JALGSI TARTUST SANTIAGOSSE

On foot from Tartu to Santiago

Äkiline meelemuutus – Šveits

2 kommentaari

Nojah, teie muidugi seda ei tea, aga sellest hetkest peale, kui mu sõber Armin veenis mind Tübingeni kaudu tulema, oli mul plaanis Saksamaalt otse Prantsusmaale edasi minna. Ometigi olen ma nüüd omadega Baselis, Šveitsis. Otsustanud külastada Pauli sõbrannat Joannat Freiburgi lähistel Staufenis, ilmes, et Staufen asub Baselisse suunduva Jaakobitee peal. Minus tärkas uudishimu, et kui palju Šveitsi kaudu kulgev tee siiski pikem on. Seda, et ta pikem on, oli meile muuhulgas ka üks Elzachi linnast Santiagosse kõndinud naisterahvas kinnitanud. Veetsin Joanna pool paar öötundi arvutis uurides ja puurides ning liites ja lahutades, ning oma suureks üllatuseks avastasin, et Šveitsi ja Prantsusmaa kaudu kulgevad teed ei olnud mitte ainult praktiliselt ühepikkused, vaid Šveitsi kaudu kulgev tee oli õige pisut lühem! Ja no nii tore oleks ju Alpidele pilk peale heita … Nüüd istun Baseli Ülikooli raamatukogus. Selgus, et internetti ma siin siiski ei saa, aga vähemalt on siin mõnus, soe ja rahulik istuda ning siin teksti valmis kirjutades pääsen ehk internetti saamise nimel ainult ühe kalli kohvi ostmisega. (Vahepeal jõudsin juba kohvikusse: cappuccino hind on 5.60 CHF ehk ümmarguselt 4.60 EUR).

Tervitused Baselist: taustal Reini jõgi ja Baseli katedraal. Greetings from Basel: the Rhine and the Cathedral of Basel at the background.

Since the time when my friend Armin convinced me to change my trajectory and go through Tübingen, my plan had been to go directly to France from Germany. Yet I am in Basel, Switzerland, now. When we decided to diverge from the St James’ Way going westwards from Freiburg in order to visit Paul’s friend Joanna in Staufen, I started to wonder how much longer the way through Switzerland would be. After spending some hours on the internet that night I was surprised to find out that not only were both ways of quite equal length, the way through Switzerland was just a little bit shorter. And wouldn’t it be nice to take a look at the Alps …

Last evening as Paul and I were looking at the map and trying to figure out how St. James’ Way continued from here, a man called Andreas stepped up to us to offer his help. Andreas had spent 28 years of his life travelling around the world playing panpipes in the streets. Unfortunately, the world has changed, people are less willing to open their wallets for travelling artists, and many restrictions have been invented to regulate when and where the street artists can perform. Andreas finds it hard to settle in Switzerland again after such a long time and is dreaming of turning back to his previous lifestyle. We ended up sharing Andreas’ little studio apartment that night.

This time I am going to make my life a bit easier by including here a passage that Paul (he started his camino near Bayreuth, Germany) wrote yesterday:
     “We have reached the the very south of Germany were the Swiss and French border also meet. We are about to head into Switzerland and walk the 350km or so through it before coming out in France. If I look at a map of Germany, I see that our path has taken us across the southern part of Germany in a south west direction, approximately six or seven hundred km. The past week has been through areas of the Black Forest which I still don’t understand why it is called black. Most of the time we have been camping each night in the best place we manage to find and mostly that has been some time after dark as we have tried to get as many kms of walking out of each day. We have also stayed in the houses of people whom have warmly welcomed us which is especially appreciated after spending some nights camping in the forest and the best bath being one of small cool watered creeks we pass each day.”

Ma ootasin natuke konkreetsemat piiri ELi ja Šveitsi vahel, aga kokkuvõttes oli isegi piiri tähistavat silti, mille juures pilti teha, päris raske leida. I was expecting some more fuss on the border between the EU and Switzerland, but it turned out that it was rather difficult to find even a sign marking the border (to take a photo with).

Šveits tervitas meid sügisese külma ja vihmase ilmaga (nojah, Saksamaa saatis meid ära samasuguse ilmaga). Õnneks näen aknast, et nüüd on päike välja tulnud. Üle piiri tulime juba eile pärastlõunal, aga jorutasime siin turismiinfos, raha vahetades ja peakiriku lähistel õhtueinet võttes pea pimedani. Olime Pauliga lahku minemas – mina tahtsin internetivõimalust otsida ja Paul kavatses edasi sammuda ja uurida, et kas ta saab ehk youth hostelis öömajale. Vaatasime parajasti veel koos natuke kaarti, kui meile tuli oma abi pakkuma Andreas. Jutu sees uuris Paul Andreaselt, et ega ta ei tea mingit head ja odavat ööbimisvarianti soovitada, mispeale Andreas meid ööseks enda poole kutsus.

Paul & Andreas

Andreas olla 28 aastat mööda maailma ringi reisinud ja tänavatel paaniflöödimängimisega leiba teeninud. Paraku on ajad muutunud – inimesed ei ava oma kukruid enam nii meelsasti ning igal pool on tänavakunstnikele igasuguseid keerulisi seadusepiiranguid välja mõeldud. Nüüd elab ta üle hulga aja jälle oma sünnimaal Šveitsis. Vahepeal oli tal siin väike tööots, aga hetkel toetab teda sotsiaalabi süsteem. Üldiselt on tal raske siinse igas vallas väga reguleeritud eluga kohaneda. Inimesed on mornid ja külmad ning raha on kõige suurem eesmärk ning olulisim mõõdupuu. Oma rännuaastatel tegeles Andreas ka erinevate paaniflöötide uurimisega ning tegi paaniflöödimängijatest palju ilusaid fotosid. Sel ööl magasime kolmekesi tema väikeses kööktoas.

Muidu on alates eelmisest blogikandest aeg üsna rahulikult ja juskui ilma suuremate sündmusteta möödunud. Oleme valdavalt mööda Schwartzwaldi (otsetõlkes „must mets“) kolanud – oleme saanud omajagu üles-alla ronida. Läbisime ka senise tee kõrgeima punkti: 767 meetrit (pole võimatu, et veelgi kõrgem punkt jäi mul kahe silma vahele). Schwartzwaldi piirkonnale on iseloomulikud pikad orud, mille külgedel on üsna järsud nõlvad – pea iga tasase maa lapike on juba ära kasutatud, mistõttu telgile kohaleidmine oli omajagu keeruline. Sellest hoolimata pälvis üks leitud telkimiskohtadest minult seniläbitud tee kauneima telkimiskoha tiitli – tol ööl panime telgid püsti mäenõlvale ülalpool viinamarjakasvandusi ning meil oli avar vaade Rheini jõe orule, seal asuvatele väikestele külakestele ja üle oru Prantsusmaale.

Freiburgis ööbisime taaskord CouchSurfingu kaudu – meile pakkus lahkesti peavarju arstitudeng Nina. Selleks ajaks olid mu juuksed juba üle nädala pesemata ning enamus riideid olid samuti mustad. Külastades Pauli sõbrannat Joannat Staufenis, saime ka järgmisel ööl toas magada.

Hommikusöök Freiburgis: (vasakult) Nina, Paul, Martin. Breakfast in Freiburg: (from the left) Nina, Paul and Martin.

Staufenis: Paul, Joanna, Katja (minu sõbranna Freiburgist), mina ja 4 x jäätis. In Staufen: Paul, Joanna, Katja (my friend from Freiburg), I and 4 x ice cream.

Metsas kõndides oleme kuni viimase ajani vaarikaid ja eriti põldmarju leidnud. Ma ei jõudnud ära imestada, et kuidas ka käidavate teede ääres on marjad puha söömata. Nüüd olen juba mitmest allikast kuulnud, et sakslased metsamarju ei söö, kuna nad kardavad rebaste paelusse. Ei tea, kas meie rebastel neid siis ei ole või on nakatumisrisk Eestis palju väiksem või on sakslased selles osas lihtsalt liiga kartlikud … Igatahes pidavat need väga koledad asjad olema, mille vastu ravi ei ole – kui oled need kord endale saanud, siis lõppeb asi surmaga. Sümptomiks pidavat olema valud mitmel pool kehas. Nojah, mul vahel jalad ja õlad mõnevõrra valutavad, aga loodetavasti mul neid paelusse siiski ei ole. Oleme ka palju õunapuid kohanud – siin on neid nii teeradade ääres kui linnaparkides. Vahelduseks ka mõni ploomipuu, aga ploomid kipuvad ussitanud olema – Eestis ma sellist asjad kohanud ei olnud. Päris viimastel päevadel oleme suures osas viinamarjakasvanduste vahel kõndinud ja eks aeg-ajalt ikka tuleb ette, et mõni viinamari suhu lipsab …

Nüüd on Paul minust juba tubli mitme tunni teekonna kaugusel. Ma ei tea, kas või kuna ma talle järele jõuan. Koos käia on hea, aga eks seal ole ka omad probleemid. Alguses tegi Paulile üks jalg väga muret (läks paistesse) ja eks ta peab endiselt ettevaatlik olema. Viimaste nädalate päevateekonnad on minu jaoks liiga lühikeseks jäänud, seda muuhulgas ka lihtsalt selle tõttu, et meil on mõnevõrra erinevad päevarütmid ja puhkusevajadused erinevatel hetkedel. Nüüd tahaksingi hea meelega üle hulga aja mõned päevad jälle üksi käia ja vaadata, et kuidas siis läheb ja kaugele ma õhtuks jõuan, kuigi kindlasti tunnen aeg-ajalt Pauli seltskonnast ka puudust.

This slideshow requires JavaScript.

Written by maari13

september 13, 2012 kell 5:25 p.l.

Posted in Uncategorized

2 kommentaari

Subscribe to comments with RSS.

  1. Oi, Basel oli väga armas, me tegime seal väikese peatuse 2 aastat tagasi. Küll autoga ja kõikide mugavustega, aga ikka 🙂 Kaua Sa Baselis oled? Ma teeks ühe sihtotstarbelise annetuse 🙂

    Pille

    september 14, 2012 at 6:17 e.l.

    • Oi, Pillekene, ma lahkusin Baselist samal õhtul, kohe pärast blogi avaldamist. Ma üldjuhul ikka ei jää samasse kohta kaheks ööks. Kuna Baselist sain teele alles pärast kaheksat õhtul, kui juba oli pime, siis sai kõnnitud ainult miski 8 km, peale mida panin oma telgikese üles maisipõldude vahele/varju veel päris Baseli külje all.

      maari13

      september 16, 2012 at 10:04 p.l.


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: