain finds it hard to come to terms with the fact that quite normal towns and villages can be found at that altitude. Yes, I know towns and villages exist that are located even much higher than that. But the experience is very different when you have to climb up a steep slope than when you go somewhere by car or land by plane.

The last few days I have been walking mostly on my own. I had had this feeling for a while already that I needed some time on my own. This walking together with Paul all the time – I started to feel I was somehow losing the focus. It felt more like hiking, yet the St James’ Way has a special magical dimension, and in order to feel that I need to be on my own too. Of course, meeting other pilgrims is a very important dimension of the Way.

Le Puy-en-Velay

Olen jõudnud väga omapärasesse linna nimega Le Puy-en-Velay. Täna öösel ööbin spetsiaalses palverändurite hostelis. Nüüd olen jõudnud juba sellisesse piirkonda, kus jaakobitee rändureid päris palju liigub. Nii mõnedki alustavad just Le Puy-en-Velayst. Olen siin mitmelt infotahvlilt lugenud, et kõige esimesena sooritas palverännu Santiagosse Le Puy piiskop Godescalc aastal 950. Palverändur ei ole siin niisiis enam mingi eriline vaatepilt ja inimesed ei kipu enam eriti uurima, et kust tuled ja kuhu lähed. (Saksamaal olid inimesed selles suhtes suisa uudishimulikud.) Kuigi olen nüüd juba üsna kaugel lõunas ja ootaks, et siin on inimesed avatumad, siis alguses tundus, et Prantsusmaal on inimesed hoopis kinnisemad. Le Puyle lähemale jõudes hakkas see asi juskui jälle muutuma. Aga võib-olla muutis hoopis päike ja ilus ilm inimesed kontaktialtimaks. Nojah, selles palverändurite hostelis, kus ma ööbin, võeti mind väga soojalt vastu ja siin on tõesti hea ja kodune olla.

Aguilhe Püha Miikaeli kabel. Chapel Saint-Michel d’Aiguilhe.

Le Puy asub piirkonnas, kus ammu-ammu oli palju vulkaane. Le Puys on mitmeid muljetavaldavaid vulkaanilisi kaljusid, mille otsa on monumente püstitatud. Mulle avaldas tõeliselt muljet ühe vulkaanilise “korstna” otsa rajatud Aguilhe Püha Miikaeli kabel. Mingi osa sellest pärineb kümnendast sajandist ja ehitati eelpoolmainitud Godescalci eestvedamisel pärast seda, kui ta Santiagost naasis. Seal oli väga eriline õhkkond – oleks tahtnud kohe kauemaks sinna istuma jääda.

Le Puyni kulges Jaakobitee siin Prantsusmaal läbi väga väikeste külade ja linnade, kus heal juhul ehk toidupood olemas oli. Kuna mu seljakott ja kingad on vägagi viletsas seisus, siis hoidsin teel siia pöialt ja hinge kinni, et nad Le Puyni vastu peaksid. Eile käisin ühes suures spordi- ja matkapoes, aga kahjuks ei leidnud sealt ei sobivaid kingi ega kotti. Täna astun veel teisest suurest poest läbi, aga mine tea, võib-olla tuleb sama varustusega veel edasi minna. Eks see muidugi ole omajagu riskantne, kuna lähiajal jälle mingeid suuremaid kohti tee peal oodata ei ole.

Minu kingad ei ole enam kuigi hea tervise juures. My shoes are in a rather sorry state.

Palverändur udus. A pilgrim in the fog.

Enne Le Puysse jõudmist oli mitu päeva tuhande meetri kõrgusel kõndimist. Jah, ma tean, et maailmas on linnu ja külasid, mis asuvad veel märksa kõrgemalgi, aga eestlasena on mul siiski kuidagi raske harjuda sellise asjaga, et ronid järsust nõlvast üles sadu ja sadu meetreid ja seal käib elu täpselt samamoodi nagu all orus – samasugused linnad ja külad ja inimesed. Kui pead ise jalgsi neist nõlvadest üles ronima, siis koged seda kõrguste erinevust hoopis teistmoodi, kui autoga sõites või kusagil lennukiga maandudes.

Viimastel päevadel olen rohkem omaette kõndinud. Paul jäi minust natuke tahapoole. Tundsin juba pikemat aega, et vajan taas üksikõndimist. See kooskõndimine hakkas üha rohkem matkamisena tunduma, aga jaakobiteel on veel oma maagiline lisamõõde, mille tunnetamiseks mina vajan ka omajagu üksiolemist. Ma tundsin, et liiga palju koos olles hakkas mu siht justkui ähmastuma. Teiste rändurite kohtamine on muidugi samuti jaakobitee väga oluline mõõde.

 

This slideshow requires JavaScript.

Written by maari13

oktoober 9, 2012 at 11:15 e.l.

Posted in Uncategorized