JALGSI TARTUST SANTIAGOSSE

On foot from Tartu to Santiago

Archive for september 2012

Oo varjus yle Prantsuse piiri

leave a comment »

Tanane postitus tuleb vaga lyhike ja ilma tapitahtedeta. Leidsin internetikasutamise voimaluse vaikse Yenne-nimelise linna raamatukogus.  Sulgemiseni on siin veel aega ainult napilt yle poole tunni.

Shveitsi-Prantsusmaa piiri yletasime (mina ja Paul) moned paevad tagasi keskoo paiku. See toimus ilma igasuguse tseremoonitsemiseta. Tegemata jaid ka minu tavalised fotod kummagi maa piiritahise juures, kuna selles vaikses piiriyletuskohas neid lihtsalt ei olnud. Shveitsi poolel oli vaike sildike, mis jattis jaakobitee randuritega hyvasti ja soovis neile joudu edasiseks teekonnaks, prantsusmaa poolel polnud midagi – lihtsalt jaakobitee margistus muutus.

Silt Shveitsi piiril, mis jatab jaakobitee randuritega hyvasti. A sign on the Swiss-French border.

Today’s post will be very short. I found a possibility to use the internet at the library of a little French town called Yenne. The library will close in half an hour.

We (Paul and I) crossed the French-Swiss border a few days ago around midnight. It was hardly noticable that there was a border – I could not take my traditional photos of the border crossing with the signs of both countries, since such signs were just not present. On the Swiss side there was a little sign saying good-bye to the St James’ Way pilgrims, on the French side there was nothing – just the way was marked with different markings, in the French way.

We have had a lot of rain in France (in fqct, it is rqining now too). The first day after our arrival there was extremely heavy and cold rain. Paul and I were not walking together. In the evening he called me – he had practically collapsed at someone’s doorstep – the accumulated tiredness and the horrible weather. Next day, fortunately, he was feeling much better, and today we are going to continue together.

And the time is up at the library …

Jaakobi- ja matkateede margistus Prantsusmaal. The St. James Way and hiking path markings in France.

Prantsusmaal oleme kovasti vihma saanud (ka praegu sajab). Esimesel paev oli tosiselt kylm ja marg. Me ei kondinud Pauliga koos. Ohtul ta helistas mulle, et ta oli kellegi ukselavel praktiliselt kokku kukkunud – akumuleerunud vasimus ja siis see kylm ja marg ilm. Jargmisel paeval tundis ta ennast siiski oluliselt paremini ja tana laheme koos edasi.

Ja aeg saigi raamatukogus otsa …

Rhone’i joe org. The valley of the Rhone.

Written by maari13

september 29, 2012 at 10:00 e.l.

Posted in Uncategorized

Rännukepi toel üle Juura mägede

4 kommentaari

Kui eile õhtul värskelt Lausanne’i jõudnuna katedraalile lähenesime, hakkasid kirikukellad hoolega lööma. Oletasin, et küllap vist on katedraalis parasjagu missa toimumas. Kui sisse astusime, paistis, et oldi armulaua tseremooniani jõutud. Olin natuke segaduses, kuna nii vähe nagu ma kirikuasjandusest tean, meenutas see tseremoonia ning preestrite riietus pigem katoliiklikku teenistust, samas Lausanne’i katedraal on reformeeritud kirik. Jalutasime läbi kiriku kuni palveränduritele pühendatud nurgakeseni ja vajutasime järjekordsed templid oma ränduripassidesse. Jäime kuni missa lõpuni kirikusse. Väljudes nägime, et kiriku ees oli veel palju rahvast. Üks vanem meesterahvas (võimalik, et üks preestritest) tuli meiega juttu rääkima ja selgitas, et kord aastas toimub katedraalis katoliiklik missa – olime just sellele päevale sattunud. Selle aasta missa oli pühendatud vaesuse teemale ning pärast missat pakuti katedraali ees väljas suppi, snäkke ja jooke. Härrasmees julgustas meid ligi astuma ja laudadelt sööki-jooki proovima. Nii mõnedki uudishimulikud tegid meiega veel juttu. Kuuldes, et meil veel öömaja ei ole, pakkus lahke naisterahvas nimega Marie välja, et kui me paremat ei leia, siis võiksime tema toas põrandal magada. Nii leidiski öömajaprobleem taas spontaanselt lahenduse. Marie valmistas meile veel hilisõhtul kiiresti maitsva ja toitva pastaroa. Soe söök oli väga meeldiv ja teretulnud vaheldus meie tavalisele saia-juustu-jogurti dieedile. Väga mõnus oli ka jälle üle mitme päeva duši all käia ning mõned sokid puhtaks saada. Pärast eelmise öö väga vihmast ja märga telgikogemust oli äärmiselt hea taas kord toas magada.

Marie ja Pauliga pärast hommikumissat. With Marie and Paul after the morning mass.

As Paul and I approached the Cathedral of Lausanne last evening, the church bells started to ring. Although this is a reformed church, once a year a catholic mass is held there, and we happened to get there exactly at this time. A perfect timing it turned out to be … After the mass, some snacks and drinks were offered outside in front of the church and the pilgrims (us) were encouraged to help themselves to it. We had no idea where we were going to sleep that night. Our tents, sleepings bags and mats were unpleasantly wet due to the heavy rain the night before. We were approached by several curious people who were excited by our being on the way to Santiago. Very soon a friendly woman, Marie, offered us to sleep on the floor of her room. This sounded like a great opportunity. Marie made us feel very welcome at her place. She quickly prepared some delicious pasta for us which was a very welcome change to our usual bread-cheese-yoghurt diet.

There has been quite a lot of going up and down the mountains here – no wonder – it’s Switzerland after all! We had to cross several chains of Jura Mountains between Basel and Biel and have had to climb up to almost 1400 meters. Having never used a hiking stick, I did not suffer from the lack of it. However, it came into my life by itself one day. In Mariastein, I met a Swiss man who had only returned from Santiago two days earlier and wanted to give his walking stick to me – he said it would bring me luck. To be honest, the stick is quite handy in the mountains.
Other highlights of the time since leaving Basel: a night in a mountain club house on Mount Raimeaux in the company of very friendly Swiss people who assimilated me in their group for that evening inviting me to eat fondue (a secret dream I had since the moment I decided to change my trajectory and go through Switzerland) and play table games with them; meeting Nathalie and Marisa in Bellelay who offered me to stay at their house; drinking coffee with Andreas who had walked to Santiago two years ago from the Czech-Austrian border.

Most of the time I have been walking on my own, but Paul waited for me in Payerne and we walked till Lausanne together. Now, as I sit here writing this blog, he is ahead of me again. What else – the signs of the autumn’s arrival cannot be denied any more. Some nights have been extremely cold and even my magical emergency blanket has not been enough to keep me warm (it has kept me alive though) and there have been some unpleasantly rainy and wet days, and according to the weather forecast, more to come in the next days … Still hoping for a long warm sunny spell while crossing France.

Minu uus rännukepp. My newly acquired walking stick.

Aga et rännukepp siis … Kui Mariasteini nimelises külas asuva kiriku (tähtis palverännusihtpunkt) juurde jõudsin, astus minu juurde üks prantsuse keelt rääkiv vanem meesterahvas. Ta oli mu seljakoti küljes rippuvat Santiago sümbolit, kammkarpi, märganud. Selgus, et ta oli just kahe päeva eest Santiagost naasnud. Mõne aja pärast otsis ta mu uuesti üles ja ulatas mulle oma rännukepi öeldes, et see toob mulle õnne. Tõtt-öelda, ei olnud ma osanud rännukepist puudust tunda, aga nüüd, kus see ise mu ellu tuli, tuleb tõdeda, et mägedest üles ja alla minnes on ta päris mugav.

Mägesid on siin olnud omajagu – vaja oli ületada Baseli ja Bieli vahel asuvad mitu Juura mägede ahelat. Nii mõnigi neist mägedest on üle tuhande meetri kõrge (uueks kõrgusrekordiks on 1375 meetrit Moroni mäe tipus). Need on sellised huvitavad mäed, millel ei ole õigeid tippe, vaid pigem leiad ennast üles ronides avaralt platoolt.

Koos Raimeaux mäe otsas kohatud šveitslastega mäest alla. Walking down Mount Raimeaux with the Swiss people met on the mountain.

Raimeaux mäe otsa jõudsin natuke enne kaheksat õhtul. Juba hämardus. Natuke kahju oli, et ma ei saanud sealset vaadet täies päevavalguses nautida. Kaalusin, et ehk tasuks ööseks sinna jääda ja alles hommikul edasi kõndida. Samas kartsin, et 1300 meetri kõrgusel võib öösel külmavõitu olla. Minu väike infovoldik informeeris mind, et selle mäe otsas peaks olema miski mäeklubi maja, kus nädalavahetuseti soodsalt ööbida saab. Kartsin, et siinne „soodus“ võib minu jaoks siiski üsna kalliks osutuda, aga otsustasin, et kui maja üles leian, siis miks mitte igaks juhuks järele uurida. Uksest sisse astudes leidsin eest rõõmsas tujus seltskonna fondüüd ja veini nautimas. Maja perenaiselt sain teada, et öömaja hinnaks oli ainult kümme franki, mis tundus suisa uskumatu, arvestades, et Baselis olin tassi kohvi eest pea kuus franki maksnud. Ööseks mägimajakesse jäämine tundus igati mõistlik ja hea lahendus. Noored prantsuse keelt rääkivad šveitslased kutsusid mu fondüüd sööma (ja nii sai ühtlasi teoks mu salaunistus Šveitsi läbides jälle kord fondüüd maitsta). Pärast mängisime koos lauamänge. See oli äärmiselt armas, kuidas nad mu selleks õhtuks oma seltskonda assimileerisid. Järgmisel hommikul kõndisime koos mäest alla Moutieri linna, siis läksid meie teed lahku.

Raimeaux mäe otsa jõudmise õhtul helistas mulle Paul Bielist. Tuli välja, et ta oli otse üle mägede läinud ja nii teed oluliselt lühendanud. Ametlikku Jaakobiteed mööda oli ta minust nüüd kuuskümmend kilomeetrit eespool. Olin kahevahel, et kas proovida ka lõigata või jätkata mööda pikemat teed. Mäe otsas kohatud šveitslased soovitasid viimast valikut, kuna nende arvates oli sellel teel kohti, mida tasub näha. Sellel päeval sain nautida esimesi Alpide vaateid. Heledate lumiste tippude ja eespool oleva maapinna vahelise kontrasti tõttu ei suutnud ma oma lihtsa fotoaparaadiga kuigi muljetavaldavaid pilte teha.

Marisa, alati näljane Mustik ja Nathalie. Marisa, always hungry Mustik and Nathalie.

Õhtuhämaruses jõudsin Bellelaysse, kus asus üks endine väga tähtis klooster. Praegu asub seal midagi psühhoneruroloogiahaigla sarnast, aga kirikut soovitati mul külastada. Nojah, sel kellaajal muidugi ei olnud kirik kahjuks enam lahti. Kiriku juures kohtasin kahte naisterahvast, Marisat ja Nathalie’d. Uurisin neilt kiriku lahtiolekuaegade kohta ja kuidagi jõudsime teemani, et mul on vaja ööseks kuhugi telk üles panna. Olin küll plaaninud natuke edasi kõndida, aga kui nad välja pakkusid, et võin telgi nende aeda panna, siis tundus see päris hea lahendus. Paar sekundit hiljem ütlesid nad, et kui ma tahan, siis võin ka nende majas ööbida. Jälle üks õhtu meeldivas seltskonnas ja maitsva söögiga.

Kohvi koos Andreasega. Coffee with Andreas.

Väikese Chandosseli küla lähistel möödusin kahest põllul töötavast mehest. Andreas tegi minuga juttu. Ta oli ise kaks aastat tagasi Tšehhi-Austria piirilt Santiagosse kõndinud. See oli tore ja ootamatu kohtumine meie mõlema jaoks. Mind kutsuti kohvile (olen siin kohvist omajagu puudust tundnud – kalli hinna tõttu ei raatsi ma seda endale lubada) ja väiksele kehakinnitusele, mille järel Andreas minuga Avenches’i linnakeseni kaasa kõndis.

Via Jacobi

Paul ootas mu Payerne’is järele. Kui öösel kämpingus tema telgi juurde jõudes oma seljakoti maha panin, siis käis üks raksakas ning juba mõnda aega kardetud sündmus oligi tõeks saanud – üks mu seljakoti traks oli seljakoti küljest täielikult lahti tulnud. Järgmisel päeval veetsin pool päeva leiutades ja õmmeldes – Paulil oli õnneks natuke tugevat niiti kaasas. Loodetavasti see lahendus kestab mõnda aega, aga natuke murelikuks teeb see asi ikka. Seljakott osutus niisiis kõige nõrgemaks lüliks. Kingad on ka pärast 3000 kilomeetri kõndimist väga ära väsinud – pealt mitmest kohast rebenenud ja kannad on kaunis ära kulunud. Loodetavasti saan nendega veel Šveitsist läbi (ainult sadakond kilomeetrit ju veel jäänud) ja ehk natuke kaugemalegi – siin on liiga kallis endale uut varustust soetada.

Paar ööd on nüüd hirmus külmad olnud – isegi mu maagilisest elupäästjast, päästetekist, ei piisa enam soojatunde säilitamiseks. Nojah, hing on veel sees. Üleeile kiskus väga vihmaseks. Öö oli küll soojem, aga telk-magamiskott-matt vettisid üsna korralikult läbi. Sügise tulek on paratamatu.

 
 
 

This slideshow requires JavaScript.

Written by maari13

september 23, 2012 at 4:33 p.l.

Posted in Uncategorized

Äkiline meelemuutus – Šveits

2 kommentaari

Nojah, teie muidugi seda ei tea, aga sellest hetkest peale, kui mu sõber Armin veenis mind Tübingeni kaudu tulema, oli mul plaanis Saksamaalt otse Prantsusmaale edasi minna. Ometigi olen ma nüüd omadega Baselis, Šveitsis. Otsustanud külastada Pauli sõbrannat Joannat Freiburgi lähistel Staufenis, ilmes, et Staufen asub Baselisse suunduva Jaakobitee peal. Minus tärkas uudishimu, et kui palju Šveitsi kaudu kulgev tee siiski pikem on. Seda, et ta pikem on, oli meile muuhulgas ka üks Elzachi linnast Santiagosse kõndinud naisterahvas kinnitanud. Veetsin Joanna pool paar öötundi arvutis uurides ja puurides ning liites ja lahutades, ning oma suureks üllatuseks avastasin, et Šveitsi ja Prantsusmaa kaudu kulgevad teed ei olnud mitte ainult praktiliselt ühepikkused, vaid Šveitsi kaudu kulgev tee oli õige pisut lühem! Ja no nii tore oleks ju Alpidele pilk peale heita … Nüüd istun Baseli Ülikooli raamatukogus. Selgus, et internetti ma siin siiski ei saa, aga vähemalt on siin mõnus, soe ja rahulik istuda ning siin teksti valmis kirjutades pääsen ehk internetti saamise nimel ainult ühe kalli kohvi ostmisega. (Vahepeal jõudsin juba kohvikusse: cappuccino hind on 5.60 CHF ehk ümmarguselt 4.60 EUR).

Tervitused Baselist: taustal Reini jõgi ja Baseli katedraal. Greetings from Basel: the Rhine and the Cathedral of Basel at the background.

Since the time when my friend Armin convinced me to change my trajectory and go through Tübingen, my plan had been to go directly to France from Germany. Yet I am in Basel, Switzerland, now. When we decided to diverge from the St James’ Way going westwards from Freiburg in order to visit Paul’s friend Joanna in Staufen, I started to wonder how much longer the way through Switzerland would be. After spending some hours on the internet that night I was surprised to find out that not only were both ways of quite equal length, the way through Switzerland was just a little bit shorter. And wouldn’t it be nice to take a look at the Alps …

Last evening as Paul and I were looking at the map and trying to figure out how St. James’ Way continued from here, a man called Andreas stepped up to us to offer his help. Andreas had spent 28 years of his life travelling around the world playing panpipes in the streets. Unfortunately, the world has changed, people are less willing to open their wallets for travelling artists, and many restrictions have been invented to regulate when and where the street artists can perform. Andreas finds it hard to settle in Switzerland again after such a long time and is dreaming of turning back to his previous lifestyle. We ended up sharing Andreas’ little studio apartment that night.

This time I am going to make my life a bit easier by including here a passage that Paul (he started his camino near Bayreuth, Germany) wrote yesterday:
     “We have reached the the very south of Germany were the Swiss and French border also meet. We are about to head into Switzerland and walk the 350km or so through it before coming out in France. If I look at a map of Germany, I see that our path has taken us across the southern part of Germany in a south west direction, approximately six or seven hundred km. The past week has been through areas of the Black Forest which I still don’t understand why it is called black. Most of the time we have been camping each night in the best place we manage to find and mostly that has been some time after dark as we have tried to get as many kms of walking out of each day. We have also stayed in the houses of people whom have warmly welcomed us which is especially appreciated after spending some nights camping in the forest and the best bath being one of small cool watered creeks we pass each day.”

Ma ootasin natuke konkreetsemat piiri ELi ja Šveitsi vahel, aga kokkuvõttes oli isegi piiri tähistavat silti, mille juures pilti teha, päris raske leida. I was expecting some more fuss on the border between the EU and Switzerland, but it turned out that it was rather difficult to find even a sign marking the border (to take a photo with).

Šveits tervitas meid sügisese külma ja vihmase ilmaga (nojah, Saksamaa saatis meid ära samasuguse ilmaga). Õnneks näen aknast, et nüüd on päike välja tulnud. Üle piiri tulime juba eile pärastlõunal, aga jorutasime siin turismiinfos, raha vahetades ja peakiriku lähistel õhtueinet võttes pea pimedani. Olime Pauliga lahku minemas – mina tahtsin internetivõimalust otsida ja Paul kavatses edasi sammuda ja uurida, et kas ta saab ehk youth hostelis öömajale. Vaatasime parajasti veel koos natuke kaarti, kui meile tuli oma abi pakkuma Andreas. Jutu sees uuris Paul Andreaselt, et ega ta ei tea mingit head ja odavat ööbimisvarianti soovitada, mispeale Andreas meid ööseks enda poole kutsus.

Paul & Andreas

Andreas olla 28 aastat mööda maailma ringi reisinud ja tänavatel paaniflöödimängimisega leiba teeninud. Paraku on ajad muutunud – inimesed ei ava oma kukruid enam nii meelsasti ning igal pool on tänavakunstnikele igasuguseid keerulisi seadusepiiranguid välja mõeldud. Nüüd elab ta üle hulga aja jälle oma sünnimaal Šveitsis. Vahepeal oli tal siin väike tööots, aga hetkel toetab teda sotsiaalabi süsteem. Üldiselt on tal raske siinse igas vallas väga reguleeritud eluga kohaneda. Inimesed on mornid ja külmad ning raha on kõige suurem eesmärk ning olulisim mõõdupuu. Oma rännuaastatel tegeles Andreas ka erinevate paaniflöötide uurimisega ning tegi paaniflöödimängijatest palju ilusaid fotosid. Sel ööl magasime kolmekesi tema väikeses kööktoas.

Muidu on alates eelmisest blogikandest aeg üsna rahulikult ja juskui ilma suuremate sündmusteta möödunud. Oleme valdavalt mööda Schwartzwaldi (otsetõlkes „must mets“) kolanud – oleme saanud omajagu üles-alla ronida. Läbisime ka senise tee kõrgeima punkti: 767 meetrit (pole võimatu, et veelgi kõrgem punkt jäi mul kahe silma vahele). Schwartzwaldi piirkonnale on iseloomulikud pikad orud, mille külgedel on üsna järsud nõlvad – pea iga tasase maa lapike on juba ära kasutatud, mistõttu telgile kohaleidmine oli omajagu keeruline. Sellest hoolimata pälvis üks leitud telkimiskohtadest minult seniläbitud tee kauneima telkimiskoha tiitli – tol ööl panime telgid püsti mäenõlvale ülalpool viinamarjakasvandusi ning meil oli avar vaade Rheini jõe orule, seal asuvatele väikestele külakestele ja üle oru Prantsusmaale.

Freiburgis ööbisime taaskord CouchSurfingu kaudu – meile pakkus lahkesti peavarju arstitudeng Nina. Selleks ajaks olid mu juuksed juba üle nädala pesemata ning enamus riideid olid samuti mustad. Külastades Pauli sõbrannat Joannat Staufenis, saime ka järgmisel ööl toas magada.

Hommikusöök Freiburgis: (vasakult) Nina, Paul, Martin. Breakfast in Freiburg: (from the left) Nina, Paul and Martin.

Staufenis: Paul, Joanna, Katja (minu sõbranna Freiburgist), mina ja 4 x jäätis. In Staufen: Paul, Joanna, Katja (my friend from Freiburg), I and 4 x ice cream.

Metsas kõndides oleme kuni viimase ajani vaarikaid ja eriti põldmarju leidnud. Ma ei jõudnud ära imestada, et kuidas ka käidavate teede ääres on marjad puha söömata. Nüüd olen juba mitmest allikast kuulnud, et sakslased metsamarju ei söö, kuna nad kardavad rebaste paelusse. Ei tea, kas meie rebastel neid siis ei ole või on nakatumisrisk Eestis palju väiksem või on sakslased selles osas lihtsalt liiga kartlikud … Igatahes pidavat need väga koledad asjad olema, mille vastu ravi ei ole – kui oled need kord endale saanud, siis lõppeb asi surmaga. Sümptomiks pidavat olema valud mitmel pool kehas. Nojah, mul vahel jalad ja õlad mõnevõrra valutavad, aga loodetavasti mul neid paelusse siiski ei ole. Oleme ka palju õunapuid kohanud – siin on neid nii teeradade ääres kui linnaparkides. Vahelduseks ka mõni ploomipuu, aga ploomid kipuvad ussitanud olema – Eestis ma sellist asjad kohanud ei olnud. Päris viimastel päevadel oleme suures osas viinamarjakasvanduste vahel kõndinud ja eks aeg-ajalt ikka tuleb ette, et mõni viinamari suhu lipsab …

Nüüd on Paul minust juba tubli mitme tunni teekonna kaugusel. Ma ei tea, kas või kuna ma talle järele jõuan. Koos käia on hea, aga eks seal ole ka omad probleemid. Alguses tegi Paulile üks jalg väga muret (läks paistesse) ja eks ta peab endiselt ettevaatlik olema. Viimaste nädalate päevateekonnad on minu jaoks liiga lühikeseks jäänud, seda muuhulgas ka lihtsalt selle tõttu, et meil on mõnevõrra erinevad päevarütmid ja puhkusevajadused erinevatel hetkedel. Nüüd tahaksingi hea meelega üle hulga aja mõned päevad jälle üksi käia ja vaadata, et kuidas siis läheb ja kaugele ma õhtuks jõuan, kuigi kindlasti tunnen aeg-ajalt Pauli seltskonnast ka puudust.

This slideshow requires JavaScript.

Written by maari13

september 13, 2012 at 5:25 p.l.

Posted in Uncategorized

Üks tavaline eriline päev ränduri elus

leave a comment »

 
Eelmisest blogikandest on möödas rohkem, kui ma oleksin tahtnud. Paraku on Saksamaal interneti leidmine kaunis keeruline. Metsas ja telgis seda muidugi ei leia (kui just mobiilset internetti ei ole), aga ka linnades leidub wifit pakkuvaid kohvikuid väga vähe, kui üldse. Eile, kui Alpirsbachi linnakesse jõudsime, olin täis otsustavust, et enam kauem oodata ei saa ja vaja kindlasti internetivõimalus leida. Paraku asjad miskipärast ei toimi maailmas tihti just täpselt nii nagu mina tahaksin. Kondasime Pauliga paar tundi Alpirsbachis ringi, aga wifit ei leidnud. Kaalusime ka võimalust wifi nimel vahelduseks hotellis ööbida, aga paraku ei pakuta sealgi tihti wifi kasutamise võimalust. Kui olin juba alla andnud ja nõustunud, et käime poest läbi ja asume telgikohta otsima, märkasin poe kõrval väikest pagariäri-kohvikut. Kommenteerisin Paulile, et “no selles kohas nüüd kindlasti wifit ei leia, aga ma igaks juhuks küsin ikka”. Ja üllatus, üllatus – minu oletus osutus valeks – tegu oli linnakese ainsa wifivõimalust pakkuva kohvikuga. Nende diil oli, et kui ostad midagi vähemalt kolme euro eest, siis saad tund aega wifit kasutada. Nojah, paraku pole ma kaugeltki nii efektiivne, et tunniga blogikande üles saaksin. Lisaks osutus, et kohviku sulgemiseni oli jäänud veel vaid pool tundi. Nõnda langes seegi variant ära … Täna hommikupoole tee peal uurisin ka ühes külakeses (või väikelinnas, saa sa nüüd aru) tulutult wifi võimaluse kohta, Schiltachisse jõudnuna aga leidsin selle võimaluse üsna ruttu: tuleb lihtsalt kannatust varuda. Oma sõbralt Tübingenis olin kuulnud põhjusest, miks Saksas nii vähe vaba internetti pakutakse – siinse seaduse kohaselt, kui keegi läbi sinu ühenduse midagi illegaalselt alla laeb, siis jääd sina süüdi. Nii et risk on suur. Ometigi mõned kohad siiski riskivad. Minu õnneks.

Tervitused Schiltachist! Greetings from Schiltach!

It has been a while since my last blog entry – longer than I would have liked. It is not easy to find wifi in Germany. As my friend Armin explained to me this is because according to the German law if someone downloads illegal content through your connection then you are liable for it. Finally, in a little town called Schiltach I had luck and found a cafe with wifi. In the meantime, I have again met loads of friendly people. Some of them have given us (most of the time I have walked with Paul) something to take along on the road – we have been offered nuts, tomatoes and in two bakeries we’ve been given pretzels to take along. I will always remember Winnenden as one of the friendliest places. One evening, having arrived in Winnenden, I stopped at the corner of a street to check which church I had to go to to collect my St. James’ Way stamp and to meet Paul, a young woman called Sandra dashed out of the cafe on the other side of the street to offer her help to me. She herself had walked part of the way to Santiago in Spain, and recognized me immediately as a pilgrim. Among other things she offered me to stay at her parents’ house. Having heard that there were actually two of us, she referred me to the local priest, who, she was certain, would find a place to stay for both of us. As it turned out, the priest was less helpful than expected, but after meeting some other helpful people, we ended up with Sandra again. She had changed her Friday night plans so that she could host us at her own place. In Tübingen I stayed at my friend Armin’s place, whom I had met years ago at a linguistics and logics summer school in Vienna. Armin and his friends joined us on the way from Tübingen to Rottenburg – it was a nice, relaxed day with good weather, great company and excellent ice-cream.

Mõtlesin, et täna lihtsalt kirjeldaks ühte päeva lähemalt. Päev pärast eelmist blogikannet ärkasin üksi heinamaal. Olime eelmisel päeval Pauliga kokku leppinud, et tema läheb ees ära, kui mina veel Schwäbish Halli oma blogikandega tegelema jäin – nii saab tema omas rahulikumas tempos kõndida ja ma püüan ta hiljem kinni. Kuna ma sain aga liikuma alles pärast seitset õhtul, siis sel päeval mul Paulile järele jõuda enam ei õnnestunud.

Eelmine päev oli väga vihmane olnud ja hommikul tuli mul märjad jalanõud jalga panna. Mis teha – elu on selline. Natuke nukravõitu hommik oli – öösel olin taas kehvasti maganud, kuna muretsesin, et jään kellelegi vahele. Telkisin üsna avalikus ja nähtavas kohas – üksi eelistan siiski inimasustusele lähemal telkida ja pigem lagedal kui päris metsas – pimedas metsas on liiga kõhe.

Panin siis märjad jalanõud jalga ja asusin seekord juba hommikul kella kaheksa paiku kõndima. Paar tundi kõndisin üksi, aga siis jõudsin järele ühele vanemapoolsele paarile. Härrasmehel oli seljakoti külge kinnitatud kammkarp – jaakobitee sümbol. Kui tavaliselt tehakse minuga juttu, siis seekord algatasin vestluse ise. Barbara ja Peter olid mõlemad hiljuti pensionile jäänud. Kui nad siis mõtisklesid, et mis nüüd edasi ette võtta, tuli neile mõte mingi pikamaa matkarada käsile võtta. Üsna samal ajal kinkis keegi tuttav neile jaakobiteest rääkiva raamatu – see otsustas asja. Nad ei kavatsenud kogu teed ühes tükis ette võtta, vaid jupp-jupi haaval läbi kõndida. Juba oli läbitud teekond kodust (Stuttgarti lähistel) kuni Zürichi järveni, aga siis jäi Barbara haigeks ning nüüd kõndisid nad harjutamiseks Rothenburgist algava jaakobitee puuduvaid jupikesi. Kõndisime kuni Murrhardtini koos.

Peteri ja Barbara seltsis. With Peter and Barbara.

Murrhardtis kutsusid Barbara ja Peter mu kohvile-koogile, aga kui ilmsiks tuli, et ma ei olnud veel hommikust söönud, käisid nad peale, et ma mingi korralikuma eine telliksin. Jah, ega see oli hea mõte küll, kuna ma kipun enamjaolt supermarketist pärist saiast-juustust-jogurtist-riisipudingust-šokolaadist elatuma, millele vahelduseks luban endale vahel kohvi ja koogi kusagil pagariäris või jäätise jäätisekohvikus (miks meil küll selliseid imeilusasti serveeritud jäätiseportsjone pakkuvaid jäätisekohvikuid ei ole?) – ühesõnaga puha saiast ja magusast kraamist. Kohvikus sain teada, et Barbara ja Peter ei kuulnud Eestist sugugi mitte esimest korda – neil on Stuttgardi-kandis keegi tuttav Jannseni ja Koidula sugulane, kelle pere olla Teise maailmasõja lõpus Saksamaale kolinud.

Edasi läksid meie teed lahku – mina jäin veel Murrhardti jaakobitee templit otsima ning edasi olin otsustanud natuke otsema tee valida ja seekord ühe jaakobitee kõveruse välja jätta. Jälle kõndisin mitu tundi üsna üksi. Mitmes külas-linnakeses tegid inimesed juttu, vahetasime mõned laused ning siis asusin nende heade soovide saatel edasi sammuma. Ilm oli üsna soe ja päikseline ning ühes kohas palusin oma veepudelid uuesti ära täita – see ei ole veel kunagi probleemiks osutunud – tihti antakse mulle veel valikki, et kas soovin naturaalset või mullidega … Sechselbergi mäe lähistel liitus minuga nii pooleks tunniks üks kodu lähistel jalutuskäiku tegev meesterahvas.

Vahepeal helistas Paul ja leppisime kokku, et kohtume õhtul Winnendenis. Oli veel üks kummaline kokkusattumus: üks mees jalgrattal tegi minuga juttu ja küsis, et kas ma olen Austraaliast. Ta oli natuke varem sootuks teises kohas Pauliga juttu ajanud ja teadis, et Paul proovis mulle helistada. Nii et Paul oleks tegelikult võinud helistamise asemel hoopis tuvi- ehk jalgrattaposti kasutada …

Jaakobitee monument. A monument of St. James’ Way.

Kui Winnendeni jõudsin ja tänavanurgal oma raske seljakoti maha panin, et sealt otsida brošüür, kust lootsin leida täpsustavat infot, et millisest kirikust ma just jaakobitee templi saan ning millise kiriku juures mul seega Pauliga kokkusaamine on kokku lepitud, siis tuiskas teiselpool teed asuvast jäätisekohvikust välja tütarlaps nimega Sandra, et mulle oma abi pakkuda. Ta on ise Hispaanias tükikese jaakobiteed kõndinud ja sai kohe kaugelt aru, et tegu on palveränduriga. Sandra pakkus mulle, et kui ma soovin, siis võiksin tema vanemate juures ööbida. Pidin aga ka oma kaasränduri peale mõtlema ja tunnistasin, et meid on tegelikult kaks. Siis soovitas Sandra mul kohaliku preestri ukse taga kella helistada – ta uskus, et preester aitab meil mõlemal öömaja leida. Enne kui ma templit ja Pauli otsima läksin, vahetasime Sandraga telefoninumbrid.

Leidsingi Pauli Lossikiriku juurest. Oma templi kätte saanud, otsisime preestri maja üles, aga osutus, et preester ei olnud kuigi abivalmis. Ta ütles, et on olemas küll nimekiri inimestest, kes on nõus palverändureid majutama, aga me oleks pidanud ette helistama ja nüüd on liiga hilja … Ööseks Winnendeni jäämise, vahelduseks toas ööbimise ja duši all käimise mõte meeldis mulle ning ma ei tahtnud veel kohe alla anda – kui me Paulile öömaja leiaksime, siis võiksin mina ehk siiski veel Sandra vanemate juurde minna. Kõndisime tagasi jäätisekohviku juurde, aga Sandrat seal enam ei olnud. See-eest olid seal teised väga abivalmis inimesed. Üks neist tuli meiga kaasa ja püüdis jooksvalt ideid genereerida, et kus me võiksime öömaja saada. Talle meenutasime me Pauliga Joosepit ja Maarjat … Nojah, kokkuvõttes me siiski ei leidnud Paulile ööbimiskohta, kuid ma otsustasin veel korra Sandrale helistada proovida. Kui ta kätte sain, siis selgus, et ta oli oma selle (reede-) õhtu plaanid juba ära muutnud ja oli valmis meid mõlemaid enda pool majutama. Ta tuli meile linna vastu ja koos kõndisime tema poole.

Hommikusöök Sandra pool: juba enne poolt seitset läks Sandra pagariärist värskeid saiakesi tooma. Breakfast at Sandra’s: Sandra left already before half past six to fetch fresh bread rolls from the bakery.

Sandral on kindel soov kas järgmisel või ülejärgmisel aastal oma kodust Santiagoni kõndida. Tal on kodus laua peal suur rahakassa, kuhu ta juba praegu selleks ettevõtmiseks raha kogub. Selle peale on märgitud kaugus Winnendenist Santiagoni ja mõned vahepealsed kohanimed.

Hommikusöök metsas. Breakfast in the forest.

Kuna ühest päevast sai nüüd nii põhjalikult kirjutatud, siis ülejäänud päevadest tuleb paratamatult lihtsalt üle libiseda – tahaks veel täna natuke edasi ka kõndida. Aga mis seal ikka – üldjoontes see nii ongi olnud – kõnnid, kõnnid, kõnnid, käid poes söögipoolist varumas, vahetad inimestega paar sõna, kui nad sinuga juttu teevad, otsid telgile kohta … Paaril korral oleme Pauliga ujumas ka käinud, kuigi ega siin väga selliseid ujutavaid veekogusid pole tee peal olnud. Ma siiani arvan, et see esimene koht, kus me käisime, oli pigem kalakasvatustiik.

Seltskond teel Tübingenist Rottenburgi: Anne, Armin, mina, Nicola (Paul teeb pilti). Company on the way from Tübingen to Rottenburg: Anne, Armin, me, Nicola (Paul is taking the photo).

Tübingenis ööbisin vahelduseks jälle ühe oma sõbra juures. Arminiga sain tuttavaks palju aastaid tagasi Viinis ühes lingvistika ja loogika suvekoolis. Üks Armini sõber tuli meile juba Bebenhausenisse vastu ja järgmisel päeval kõndisime Rottenburgini suisa viiekesi. See oli hea ja rahulik päev, kuhu mahtus suurepärane seltskond ja maitsev jäätis.

This slideshow requires JavaScript.

Written by maari13

september 6, 2012 at 6:04 p.l.

Posted in Uncategorized