JALGSI TARTUST SANTIAGOSSE

On foot from Tartu to Santiago

Kutsun juba sel sügisel Hispaaniasse Camino de Santiagole matkama!

leave a comment »

Kallis lugeja, olen paaril viimasel aastal korraldanud grupirännakuid Hispaanias Camino de Santiagol. Juba selles septembris on plaanis järgmine minek. Täpsemad kuupäevad on 5.-18. september ning seekord võtame ette Camino Francési ehk Prantsuse Tee (kõige populaarsem Santiago de Compostelasse suunduv palverännutee) viimase kolmandiku.

Äkki lööd kampa? Kui ise tulija ei ole, siis palun aita seda informatsiooni edasi levitada, et info õigeaegselt huvilisteni jõuaks ja et ma tagasi tulles ei peaks kuulma: “Oh oleks ma teadnud …” Rohkem informatsiooni veebilehel https://jaakobitee.wordpress.com.

flaier2015sygis

Advertisements

Written by maari13

august 7, 2015 at 9:35 e.l.

Posted in Uncategorized

Maailma lõppu / To the End of the World: Santiago – Finisterre – Muxía

leave a comment »

17.nov

Varahommik väikses Muxía-nimelises linnakeses Atlandi rannikul. Vaatan albergue aknast välja otse lahele – taevas ei ole päris selge, aga siia-sinna viskab päikeselaike. Jälle tuleb üks ilus päev. Hr Isa veel magab, ja ma loodan, et mõnda aega, nii et ma saan siin oma blogi-internetitoimetused ära teha, ilma, et tema minu kõrval igavlema peaks. Täna öösel ööbisime väga mõnusas eraalbergues nimega Delfin. Olime siin ainukesed, mis oli vahelduseks väga hea. Seltsis on segasem, aga me oleme nüüd juba kuu aega järjest kogu aeg oma magamistuba väiksema või suurema arvu teiste palveränduritega jaganud. Üle hulga aja oli tõesti mõnus ka omaette olla. Seda enam, et tegu on koduselt hubase alberguega (suur kontrast võrreldes Galicia riiklike alberguedega). Isegi oma muusika saad valida. Hetkel turgutab kargelt värske Vivaldi mu mõttetööd.

Early morning in a little town called Muxía, by the Atlantic. I am sitting by the window of our albergue and looking out onto the gulf. This night we were just by ourselves – me and dad. Meeting other pilgrims is one of the best things on the camino. Yet, it was so nice to have our own place for a change after having shared our bedroom with a variable number of other pilgrims for a month. This cosy albergue, Delfin, has a very home-like feel.

A selection of videos from our way to Finisterre and Muxía will follow. If everything goes as planned, another blog entry should appear here in a few days with lots of videos. After that the next entry will be posted in a few weeks, hopefully already from home …

Järgnevad mõned videomeenutused meie teekonnast Santiagost Atlandi ookeanini, mis ma arvan, räägivad iseenda eest. Kui kõik läheb plaanikohaselt, siis mõne päeva pärast peaks siia ilmuma veel üks blogikanne rohke videomaterjaliga. Seejärel tuleb järgmine kanne kokkuvõtetega loodetavasti juba kodust. Asusimegi tasapisi tagasisõiduvõimaluste kohta infot koguma. Naasta on plaanis samamoodi veoautodega, nagu Prantsusmaale kohalegi tuldud sai. Ainult et siit tagasi Eestisse on küüti omaagu keerulisem leida – asume ju nüüd üsna Euroopa lõpus, kus Eestist käijaid juba päris vähe. Kui kellelgi on juhtumisi selles osas meile kasulikku infot jagada, siis võtke julgesti ühendust, kas sellele blogile kommentaari jättes, Facebooki kaudu, vms.

Pildikesi teelt Finisterre poole


Some pictures and ramblings from the way towards Finisterre


Maailma lõpus – Finisterre neeme ninas


At the end of the world – Cape Finisterre


Atlandi ookeanini jõudes said palverändurid lõpuks ometi rännuhigi ja -saasta oma nahalt maha pesta … / Arriving at the Atlantic Ocean the pilgrims could finally clean themselves of the muck and filth that had accumulated on their skin during the long journey …


Otsime küüti yle Atlandi 😉 / Trying to hitch a ride over the Atlantic 😉


Ookeanivaated / Ocean views


Written by maari13

november 19, 2013 at 11:56 p.l.

Posted in Uncategorized

Videoblogi retrospektiivis / Retrospective Video Blog: Saint-Jean-Pied-de-Port — Santiago de Compostela

with one comment

 

EESTI KEELES

IN ENGLISH

Written by maari13

november 14, 2013 at 6:25 p.l.

Posted in Uncategorized

Ja olemegi Santiagos! And in Santiago we are!

3 kommentaari

11. nov

Täna kella kahe ajal pärastlõunal jõudsime Santiago katedraali esisele Obradoiro väljakule – mõlemad palverändurid õnnelikud ja hea tervise juures. Hr Isast õhkus rõõmu ja rahulolu. Seekord võttis Santiago meid vastu kuiva ilmaga, aga piduliku torupillimuusika saatel nagu ikka (torupill on Galicia rahvuspill). Keskpäevaseks palverändurite missaks me täna kohale ei jõudnud, aga osaleme sellel homme. Ja nii ongi parem, sest homme on Hr Isa sünnipäev – mis võiks olla uhkem, kui tähistada oma sünnipäeva palverändurite missaga Santiago katedraalis pärast 800-kilomeetrise palverännaku edukat lõpetamist!

20131112-IMG_4890

Meie tiim Santiago katedraali ees / Our team in front of the Cathedral of Santiago

Today, around 2pm, we arrived at the Obradoiro square in front of the Cathedral of Santiago – both pilgrims happy and in good health. We missed the pilgrims’ mass today at noon, but we’ll be there tomorrow, on Mr Dad’s birthday!

Our joy and happy mood was lessened by the news from my younger sister that my dad’s house had been broken into and everything mildly valuable removed. To be honest, I was relieved to hear that it was only a burglary, after my sister had started the delivery of her news with the words “I have some bad news for you …” – it’s only things! Sure thing, the situation will really strike home once we actually are back home.

As there is nothing we can do from here now (and what could we do even if we were at home?), we’ll continue our journey towards Finisterre (once believed to be the end of the world) by the Atlantic. Mr Dad cannot wait to take the refreshing dip in the chilly waves of the Atlantic, and get rid of the muck of the nearly 1000 km long pilgrimage.


20131112-IMG_4896

Värskelt diplomeeritud palverändurid / The pilgrimage officially completed

Kahjuks  tumestas paar tundi hiljem meie rõõmu teade nooremalt õelt, et isa majja on sisse murtud ning kõik vähe väärtuslik kraam ära viidud. Kui õde helistas ja ütles, et tal on meile halbu uudiseid, siis olin tõsiselt ehmunud. Teade, et tegu oli kõigest vargusega, mõjus kergendusena – mis on mõni telekas või arvuti võrreldes sellega, kui mõne kalli inimesega oleks midagi juhtunud! Siit kaugelt vaadates hetkel ei mõjugi juhtunu nii suure šokina, aga küllap kord Tartus tagasi olles jõuab asi päriselt kohale. Kummaline on see, et oma kevadisel palverännakul koos ema ja tädiga elasin mina üsna suure materiaalse põntsu läbi, kui O Cebreiro külas terve hulk minu asju minu tahte vastaselt endale uue omaniku leidis. Ja nüüd kannatas isa siis veel suuremat materiaalset kahju! Kui siit tahta nüüd mingit sõnumit välja lugeda, siis kumab küll midagi selles noodis läbi nagu et asjad pole olulised, hoopis muu on elus palju tähtsam. Tõtt-öelda olen ma sellest ju ammu aru saanud, aga muidugi ei saa ma väita nagu ma asjadesse kiindumise patust prii oleksin … Hispaania politsei ei ole minu kadumaläinud tavaari leidmise osas mingit edu saavutanud. Hetkel on mul Eesti politseisse miskipärast suurem usk, eks aeg näitab, kas ka põhjendatult.

Nojah, kuna me siit eemalt nagunii selle vargusega seoses midagi ette võtta ei saa (ja mida me kohapealgi olles teha saaksime?), siis homme jätkame oma teekonda Atlandi ookeani ääres asuva Finisterreni (mida ammustel aegadel peeti maailma lõpuks). Hr Isa ei jõua ära oodata, millal kord selle puhastava supluse maailmalõpus asuvate randade kargetes vetes ära teha ning endalt palverännu higi ja mustuse maha pesta saaks.



Written by maari13

november 12, 2013 at 11:49 e.l.

Posted in Uncategorized

Logroño – Portomarin (päevadearvestus on juba ammu sassis/ I have lost the count of days)

leave a comment »

7. nov

On kell 7 hommikul ja palverändurid pakivad hoolega oma asju, et teele asuda. Mõned ongi juba lahkunud. Õnneks on ka mõned laisemad, kes veel voodis on. Põhimõtteliselt peaks me 8ks alberguest läinud olema, aga nüüd, kus hommikud on pimedad ja külmad, pigistatakse üldjuhul selles osas silm kinni ja lubatakse palveränduritel enamasti ka pool tundi kuni tund kauemaks tuppa jääda. Ja nii lasengi Hr Isal veel mõnikümmend minutit magada ning püüan natuke aega napsata, et siin mõned laused kirja panna. Olen paaril hilisõhtul, siis kui kõik teised juba voodis on, selle plaaniga maha istunud, aga mis seal salata – ka mina väsin õhtuks ära, ning nii ei ole need öised istumised just kuigi produktiivsed olnud.

Eile ületasime Galicia piiri – niisiis ei ole me tegelikult enam Santiagost kaugel. Natuke enne piiri algasid kilomeetripostid, mis meid iga poole kilomeetri tagant informeerivad, kui palju Santiagoni veel maad on jäänud. O Cebreiro külast, kus me sel ööl ööbisime, on kilomeetriposti andmeil Santiagoni veel 152 km, kuid mõnes kohas on võimalik veel natuke pikema või lühema tee osas valikuid teha.

Now we are already in Galicia. Approximately 85 km remain to Santiago from Gonzar, where we stay this night. All the biggest obstacles, the highest peaks, have already been overcome. This does not mean that it’s going to be easy to cover the remaining distance. Apparently, it’s going to be a constant uphill and downhill, which based on the information of a biker-pilgrim’s booklet, is known as “rompepiernas” (i.e. “legs breaker”) among bikers.

Mostly we have been doing somewhere around 30 km a day, but our longest daily distance was almost 80 km. That was back on the Meseta (a high plateau mostly approx. 800-900 m above the sea level), where the camino was on biker friendly country roads. Mr Dad keeps surprising me with how well he manages to handle the uphills (alhough mostly walking and pushing the bike, which suits me alright), in spite of his modest pre-camino physical training. I am positive that his physical form has improved immensely since the start of our camino a few weeks ago.


Galicia piir


Galician border

O Cebreiro küla asub pea 1400 meetri kõrgusel ja nii oli meil eile vaja tubli mäkketõus sooritada. Eks me enamus aega lükkasime rattaid käekõrval, aga Hr Isa jälle tõsiselt üllatas mind sellega, kui hästi ta selle tõusuga hakkama sai. Ilm õnneks eile soosis meid ja nii saime täiel rinnal meid ümbritsevat ilu ja imelisi vaateid nautida.

20131111-IMG_4808

Teel üles Galicia piiri ja O Cebreiro poole / Heading up towards the Galician border and O Cebreiro

Nojah, tädi Iivit me seekord kätte ei saanud – tema lendas juba eile koju. Aga eks me näeme teda ju jälle Tartus, ja küll siis saame muljeid vahetada. Ega me selleks siia kaugele ei tulnud, et see füüsiline harjutus võimalikult kiiresti sooritada – tulime ju ikka selleks, et caminost rõõmu tunda! Valdavalt oleme läbinud päevateekondi, mis ka jalgsikäijale jõukohased on, aga näiteks mesetal (800-900 meetri kõrgusel asuv platoo), kus maapind oli tasane, läbisime ka oma pikima päevatee, mis oli pea 80 kilomeetri pikkune. Nüüd siin mägisemal maastikul üles-alla käies oleme mitu ööd üsna samade inimestega koos ööbima juhtunud, aga täna, kus meie teekond suures osas laskumisest koosneb, tuleb jalgsikäijatest kaaslastega tõenäoliselt hüvasti jätta ning seal kuhu täna ööbima jääme, kohtame juba täiesti uusi rännumehi.

20131111-IMG_4842

O Cebreiro hommikuudus / O Cebreiro in the morning fog

Sama õhtu. Vahepeal oleme jõudnud Sarriasse. Istun ühes kohvikus, et Galicia piiril tehtud videod veebi üles laadida. Kell on juba 21:58, esimenegi video ei ole veel üles saanud. Ametlikult pannakse meie albergue kell 10 õhtul kinni. Loodan, et saan ikka veel sisse … Ega nüüd enam vahet ei ole – nagunii ma kahe minutiga sinna ei jõuaks.

Täna valisime kahest teevariandist selle pikema – tulime Samose kaudu. Samoses on uhke benediktiinide klooster. Oma esimesel caminol ööbisin ma sealses albergues ja külastasin ka kloostrikompleksi. Oma järgmistel caminodel püüdsin nii sättida, et satun jälle sinna ööbima – tegelikult hoopiski ühe söögikoha (A Veiga) pärast, kus olin saanud kogu camino parima palverändurieine. Mitte ei tahtnud need teepikkused niimoodi klappida, et sinna ööbima jääda. Ka seekord ei läinud õnneks. Siis aga otsustasime Samosesse hoopiski lõunat sööma minna. Oli küll väga korralik kõhutäis – endiselt väga hea söögikoht. Pärast seda kõhutäit, mille juurde kuulus ka pudel veini, oli päris raske uuesti edasi väntama-tõukama hakata. Kohaleilmunud vihmapilv aitas meil veinist tekitatud uimasusest üle saada.

Veinist rääkides – üleeile El Bierzo viinamarjaistanduste vahel rännates kutsus üks vanem härrasmees meid oma majakesse veini maitsma. Tema enda tehtud valge vein, eelmise aasta oma. Mis mina nüüd nii väga veinist tean, aga minu meelest oli päris hea. Lisaks pakkus ta värskelt korjatud seeni, mida ta parasjagu praadis. Ühed seentest olid männiriisikad – omajagu meie omade moodi, aga oranžimad – natuke teistmoodi männid, natuke teistmoodi riisikad.

20131111-IMG_4784

El Bierzo värvid / The colours of El Bierzo

Seekordsel rännakul on mul olnud juba kaks kokkupuudet lutikatega – kahes erinevas albergues. Loodan, et rohkem ei tule. Eks see ole selline (mitte)vedamise asi. Minu esimesel caminol ei hammustanud mind ükski satikas, isa ei ole keegi hammustanud ja ka Iivil ja tema sõbrannal nendega kokkupuuteid ei olnud. Neid albergueid mingisse musta nimekirja kanda ei ole mõtet, sest eks see nii ole, et ükskord võib näkata ühes, teinekord teises albergues – inimesed kannavad neid parasiite tahtmatult ühest kohast teise.

Nüüd jällegi toredamate teemade juurde naastes – eelmisel nädalavahetusel ühines meiega paariks päevaks minu hispaania-baski sõber Iker, kellega ma kohtusin, kui minu pikk rännak mu tema kodulinnakesest läbi viis.

20131111-IMG_4732

Órbigo silla juures koos Ikeri ja Hr Isaga / At the bridge of Orbigo with Iker and Mr Dad

Villares de Órbigo külas astusin läbi baarist nimega Piris, kus mind juba mu kevadisel rännakul ära tunti. Ka seekord tunti mind ära ning nagu selgus, oli sealt kümmekond päeva varem läbi kõndinud tädi Iivi neid juba minu tulekust ette hoiatanud. Ka viis kilomeetrit enne Astorgat elava hipi Davidiga sain jälle kokku. Nii tore, kui tekivad sellised oma inimesed, kelle juurest vahepeal läbi astud ja paar sõna juttu ajad.

20131111-IMG_4671

Mesetal Hontanase külas / At the village of Hontanas on the Meseta

Ajas veel veidi tagasi minnes – mesetal asuvas Hontanase külas leppisime kokku kohtumise Pierre’i ja Christine’i (kelle juures olime Bayonne’is peatunud) perekonnaga – nemad naasid parasjagu autoga oma mõnepäevaselt palverännakult juba üsna Santiago külje alt (nad läbivad caminot osade kaupa).

20131111-IMG_4674

Pierre’i ja Christine’i perekonnaga, kes olid tagasiteel oma palverännakult Astorgast Sarriasse / In Hontanas, we met up with Pierre’s and Christine’s family who were on their way back from their pilgrimage from Astorga to Sarria

8. nov

Ja jäingi eile öösel albergue ukse taha. Lihtsaim lahendus oleks olnud Hr Isale helistada, et ta mu sisse laseks, paraku aga vettis tema telefon Cruz de Ferrost (raudrist) möödumise päeva paduvihmas nii läbi, et sellest ajast peale on ta mitmes tükis olnud, lootuses, et lõpuks siiski ära kuivab ja ehk uuesti tööle hakkab. Proovisin kivikeste viskamist teisel korrusel asuva magala akende pihta, aga keegi sellele ei reageerinud. Siis kõndis seltskond kohalikke minust mööda, kes ütlesid, et ikka tuleb ette, et mõni palverändur ukse taha jääb. Mõned olevat lähedalasuvast baarist mõne laua-tooli saanud, et nende abil rõdule ronida. Läksime siis koos sinna baari, seal aga soovitati ühe teise mehe käest redel laenata. Redelimees aga ütles, et me kolgiks kõvemini ukse pihta. Baarist meiega ühinenud noormees kolkis siis õige kõvasti ukse pihta, kuni lõpuks üks unine palverändur teise korruse akna juurde ilmus, alla tuli ja mu sisse lasi. Piinlik lugu küll, aga nii see seekord läks … Arvasin, et selle kolkimise peale ärkasid kõik üles, hommikul aga selgus, et oli ka neid, kes midagi kuulnud ei olnud. Hea seegi.

Keskpäev – oleme Sarriast ainult oma viis kilomeetrit edasi jõudnud. Meid tabas päris paras paduvihm ja oleme juba üsna märjad. Aga selline see Galicia ilm on. Samas, kuna ta on üsna muutlik, siis on lootust, et ehk jääb vihm varsti järele. Ega palverändur ei saa nüüd ennast ilmast heidutada lasta, aga veidi kuivema nahaga ju ikka parem olla. Kilomeetriposti andmeil on meie kaugus Santiagost siin 107,5 km.

Ja jällegi on juba öö kätte jõunud. Tänane päevateekond tõi meid Portomarini linnakesest mööda väiksesse Gonzari alberguesse ööbima. Saime täna nii vihma kui päikest. Galicia on imeliselt roheline, aga selle roheluse hinnaks on sagedased vihmasajud. Ilmateade lubab meile vihma ka kaheks järgmiseks päevaks, aga ikka võib ju loota, et nad eksivad. Santiago on siit juba kiviga visata – sinnani on veel umbes 85 kilomeetrit.

Written by maari13

november 11, 2013 at 12:52 e.l.

Posted in Uncategorized

Saint-Jean-Pied-de-Port – Los Arcos (päev/day 1-6)

with one comment

Parem varblane peos kui tuvi katusel – olen mitmel korral seda blogikannet alustanud, aga pole jõudnud samas kohas olles lõpuni kirjutada, ning siis tulevad üha uued muljed peale ja peaks justkui kogu asja jälle ümber kirjutama … Aga nii ei saagi see blogikanne kunagi valmis! Püüan nüüd mingil moel selle kandega otsad kokku tõmmata, sest ma pole ju siin sedagi jõudnud teada anda, et tegelikult oleme nüüdseks juba nädal aega ratastega Santiago poole teel olnud. Videoblogi jaoks salvestan iga päev materjali. Mulle meeldiks küll väga, kui salvestatud materjal kohe ruttu blogikandena üles pandud saaks, aga veel on vaja mitmetele tehnilistele probleemidele jooksvalt lahendused leida. Nii ongi sedaviisi, et käesoleva blogikande juurde saavad hoopiski videomeenutused veoautoga Eestist Prantsusmaale sõidust.

20131026-A_SJPP

Saint-Jean-Pied-de-Port’is palverändurite büroo juures: palveränduripassid on juba käes / Next to the pilgrims office in Saint-Jean-Pied-de-Port: we already have our pilgrim passports

A week has passed since we started our pilgrimage from Saint-Jean-Pied-de-Port towards Santiago. So far we have mostly been covering more or less the same distances like an average person walking the Camino. The truth is that in many sections of this part of the Camino, bikes are not extremely useful. Sometimes it is even a burden. And I’m not talking only about the uphills and the downhills. In some places, the path is just too rocky and uneven to bike. For us it has worked out so that each day we bike approximately half of the distance and walk the rest.

However, a lot also depends on how well trained and experienced biker you are, and how willing to take risks. We are low to moderate risk type of bikers. Nonetheless, Mr Dad already has had a couple of falls. On our second day, from Roncesvalles to Zubiri, going downhill on a rocky and rugged path, at a curve, he paid an unplanned and unexpected visit to the bush. A few kilometres later he could not find his glasses … as well as his cigarettes, which was probably a bigger loss. I had to return to the newly befriended bush and see whether I could regain the possession of the aforementioned items. In the light of a head-torch (by that time it was almost completely dark) it was not an easy task, but I did succeed in the end. The descent to Zubiri – probably the steepest descent of the whole camino – was rather tricky in the dark. Biking down at that place would only be for the ones into extreme sports, even in the full daylight. We had to carefully maneuver ourselves and the bikes down the hill. Before taking off from Saint-Jean-Pied-de-Port I had been convinced – no, no, this time we are not going to hike in the dark! Yet, on both of the first two days of our camino, we reached our destination only slightly before 10pm, after having roamed in the darkness for hours … On the rest of the days we’ve been somewhat better in arriving at an albergue before the dark.

22. oktoober

Täna ööbime Puente La Reina ja Estella linnakeste vahel asuvas Lorca-nimelises külas. Seni on meie päevateekonnad üsna täpselt keskmise jalgsirändaja päevateekondade pikkused olnud – sellised tiba üle 20 kilomeetri. Tuleb tõdeda, et selles Camino de Santiago osas ei olegi jalgrattast ilmtingimata väga palju abi. Palju on selliseid lõike, kus tuleb ratast käekõrval lükata või ta suisa sülle võtta. Hr Isa jaoks on tõusud tema praeguse treenituse juures igal juhul niipalju rasked, et tuleb ratta seljast maha tulla. Tihti on mahatuleku põhjuseks aga see, et rada on nii kivine ja ebaühtlane, et sõita lihtsalt ei ole võimalik. Laskumistel võib ratta seljast mahatulek jällegi sellepärast vajalik olla, et teistmoodi oleks liiga riskantne. Aga eks siin oleneb palju ju ratturi treenitusest ja tehnilistest oskustest. Meil on nii välja kukkunud, et tubli pool maad läbime me kõndides. Hr Isa on ikka äraütlemata tubli, läbides päevas kümmekond kilomeetrit kõndides ja teist samapalju rattaga, arvestades seda, et viimased kuus aastat pärast oma rasket haigust on ta praktiliselt ainult kodus istunud, ilma igasuguse füüsilise koormuseta (kui parema käe gümnastikat arvutihiirega mitte arvestada). Mõnel tõusul olen ma kordamööda mõlemat ratast edasi lükanud, et isale tõusu vallutamine natuke kergemaks teha, aga kokkuvõttes on seda ikkagi päris vähe ette tulnud, sest isa tahab vapralt ise oma risti kanda. Täna oli meil ka siiski juba selliseid mõnusaid lõike, kus kohe pikemalt ratta seljas istuda sai. Ma olen kindel, et varsti, kui jõuame piirkonda, kus maastik on tasasem, muutuvad ka meie päevateekonnad pikemaks.

Ohtlikest laskumistest rääkides – meie teisel palverännupäeval jõudis härra isa ka peadpidi põõsas ära käia. See juhtus ühes kurvikeses ühel laskumisel, kiviklibusel ja konarlikul rajal. Eks rattakoti raskusega peab ka harjuma, muidu võib see sind omatahtsi ühes või teises suunas ära sikutada. Mina sõitsin paarkümmend meetrit eespool ja tegelikult just mõtlesin selle peale, et loodan, et Hr Isa ikka oma hoo hästi kinni pidurdab ja kurvides väga tähelepanelikult manööverdab, kui ühtäkki kuulsin oma selja taga raginat … “Nojah, eksole,” mõtlesin ma, viskasin ratta raja kõrvale külili ja jooksin tagasi ülespoole. Kui nägin, et isa ratas on raja kõrval oleva põõsa juures külili, aga teda ennast ei paista kusagil, siis haaras mind paanika. Rattani jõudnud, nägin kergendusega, kuidas Hr Isa endale raja kõrval nõlval kätega läbi võsa teed tagasi üles raja poole rajas. Õnneks ei olnud ta endale liiga teinud – õnnelik õnnetus. Sealsamas kehtestasin ma talle ühepoolselt kiivri kandmise nõude, mida tal tol hetkel peas ei olnud.

Mõni kilomeeter edasi sõitnud, avastas isa korraga, et tema prillid on kadunud. Järgmisel hetkel pikenes kadunud asjade nimekiri juba ka suitsupaki (vist kõige suurem kaotus) ja välgumihkli võrra. Küllap nad sinna põõsasse jäid … Egas midagi – viskasime isa rattalt pagasi maha ja ma kimasin tagasi asju otsima. Oli juba üsna hämar. Kui olin isa teelt väljaskäimise koha uuesti nii enam-vähem ära tuvastanud, siis asusin pealambi valgel kadunud asju otsima. Tundus, et ega väga lootust ei ole. Õnneks oli suitsupakk värviline ja kui lõpuks seda märkasin, siis võisin vähemalt koha tuvastuse täpsuses kindel olla. Prillide leidmisega läks veel päris tükk aega, aga lõpuks saatis mind edu. Välgumihkli otsustasin loomuliku kao hulka lugeda. Tagasi isa juurde jõudsin juba kottpimedas. Sealt edasi olid meil meie sihtkoha, Zubirini, veel mitmed kilomeetrid. Isal õnnestus seal pimedas, konarlikul teel veel paaril korral külg hellalt maha panna, nii et lõpuks lükkasime ratast enamuse aja igaks juhuks käekõrval. Enne Zubirit oli meil vaja toime tulla ka kogu camino ühe kõige järsema laskumisega. Minu ratas, millel kogu kandamiraskus asub esimese ratta juures, avaldas korduvalt soovi tirelit visata – tema ohjeldamiseks tuli päris palju jõudu rakendada (järgmisel päeval mu käsivarte lihased valutasid). Zubiri alberguesse jõudsime alles tiba enne kümmet. Kuigi olin enne Eestist teele asumist kindel olnud, et seekord me rändamisega pimeda peale ei jää, siis esimestel kahel rattarännakupäeval kukkus just sedamoodi välja – nii kuidas tütar, nii ka isa … Järgnevatel päevadel oleme suutnud siiski enne pimedat öömajale jääda.

20131026-A_Perdon

Alto del Perdón

Eile hommikul vallutasime Alto del Perdóni tipu. Tipp ei ole just väga kõrge – 750 meetrit. Aga Pamplonast sinna jõudmiseks on vaja umbes kümme kilomeetrit üksnes ülesmäge liikuda, mis teeb selle vallutamise üsna vaevaliseks. Kuni 19. sajandi keskpaigani olevat seal halastaja neitsi Maarja kabel olnud. Palverändurid, kes sinna üles jõudsid, said oma patud andeks – nii oli El Perdóni otsas oleval infotahvlil kirjas. Nüüd, kus meil patud on andeks saadud, võiksime otsa ju sama hästi ka ümber pöörata … Nojah, aga me siiski jätkame oma teekonda – lihtsalt puhtast uudishimust! Ilmataat ei olnud sel Perdóni päeval meie suhtes küll eriliselt armulik, aga muidu on ta ikka meie poolel olnud.

20131026-A_Peeter_Santiago

Püha Peetrus ja Püha Jaakobus / St Peter and St James

Minu ratas pälvib pidevalt tähelepanu. Siinsed inimesed, kellel ei ole põhjust põhjamaiselt tagasihoidlik olla, julgevad juttu teha ja minu möödudes valjuhäälselt imetlust avaldada: “Oi, kui ilus! Oi, kui nunnu!” (Oma põhjamaises tagasihoidlikkuses oletan, et see käib minu ratta kohta …)

20131026-A_ilus

Palusin Hr Isal meist kahest ühe modellifoto teha / I asked Mr Dad to take a nice photo of the two of us

24. oktoober

Oleme jõudnud Los Arcose nimelisse linnakesse. Eile oli väga ilus päev. Päike paistis ja oli suviselt soe – ega meil on seni üldse siin ilmaga hästi olnud, va see Perdóni vallutamise päev. Isa sportlik vorm on minu meelest juba selle vähem kui nädala jooksul oluliselt paranenud.

20131026-A_vein

Fuente del vino: arva ära, mis sellest kraanist tuleb? / Fuente del vino: guess what’s coming out of this tap?

An important signpost on our way was Alto del Perdón – the Mount of Pardon. The information stand on the top read:”Until the mid-19th century a chapel dedicated to the Virgin Mary of El Perdón stood here together with a pilgrim’s hospital, whose remains make up the symbolic wall of the chapel. They say that when the pilgrims reached the summit, they obtained forgiveness for their sins and their spiritual health was guaranteed for the rest of the route in the event of their death.” I am a bit confused and frightened about the death bit … In any case, it is nice to know that we have already been forgiven. Maybe it would be the safest to pack up now and return home, lest some evil fate befall us?

Oh, a little bit of evil already befell us 4 km before reaching Los Arcos: for an unknown reason dad’s bike’s back tire went completely flat all of a sudden. We decided to walk the remaining few kilometres rather than trying to fix the bike there and then and risking ending up in the dark again and with an even more broken bike. I am pretty confident I am perfectly able to take a bike apart, but I am not so sure I can put it back together as well.

The camino atmosphere is exceptionally warm and friendly – the same as during my previous caminos. Any problems just find their natural solutions. Two British biker-pilgrims who stayed at the same albergue in Los Arcos as we did, helped us very quickly and professionally replace the tire: problem solved and on we go.

The day before yesterday, my aunt Iivi started her camino from Leon with her friend Sirje. By last night they were already in Astorga. They are good walkers. At this moment they are approximately 400 km ahead of us. However, the landscape and the path has become a bit more biker friendly already and once we climb up on the meseta somewhat before Burgos, there will be some completely flat bits and we should be able to cover much longer distances. There is still a chance we might catch up with them sligtly before Santiago.

Eile õhtul tabas meid aga selline üllatus, et mingil põhjusel läks isa ratta tagumine õhukumm katki. Mul on küll kummi parandamiseks ja/või vahetamiseks vajalik varustus kaasas, aga ma ei ole kunagi varem midagi sellist teinud. Käiguvahetuse jms tõttu on tagumise ratta alt äravõtmine ka keerulisem kui esimese oma. Kuna Los Arcoseni oli jäänud veel vaid 4 kilomeetrit ning valget aega veel ainult tunni jagu, siis otsustasime, et parem kõnnime need viimased kilomeetrid ja püüame Los Arcosest abi leida, kui et riskime sellega, et ma lammutan ratta laiali ja ei oska seda enam uuesti kokku panna.

20131026-A_kumm

Juba kaugelt kuulen imelikku häält: selgub, et Hr Isa ratta tagumine kumm on täiesti tühi / Already from the distance I can hear a strange sound: as it turns out Mr Dad’s bike’s back tire is completely flat

Camino õhkkond on ka seekord samasugune soe ja sõbralik nagu minu varasematelgi rännakutel. Abi ei ole kunagi kaugel ja probleemid leiavad oma loomulikud lahendused. Peale meie ööbisid meie tänases albergues veel kaks jalgratturit: isa ja poeg Inglismaalt. Nad olid lahkesti nõus mul aitama selle õhukummivahetuse ära teha. Täna hommikul sai see asi ka märkimisväärse kiirusega jutti aetud.

Üleeile alustas tädi Iivi oma sõbranna Sirjega Leonist oma järjekordset jalgsi palverändu. Eilseks õhtuks olid nad juba Astorgas. Hetkel lahutab meid ligikaudu 400 km. Nad on väga vaprad kõndijad, aga meil muutub maastik siin rattasõbralikumaks ja vast suudame ka hakata tiba pikemaid vahemaid läbima. Eks näis, kas me püüame nad enne Santiagot kinni. Ennustamiseks on veel vara … Aga miski ei ole võimatu!

Ja ei saanud ma selle blogikandega ka Los Arcoses veel lõplikult ühele poole! Keskpäevast on saanud kesköö ning tänane (poole päeva) teekond on meid Logroñosse ööbima toonud. Ööbime täna siinse Santiago kiriku juures asuvas albergues. See on meie seekordsel teekonnal esimene albergue, mille hind on “donativo”, st annetus – jäta annetuskarbikesse just nii palju, kui sa saad, tahad ja sulle õige tundub … Lisaks kutsuti meid siin ühisele õhtusöögile (kiriku juures asuvate alberguede puhul tavaline) ning hommikul enne lahkumist saame ka kõhud täis. Oi, kui palju oleks jälle kirja panna. Samas üks blogikanne peab ju ükskord otsa ka saama – parem varblane peos kui tuvi katusel …

20131026-A_hommik

Ühine hommikusöök koos hospitaliera Elsa ja kaaspalverändurite Davidi ja Xaviga Logroño Santiago albergues/ Breakfast with the hospitaliera Elsa and the two fellow pilgrims, David and Xavi, at the Santiago pilgrim hostel in Logroño


 

Videomälestusi veoautoga Eestist Prantsusmaale sõidust


 

Video Memories of the Truck Journey from Estonia to France


 

Written by maari13

oktoober 26, 2013 at 8:29 p.l.

Posted in Uncategorized

Teele, teele, kurekesed / Ready, Steady, Go!

4 kommentaari

cDSC_0430

Ja olemegi teel! Mina olen veoautojuht Kalevi seltsis Leedus. Täna ööseks jõuame Poola ja ööbime Suwalki all. Minu isa on koos autojuht Jaaniga aga juba Saksamaal. Olin algselt lootnud, et leiame endale kaks rekkat (veoautos on koht ainult ühele kaasreisijale), mis koos kuhugi meie palverännu alguspunkti lähistele sõidavad, või siis vähemalt enam-vähem ühel ajal sinna jõuavad, aga päris nii hästi meil ei läinud – ei ole see liiklus siin Eesti ja Edela-Prantsusmaa/Põhja-Hispaania vahel sugugi nii tihe. Tuli oma visiooni natuke korrigeerida ja oma nõudmistes pisut järeleandmisi teha – muidu me oleksimegi võinud ootama jääda.

Kui meie kevadisel Santiago-retkel, ema ja tädi Iiviga, osutus, et keegi Hispaanias vajas minu ID-kaarti rohkem kui mina ise, ning mu õde mu passi mulle Santiagosse postitas, mille DHL täiesti imestus- ja imetlusväärse kiirusega mulle kohale toimetas, avaldasin arvamust, et mulle meeldiks ka ise DHLiga reisida … Nii uskumatu, kui see ka ei ole, aga ma olengi nüüd DHLiga teele postitatud! Tõsi küll, mitte kiirsaadetisena, vaid maad mööda, aga ikkagi DHLiga – DHL Freight EE töötajad aitasid meil endale transporti leida.

c_arne_taksid

Isa taksid leidsid endale ajutise kodu minu sõbra ja trennikaaslase Arne juures. Kuu aega tegelevad nad intensiivselt kommete õppimise ja spirituaalse kasvatusega ning järgivad mitmekülgset spetsiaalselt neile välja töötatud fitness-programmi. Iga hommik algab päikesetervitusega, millele päeva jooksul järgneb mitmeid muid füüsilisi harjutusi – et neist kapriissetest lisakilodest lahti saada ning järgmiseks maratoniks vormis olla. Programmi ajal toitutakse üksnes tervislikust taimetoidust. / Mr Dad’s dogs have a temporary home at Arne’s (my friend and training partner) place, where for one whole month they will be taught good manners, the spiritual path of yoga, and undergo an intensive fitness programme to get ready for the next marathon. All this while feeding on wholesome vegetarian food.

Isa auto läks Liepajast Travemündesse laevaga. Seda võimalust kasutatakse palju – säästab natuke aega ning samuti on see autojuhtide sõidugraafikute kohaselt tihti otstarbekas. Neil on täpselt ära reglementeeritud, kui palju tunde nad päevas, kui palju järjestikuseid päevi, jms nad sõita võivad – vahepeal on vaja teha üks 24-tunnine ja üks 45-tunnine paus. Samas, kui autojuhile makstakse sõidukilomeetrite pealt, siis on maad mööda minek autojuhi jaoks finantsilises mõttes kasulikum. Eks need otsused sõltuvad mitmetest teguritest. Minu auto sõidab maad mööda. Laevaga minek tähendab, et kaasreisijal peab samuti laevapilet olema. Lisaautojuhi pilet maksab 100 eurot. See aga sisaldab lisaks kajutikohale ka kolm korda päevas korralikku kõhutäit. See ju jällegi hea, et Hr Isa saab veel mõned korrad korralikult süüa enne valdavalt saiast ja juustust koosnevale dieedile üleminekut. Mina see-eest saan maad mööda minnes jällegi raha kokku hoida. Isa jõuab prognoosi kohaselt teisipäeva õhtuks Bayonne’i ning mina jõuan sinna nii neljapäeva hommiku või lõuna paiku.

Kui ma enda ja Hr Isa reisi ette valmistada rabelesin, siis üllatas tädi Iivi mind sooviga ka veelkord Santiago-teele kõndima minna. Aitasin tal temale ja tema sõbrannale Sirjele lennupiletid ära broneerida ja varustasin teda mitmesuguse vajaliku info ning näpunäidetega. Iivi ja Sirje alustavad oma seekordset palverännakut 21. oktoobril Leonis. Oleneb, milliseks meie päevateekonnad kujunevad, aga pole üldsegi võimatu, et me Iivi ja Sirje kusagil Santiago lähistel kinni püüame.

Finally we are off! Mr Dad is already in Germany, I am still in Lithuania, but will shortly cross over to Poland. Initially I had hoped to find two trucks for us to take us close to the starting point of our camino, that would travel together or at least reach our drop-off point approximately at the same time. However, it turned out that the freight traffic between Estonia and South-Western France / Northern Spain is not that heavy, and I had to adapt my vision accordingly. My dad will arrive in Bayonne sometime Tuesday evening and I’ll get there Thursday morning or around noon.

When my sister sent me my passport (my ID card had been stolen) to Santiago at the end of my previous camino last spring, I was very surprised at the speed with which DHL was able to deliver it. I joked that I’d like to travel by DHL myself too. Believe it or not – this time I am actually travelling by DHL! The people at DHL Freight EE helped us to find the trucks heading to a destination suitable for us. I am not an express delivery, but hopefully a safe, comfortable and enjoyable delivery.

When I was busy making preparations for my dad’s and my trip, my aunt Iivi surprised me with her wish to walk the camino again herself too. I helped her to book the flights for her and her friend Sirje to Spain. They will start their walk on 21. Oct in Leon. It will depend on the distances which we will cover each day, but it is not at all impossible that my dad and I will catch up with them somewhere slightly before Santiago.

Finally, I will present some pre-camino basic stats of Mr Dad – possibly some of them will be different at the end of our trip:

Age: 62
Weight: 110 kg
Waist: 118 cm
Smokes: 2 packs in 3 days
Command of Spanish: can say “hijo de puta”

To respect the principle of equality, here are also my own basic stats:

Age: young
Weight: small
Waist: small
Smokes: no
Command of Spanish: good, even great

cDSC_0433

Leidsime endale palverännuteel asuva raudristi Cruz de Ferro juurde viimiseks sobivad kivid minu lapsepõlvekodu juurest / We found suitable stones to take with us to the iron cross Cruz de Ferro on the pilgrimage path in front of my childhood home.

Nüüd aga panen siia kirja mõned Hr Isa lähteandmed – ehk on rännaku lõpuks neis teatavaid muutusi:

vanus: 62
kaal: 110 kg
vööümbermõõt: 118 cm
suitsetab: 2 pakki 3 päeva jooksul
hispaania keele oskus: oskab öelda “hijo de puta”

Ja võrdsuse mõttes toon ära ka enda lähteandmed:

vanus: noor
kaal: väike
vööümbermõõt: väike
suitsetab: ei
hispaania keele oskus: hea, isegi väga

Suur aitäh DHL Freight EE-le, kes meil trasporti leida aitas! Suur aitäh Kickbike.ee-le mulle selleks ettevõtmiseks tõukeratta laenamise eest! Suur aitäh Veloplusile, kellelt sain tubli soodustuse selle ratta ostmiseks, millega isa seekord sõidab (aga mis pärast saab minu omaks)! Suur aitäh Tartu Velospetsi poele kiire, operatiivse ja soodsa viimase hetke rattaputitamise eest! Suur aitäh Digizone’ile vahva reisikaaslase GorillaPodi eest! Suur aitäh ISC-le, kes Hr Isale dressi kinkis! Suur aitäh Matkaspordile, kes meile väga korraliku allahindluse tegi! Suur aitäh Popspordile ostusoodustuse eest! Suur aitäh kõigile, kes nõu või jõuga või muul moel on meil aidanud see ettevõtmine käima lükata!

Meiega tegelikult reisile kaasa tulnud kaunites rahvusvärvides ratastega / With the bikes in the colours of the Estonian flag - blue, black, white - that actually came with us on the trip.

Meiega tegelikult reisile kaasa tulnud kaunites rahvusvärvides ratastega / With the bikes in the colours of the Estonian flag – blue, black, white – that actually came with us on the trip.

Written by maari13

oktoober 14, 2013 at 4:20 e.l.

Posted in Uncategorized