JALGSI TARTUST SANTIAGOSSE

On foot from Tartu to Santiago

Üks tavaline eriline päev ränduri elus

leave a comment »

 
Eelmisest blogikandest on möödas rohkem, kui ma oleksin tahtnud. Paraku on Saksamaal interneti leidmine kaunis keeruline. Metsas ja telgis seda muidugi ei leia (kui just mobiilset internetti ei ole), aga ka linnades leidub wifit pakkuvaid kohvikuid väga vähe, kui üldse. Eile, kui Alpirsbachi linnakesse jõudsime, olin täis otsustavust, et enam kauem oodata ei saa ja vaja kindlasti internetivõimalus leida. Paraku asjad miskipärast ei toimi maailmas tihti just täpselt nii nagu mina tahaksin. Kondasime Pauliga paar tundi Alpirsbachis ringi, aga wifit ei leidnud. Kaalusime ka võimalust wifi nimel vahelduseks hotellis ööbida, aga paraku ei pakuta sealgi tihti wifi kasutamise võimalust. Kui olin juba alla andnud ja nõustunud, et käime poest läbi ja asume telgikohta otsima, märkasin poe kõrval väikest pagariäri-kohvikut. Kommenteerisin Paulile, et “no selles kohas nüüd kindlasti wifit ei leia, aga ma igaks juhuks küsin ikka”. Ja üllatus, üllatus – minu oletus osutus valeks – tegu oli linnakese ainsa wifivõimalust pakkuva kohvikuga. Nende diil oli, et kui ostad midagi vähemalt kolme euro eest, siis saad tund aega wifit kasutada. Nojah, paraku pole ma kaugeltki nii efektiivne, et tunniga blogikande üles saaksin. Lisaks osutus, et kohviku sulgemiseni oli jäänud veel vaid pool tundi. Nõnda langes seegi variant ära … Täna hommikupoole tee peal uurisin ka ühes külakeses (või väikelinnas, saa sa nüüd aru) tulutult wifi võimaluse kohta, Schiltachisse jõudnuna aga leidsin selle võimaluse üsna ruttu: tuleb lihtsalt kannatust varuda. Oma sõbralt Tübingenis olin kuulnud põhjusest, miks Saksas nii vähe vaba internetti pakutakse – siinse seaduse kohaselt, kui keegi läbi sinu ühenduse midagi illegaalselt alla laeb, siis jääd sina süüdi. Nii et risk on suur. Ometigi mõned kohad siiski riskivad. Minu õnneks.

Tervitused Schiltachist! Greetings from Schiltach!

It has been a while since my last blog entry – longer than I would have liked. It is not easy to find wifi in Germany. As my friend Armin explained to me this is because according to the German law if someone downloads illegal content through your connection then you are liable for it. Finally, in a little town called Schiltach I had luck and found a cafe with wifi. In the meantime, I have again met loads of friendly people. Some of them have given us (most of the time I have walked with Paul) something to take along on the road – we have been offered nuts, tomatoes and in two bakeries we’ve been given pretzels to take along. I will always remember Winnenden as one of the friendliest places. One evening, having arrived in Winnenden, I stopped at the corner of a street to check which church I had to go to to collect my St. James’ Way stamp and to meet Paul, a young woman called Sandra dashed out of the cafe on the other side of the street to offer her help to me. She herself had walked part of the way to Santiago in Spain, and recognized me immediately as a pilgrim. Among other things she offered me to stay at her parents’ house. Having heard that there were actually two of us, she referred me to the local priest, who, she was certain, would find a place to stay for both of us. As it turned out, the priest was less helpful than expected, but after meeting some other helpful people, we ended up with Sandra again. She had changed her Friday night plans so that she could host us at her own place. In Tübingen I stayed at my friend Armin’s place, whom I had met years ago at a linguistics and logics summer school in Vienna. Armin and his friends joined us on the way from Tübingen to Rottenburg – it was a nice, relaxed day with good weather, great company and excellent ice-cream.

Mõtlesin, et täna lihtsalt kirjeldaks ühte päeva lähemalt. Päev pärast eelmist blogikannet ärkasin üksi heinamaal. Olime eelmisel päeval Pauliga kokku leppinud, et tema läheb ees ära, kui mina veel Schwäbish Halli oma blogikandega tegelema jäin – nii saab tema omas rahulikumas tempos kõndida ja ma püüan ta hiljem kinni. Kuna ma sain aga liikuma alles pärast seitset õhtul, siis sel päeval mul Paulile järele jõuda enam ei õnnestunud.

Eelmine päev oli väga vihmane olnud ja hommikul tuli mul märjad jalanõud jalga panna. Mis teha – elu on selline. Natuke nukravõitu hommik oli – öösel olin taas kehvasti maganud, kuna muretsesin, et jään kellelegi vahele. Telkisin üsna avalikus ja nähtavas kohas – üksi eelistan siiski inimasustusele lähemal telkida ja pigem lagedal kui päris metsas – pimedas metsas on liiga kõhe.

Panin siis märjad jalanõud jalga ja asusin seekord juba hommikul kella kaheksa paiku kõndima. Paar tundi kõndisin üksi, aga siis jõudsin järele ühele vanemapoolsele paarile. Härrasmehel oli seljakoti külge kinnitatud kammkarp – jaakobitee sümbol. Kui tavaliselt tehakse minuga juttu, siis seekord algatasin vestluse ise. Barbara ja Peter olid mõlemad hiljuti pensionile jäänud. Kui nad siis mõtisklesid, et mis nüüd edasi ette võtta, tuli neile mõte mingi pikamaa matkarada käsile võtta. Üsna samal ajal kinkis keegi tuttav neile jaakobiteest rääkiva raamatu – see otsustas asja. Nad ei kavatsenud kogu teed ühes tükis ette võtta, vaid jupp-jupi haaval läbi kõndida. Juba oli läbitud teekond kodust (Stuttgarti lähistel) kuni Zürichi järveni, aga siis jäi Barbara haigeks ning nüüd kõndisid nad harjutamiseks Rothenburgist algava jaakobitee puuduvaid jupikesi. Kõndisime kuni Murrhardtini koos.

Peteri ja Barbara seltsis. With Peter and Barbara.

Murrhardtis kutsusid Barbara ja Peter mu kohvile-koogile, aga kui ilmsiks tuli, et ma ei olnud veel hommikust söönud, käisid nad peale, et ma mingi korralikuma eine telliksin. Jah, ega see oli hea mõte küll, kuna ma kipun enamjaolt supermarketist pärist saiast-juustust-jogurtist-riisipudingust-šokolaadist elatuma, millele vahelduseks luban endale vahel kohvi ja koogi kusagil pagariäris või jäätise jäätisekohvikus (miks meil küll selliseid imeilusasti serveeritud jäätiseportsjone pakkuvaid jäätisekohvikuid ei ole?) – ühesõnaga puha saiast ja magusast kraamist. Kohvikus sain teada, et Barbara ja Peter ei kuulnud Eestist sugugi mitte esimest korda – neil on Stuttgardi-kandis keegi tuttav Jannseni ja Koidula sugulane, kelle pere olla Teise maailmasõja lõpus Saksamaale kolinud.

Edasi läksid meie teed lahku – mina jäin veel Murrhardti jaakobitee templit otsima ning edasi olin otsustanud natuke otsema tee valida ja seekord ühe jaakobitee kõveruse välja jätta. Jälle kõndisin mitu tundi üsna üksi. Mitmes külas-linnakeses tegid inimesed juttu, vahetasime mõned laused ning siis asusin nende heade soovide saatel edasi sammuma. Ilm oli üsna soe ja päikseline ning ühes kohas palusin oma veepudelid uuesti ära täita – see ei ole veel kunagi probleemiks osutunud – tihti antakse mulle veel valikki, et kas soovin naturaalset või mullidega … Sechselbergi mäe lähistel liitus minuga nii pooleks tunniks üks kodu lähistel jalutuskäiku tegev meesterahvas.

Vahepeal helistas Paul ja leppisime kokku, et kohtume õhtul Winnendenis. Oli veel üks kummaline kokkusattumus: üks mees jalgrattal tegi minuga juttu ja küsis, et kas ma olen Austraaliast. Ta oli natuke varem sootuks teises kohas Pauliga juttu ajanud ja teadis, et Paul proovis mulle helistada. Nii et Paul oleks tegelikult võinud helistamise asemel hoopis tuvi- ehk jalgrattaposti kasutada …

Jaakobitee monument. A monument of St. James’ Way.

Kui Winnendeni jõudsin ja tänavanurgal oma raske seljakoti maha panin, et sealt otsida brošüür, kust lootsin leida täpsustavat infot, et millisest kirikust ma just jaakobitee templi saan ning millise kiriku juures mul seega Pauliga kokkusaamine on kokku lepitud, siis tuiskas teiselpool teed asuvast jäätisekohvikust välja tütarlaps nimega Sandra, et mulle oma abi pakkuda. Ta on ise Hispaanias tükikese jaakobiteed kõndinud ja sai kohe kaugelt aru, et tegu on palveränduriga. Sandra pakkus mulle, et kui ma soovin, siis võiksin tema vanemate juures ööbida. Pidin aga ka oma kaasränduri peale mõtlema ja tunnistasin, et meid on tegelikult kaks. Siis soovitas Sandra mul kohaliku preestri ukse taga kella helistada – ta uskus, et preester aitab meil mõlemal öömaja leida. Enne kui ma templit ja Pauli otsima läksin, vahetasime Sandraga telefoninumbrid.

Leidsingi Pauli Lossikiriku juurest. Oma templi kätte saanud, otsisime preestri maja üles, aga osutus, et preester ei olnud kuigi abivalmis. Ta ütles, et on olemas küll nimekiri inimestest, kes on nõus palverändureid majutama, aga me oleks pidanud ette helistama ja nüüd on liiga hilja … Ööseks Winnendeni jäämise, vahelduseks toas ööbimise ja duši all käimise mõte meeldis mulle ning ma ei tahtnud veel kohe alla anda – kui me Paulile öömaja leiaksime, siis võiksin mina ehk siiski veel Sandra vanemate juurde minna. Kõndisime tagasi jäätisekohviku juurde, aga Sandrat seal enam ei olnud. See-eest olid seal teised väga abivalmis inimesed. Üks neist tuli meiga kaasa ja püüdis jooksvalt ideid genereerida, et kus me võiksime öömaja saada. Talle meenutasime me Pauliga Joosepit ja Maarjat … Nojah, kokkuvõttes me siiski ei leidnud Paulile ööbimiskohta, kuid ma otsustasin veel korra Sandrale helistada proovida. Kui ta kätte sain, siis selgus, et ta oli oma selle (reede-) õhtu plaanid juba ära muutnud ja oli valmis meid mõlemaid enda pool majutama. Ta tuli meile linna vastu ja koos kõndisime tema poole.

Hommikusöök Sandra pool: juba enne poolt seitset läks Sandra pagariärist värskeid saiakesi tooma. Breakfast at Sandra’s: Sandra left already before half past six to fetch fresh bread rolls from the bakery.

Sandral on kindel soov kas järgmisel või ülejärgmisel aastal oma kodust Santiagoni kõndida. Tal on kodus laua peal suur rahakassa, kuhu ta juba praegu selleks ettevõtmiseks raha kogub. Selle peale on märgitud kaugus Winnendenist Santiagoni ja mõned vahepealsed kohanimed.

Hommikusöök metsas. Breakfast in the forest.

Kuna ühest päevast sai nüüd nii põhjalikult kirjutatud, siis ülejäänud päevadest tuleb paratamatult lihtsalt üle libiseda – tahaks veel täna natuke edasi ka kõndida. Aga mis seal ikka – üldjoontes see nii ongi olnud – kõnnid, kõnnid, kõnnid, käid poes söögipoolist varumas, vahetad inimestega paar sõna, kui nad sinuga juttu teevad, otsid telgile kohta … Paaril korral oleme Pauliga ujumas ka käinud, kuigi ega siin väga selliseid ujutavaid veekogusid pole tee peal olnud. Ma siiani arvan, et see esimene koht, kus me käisime, oli pigem kalakasvatustiik.

Seltskond teel Tübingenist Rottenburgi: Anne, Armin, mina, Nicola (Paul teeb pilti). Company on the way from Tübingen to Rottenburg: Anne, Armin, me, Nicola (Paul is taking the photo).

Tübingenis ööbisin vahelduseks jälle ühe oma sõbra juures. Arminiga sain tuttavaks palju aastaid tagasi Viinis ühes lingvistika ja loogika suvekoolis. Üks Armini sõber tuli meile juba Bebenhausenisse vastu ja järgmisel päeval kõndisime Rottenburgini suisa viiekesi. See oli hea ja rahulik päev, kuhu mahtus suurepärane seltskond ja maitsev jäätis.

This slideshow requires JavaScript.

Written by maari13

september 6, 2012 kell 6:04 p.l.

Posted in Uncategorized

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: